Jumal oli Hiiu kandles

Raadiotoimetajad otsivad EBU folgifestivalilt algupärandilist eripära, kosmost ja konksu.

LIINA VAINUMETSA

Puuluup EBU Euroraadio folgifestivalil 19. – 22. VII Český Krumlovis.

EBU folgifestival on Euroopa avaõiguslike ringhäälingute muusikatoimetajate tahtel koos käiv avalike salvestuste pidu, mida on Lääne-Euroopas korraldatud nüüd juba 38 aastat. Eesti on oma kontserte sel festivalil pakkunud kolm korda: Mari Kalkuni ansambel esines 2012. aastal Segovias, Maarja Nuut 2015 Krakówis, tänavu astus Puuluup üles Český Krumlovis. EBU muusikavahetuse raames jõuavad kontserdisalvestised miljonite kuulajateni.

Český Krumlov on Tšehhi lõunapiiri lähedal asuv Haapsalu-suurune linnake, kust veel kitsas, kuid tammidega turismi­kõlblikuks paisutatud Vltava jõgi voolab České Budějovice poole ja edasi Praha suunas. Linn on üks Tšehhi turismikeskusi ja jääb külaliste arvult alla ainult Prahale. Peale vanalinna kivitänavatel kooberdamise ning lossi, muuseumide ja poodide külastamise on üks armastatud atraktsioon kanuu või kummi­paadiga mööda hobuserauakujulist jõge allavoolu libisemine, paadi­retkele lisab elevust paisude kõrval asuvatest liugudest allalaskmine.

Folgifestival leidis aset suurejoonelise lossiaia ühes servas seisvas endises ratsutamishoones ja selle kõrval asuvas sisehoovis. Sisekontsertide saal oli oma kristallist lühtritega väga pidulik paik. Tavaliselt pakutakse seal klassikakontserte. Üldjuhul teeb EBU folk koostööd mõne suure festivaliga, aga seekord olid kohaliku kultuurikorraldaja ja raadiotiimi teed lahku läinud, kuna siinne suurfestival ei saanud vajalikku riigi rahasüsti. Nii korraldasid tšehhi toimetajad festivali vapralt ise ära, nii et raadio etno- ja džässitoimetaja Aleš Opekar oli ametis nii peakorraldaja, lavamänedžeri, autojuhi kui ka kokana. Reklaamiks raha nappis, seetõttu olid esimestel kontsertidel saalis peamiselt Euroopa raadiote ajakirjanikud ja muusikud, kuid teave levis suust suhu ja järjest enam ronis all-linnast muud publikut üles mäe otsa kontserdipaika.

Puuluup ja nende Hiiu kandled võeti Český Krumlovis vastu kui Jumala arm endistest aegadest.

Tšehhi Raadio

Neli päeva kestnud festivali jooksul salvestati igal õhtul kuni seitse kontserti. Sellise hulga muusika läbikuulamine oli isegi kogenud raadiotoimetajale päris suur pingutus. Tundsin, et kui olin juba ise muutunud muusikaks ja rütmideks, siis järgmisel hetkel saabus küllastumine. Selle suure rikkuse keskel tekkis igatsus oma kasina põhjamaise elustiili järele ning õnneks andsid hingelist puhkust ka rootsi, norra ja soome muusikud. Salve võetud paarkümmend kontserti jõuavad meil raadioeetrisse mitme kuu jooksul „Folgialbumi“ saates pühapäeva õhtuti, mis on täiesti sobiv rütm sellise kultuurilise rikkusega suhtlemiseks. Oli omajagu valus kõike seda korraga endast läbi lasta.

On iga maa toimetuse valik, kas saata mõni autentsema stiili esindaja või stiilide segu ja seda valikut usaldatakse. Raadiotoimetajate kõrvad on niikuinii kuulnud justkui kõike ja ainsaks kriteeriumiks jääb lõpuks kunstiline veenvus. Üldjoontes tuuakse vist igal aastal kohale järjest enam meta-post-asja ning vähem väga puhast ja autentsuse taotlusega esitust. Nauditav eripära kootakse nüanssidesse ja sellel tulemusena sünnib väga palju progressiivset muusikat – midagi kunstiküpset ja samal ajal veidike ennekuulmatut. Kindlasti otsivad toimetajad ikkagi ka seda algupärandilist eripära, kosmost ja konksu, mille külge oma jutukangas riputada ja mis annaks põhjuse just seda kontserti oma kuulajatele esitleda. Näiteks leedulaste kontserdilt olid minu lemmikud eelkõige leedu sutartinė’d – omapärased polüfoonilised laulud, milles ei peljata kriipivaid sekundikooskõlasid.

Oli rõõm, et Klassikaraadio pea­toimetaja Tiia Teder valis Eestit esindama Hiiu kandled ja Puuluubi. Hiiu kannel võeti vastu kui Jumala arm endistest aegadest. See pill ühendab meid Soomega ja on Läänemere piirkonna aare. Kosmopoliitilised toimetajad on valmis pilli siduma meie piirkonna kohaliku identiteediga: meil on midagi, mida teistel ei ole. Suurepäraseid klarneti-, saksfoni- ja viiulimängijaid oli festivalil niigi palju. Hiiu kannel oli seal tõeline hitt ja tekitas vaimustust. Iiri Altani bändi mängija ütles Puuluubi jämmi kuulates: „See on Jeesus!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming