KÕLAKODA – andke võimalus nanohelidele

Tiit K?ler

Tehnoloogilised uuendused ei jäta puudutamata ka muusikalisi kõlakodasid. Elektroonilise muusika edukäik on meile kõigile teada ja tundub, et ka selge. Vähemasti peaks olema selge see tulem, mille aluseks oli elektroonika evolutsioon. Kuid elektroonikas kehtib üks empiiriline seadus, Moore’i seadus, mille kohaselt elektroonika muutub üha pisemaks, odavamaks ja kiiremaks. „Pisemalt, odavamalt, kiiremini!” – nii kõlab elektroonika olümpialoosung tänaseni. Olenevalt kommentaatori maitsest kinnitatakse, et näiteks mikrokiipe saab kaks korda tihedamini kokku pakkida kas siis iga 18 kuu või koguni 12 kuu järel. Siin kuude arv asja suurt ei muudagi, elektroonika realiseerib oma olümpialoosungit (mida matemaatika keeles nimetatakse eksponentsiaalseks kasvuks) siiani kohusetruult.

Ja juba on jõutud selleni, et mitte ainult välja mõeldud, aga ka realiseeritud on sellised nanokiibid, millele saab salvestada info kauba (või inimese) kohta ja mida palja silmaga enam ei näegi. Selline kiip töötab nagu triipkood, kuid on vaid 0,05 mm pikk ja 0,05 mm paks. Seda välja töötav Jaapani firma Hitachi rõhub oma tootega turvalisusele.

Tõepoolest, kaupmees saab varustada oma kaubad justkui nähtamatu turvamehega, mis oma antennikese kaudu vastuvõtjale signaali saadab ja selle siis ohu korral tööle paneb. Kuid säherduse nanokiipidest koosneva pulbriga saab ju nähtamatult märgistada näiteks mõnest meeleavaldusest osavõtjad. Praegu lohutatakse kahtlejaid küll sellega, et niisugust nanosuuruses ID-kaarti saab lugeda vaid mõnesentimeetrise vahemaa kauguselt, mistõttu see sobib näiteks rahatähtede märgistamiseks, et kaitsta neid võltsimise eest. Ent kui nii, siis saab iga rahatäht endale iseomase koodi ja läbi teie rahakotigi saab lugeda, millised rahad teil parasjagu kaasas on.

 

Pulbrilised kõlakojad

Kindel see, et kui juba säherdused mikrokiibid valmis tehakse, siis leidub neidki, kes hakkavad neile muusikat salvestama. Praegu on küll nii, et ega sellisele nanomuusikale ei oska keegi võimalikku rakendust leida. Kuid kas polnud nõnda, et ka transistorite vahendusel levivale muusikale ei osatud nende seadmete algaegadel leida mingit erilist rakendust?

Nii näiteks on nüüdseks kaks teadlaste rühma ehitanud pisimad raadiod. California ülikooli füüsik Alex Zettl ja ta kolleegid mõjutasid elektriliselt laetud otstega imetillukest nanotoru raadiolainetega. Lained panevad selle torukese vibreerima ja kui raadiolaine sobib toru resonantssagedusega, saab seade ülekandesageduse muuta helisageduseks.

Teine California ülikooli teadlaste rühm ehitas nanotorust raadio, rakendades otsapidi elektroodide külge kinnitatud nanotorule muutuva pinge. Nanotoru läbiv vool sõltub pingest mittelineaarselt ja seega saab sedagi kasutada muusika esitamiseks. Zettl ja ta kolleegid valisid oma raadios esimesena mängitavaks looks ansambli The Beach Boys loo „Good Vibrations”, teine teadlaste rühm aga XVII sajandi pimeda muusiku Turlough O’Carolani harfimuusika. Tore on, kuid selliste seadmete puhul tekib ikka ja jälle küsimus – kust võtta niisugused nanokõrvad, mis sihukest nanomuusikat kuulevad? Ja ega polegi võtta, see muusika tuleb ikka üles võimendada ja et me seda kuuleksime, silmaga nähtavate ja käega katsutavate akustiliste kõlakodade ehk valjuhääldite vahendusel meile tajutavaks teha.

Või siiski – kui nüüd hakata julgemalt fantaseerima, siis on ju põhimõtteliselt võimalik sisestada säherdused nanoraadiod meie kuulmeorganitesse ehk sisekõrva, muutes need kuidagiviisi kavalal kombel üheks närvijuhtmete ja -sõlmede võrgustiku osaks. Sest muudetakse ju ka helilained ennekõike elektrilisteks signaalideks, mis siis ajusse rändavad ja tekitavad seal kuulmiskeskuses meile aistingu, et kuuleme näiteks Mozartit, mitte aga Rimski-Korsakovi. Küllap leiduks ka huvilisi katsealuseid – kui juba praegu kõnnib maailmas ringi inimesi, kes on oma kehasse lasknud sisestada kiibi, mille abil nad saavad avada autode ja majade uksi ning siseneda arvutisse. Ning koerte ja kasside kiibistaminegi on meil juba peaaegu kohustuslik.

Kas aga jõutakse nii turvalisema ja rahulikuma maailmani, on iseasi. Meenub üks mõnus õudukas, kus käsitleti seda teemat üksikasjalikult. Et end kiibistanud mehelt ta saladused teada saada, oli meetod lihtne – tuli tal lihtsalt käelaba koos kiibiga maha raiuda. Usun, et enamus eelistaks siiski ilma jääda pigem oma ID-kaardist.

 

Müra ja vaikuse paradoks

Ka helide maailm on mõneti vastuoluline. Ühelt poolt tundub, et mürasaast meie ümber üha kasvab, kuna eelviidatud Moore’i seaduse kohaselt muutuvad helisid edasi kandvad seadmed üha väiksemaks ja sealjuures üha võimsamaks ning inimestele taskukohasemaks.

Teiselt poolt muutuvad aga seadmed, masinad, autod ja automaadid meie ümber üha vaiksemaks. Eriti vaikseks on läinud elektroonika ning eks ka uuemat ja kallimat sorti autod. Pimedad inimesed on siin-seal maailmas protestinudki näiteks uute Toyota Priuste supervaiksete hübriidautode vastu, sest neid pole üldse kuulda, kui nad ringi sõidavad.

Kuid vaiksem elektroonika annab meile ka vähem infot. Vanemat sorti külmkapi puhul oli selge, kas see ikka töötab, sest kompressori heli oli kuulda. Nüüd ei saa aru muidu, kui mine ja vaata, kas tuli põleb. Ning katsu näpuga, et kas külm on ikka sees. Vanemate arvutite kõvakettad tegid kõva häält, nii et oli teada, kas arvuti on sees või ei. Ka siis, kui kõvaketas kirjutas või luges, oli see häälest kuulda, nõnda et polnud muret teada saada, kas arvuti on kinni jooksnud või lihtsalt teeb oma tööd aeglasemalt.

Tegelikult teevad mehaanilised seadmed nagu autod või veeboilerid oma iseloomulikku häält, millest tunneme ära, et nad on korras. Kui aga häälega on midagi lahti, siis taipame, et midagi on lahti ka seadmega. Ülivaikset autot juhtida on kummastav – ei saa aru sellestki, kas mootor ikka töötab või ei. See on nagu vaikiva lapsega: tahaks ju, et ta vahel nutaks ja karjuks ka, siis saad aru, et laps on ikka kombes ja terve.

Kui seadmete liikuvaid osi jääb üha vähemaks, siis tuleb vist hakata midagi välja mõtlema, et inimene nendega endiselt läbi saaks. Näiteks vaevalt tahaks keegi endale koju täiesti vaikivat robotit. Looduslik gaas ei lõhna, sellele lisatakse ebameeldivat haisu selleks, et inimene tajuks, kui toru lekib. Puhas alkohol muidugi lõhnab ja mitte just meeldivalt. Kuid siin on tööstus teinud kõik endast oleneva, et piirituse lõhna meeldivate aroomidega maskeerida, see maha vaigistada.

Ja veel üks paradoks. Autod on üha hääletumad. Kuid katsuge osta autot, milles pole raadiot, CD-mängijat ja varsti küllap ka telekat. Ühiskond peab täiesti loomulikuks, et auto on muudetud omamoodi ringisõitvaks kõlakojaks, ja kui sellestki veel vähe, siis saab ju appi võtta mobiiltelefoni või mingi iPodi, mis ise on küll hiirvaikne, kuid suudab teha (või vähemasti edasi kanda) häält, mis ulatub maade ja merede taha.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming