KÕLAKODA – geneetiliselt programmeeritud muusika

Tiit K?ler

Hiina muistne jutt pajatab, et keiser tahtnud kuulata ööbiku laulu omaenda kodus. Püütudki siis ööbik kinni, aga tema ei laulnud mitte. Tahtnud lennata. Pandud siis talle jala külge nöörid, lastud lennata. Aga tema ei laulnud ikka, tahtnud päris vaba olla. Ja pigem surnud ära. Tehtud siis keisrile mehaaniline ööbik. Aga see ei laulnud pooltki niimoodi kui tavaline. Mispeale keiser jäänud haigeks, vaata et äragi surnud. Kuulnud sellest kurvast loost ööbik, lennanud ta kohe keisri haigetoa aknale. Ja laulnud oma kõige kaunima laulu. Selle peale tulnud keisrile elujõud tagasi ja ta saanudki terveks. Ning talle ei tulnud enam kunagi pähe rumal mõte, et on vaja kinni püüda mõni elus ööbik.

Umbes nõnda see lugu igatahes oli, sest ega ma seda juttu täpselt ka ei mäleta. Kuid mõte on igatahes selge: inimese soov kuulata just sellist muusikat, mida süda ihkab, on igiammune. Ja kui ei saavutata seda loomulikul viisil, siis ehk vägisi ikka. Muudaks muusikat geneetiliselt ja süda oleks rahul.

 

Haned rivis mõistatus

On sügis ja kui seda muidu ei taipa, siis piisab pärastlõunal minna õue, tõsta nina vastu taevast ja näha hanede V-kujulist mustrit hallivõitu pilvede taustal. Ning tõdeda, et nad lendavad lõunakaarde. Minu kodus Kloogarannas lendavad nad kevadel üle ja sügisel kah, hoides kurssi ikka pigem maa kui mere kohal. Küllap nad kuidagi ikka ka üle Soome lahe on pääsenud.

Kuid kõlakoja kontekstis on huvitav hoopis see, et haneparv ei lenda sugugi mitte vaikselt. Nad ju suhtlevad pidevalt üksteisega, ja nii kaigub hanede kurvavõitu hääl meieni ka metsavahel. Küllap nad julgustavad üksteist. Miks aga haned lendavad V-kujuliselt? Siiani pakutud hüpoteesi kohaselt on seda nõnda mõistetud, et haned hoiavad sel viisil aerodünaamiliselt jõudu kokku. Umbes nii, et iga lind lendab eelmise tuules ja nõnda välditakse õhukeeriseid. Kes aga on pikemalt hanede lendu jälginud, see teab, et aeg-ajalt vahetavad linnud kohta – esimene tõmbub kõrvale ja läheb viimaseks, teerajajaks või õigemini „õhurajajaks” asub järgmine lind. Ent kui see on ainus põhjus, siis peaksid linnud ju lendama lihtsalt jorus üksteise järel.

Hiljuti on välja tuldud hüpoteesiga, et lisaks energia kokkuhoiule on oluline ka lindude omavaheline suhtlemine. Ning et kui lennata V-kujuliselt või J-kujuliselt, siis on iga järgmise linnu vaateväli vaba ja ka omavahelised häälitsused jõuavad sel moel paremini adressaadini. Niisiis on helid ja laul lennu edukuseks vähemalt sama olulised kui tiibade tugevus.

Bioloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt juhtis mu tähelepanu sellele, et hanedki lendavad vahel ühes jorus. Kuid et siis ei häälitse nad omavahel sugugi. Nõnda selgub, et hääl ehk laul, s.t heliline suhtlemine määrab ära ka lindude käitumistava. Teadlased võivad muidugi modelleerida rändlindude rivisid vedeliku mehhaanikaga, ent siin jääb ikkagi midagi kahe silma – võiks isegi öelda, et kahe kõrva – vahele. Nii näiteks pole siiani selge, mille alusel valivad linnud oma rändel juhtlinnu. Kas määrab selle ära linnu vanus, sugu, tervislik seisund või hoopis sotsiaalne staatus? Või tuleb mängu isegi lauluoskus?

Miks kuuleme solisti?

Inimese uudishimul pole piire ja nõnda on näiteks valmistatud videolindistusi sellest, kuidas kaaren kraaksub. Kaarna sisemine hääleelund ehk kõlakoda on ehitatud nõnda, et lind häälitseb oma meelislaulu umbes samuti, nagu inimene teeb madalat ja karedat hääletooni. USA Utah’ ülikooli teadlane Franz Goller ning ta kolleegid kasutasid kaarna helide saladuse uurimiseks angioskoopi, mis on väike fiiberseade, mida arstid kasutavad inimeste veresoonte uurimiseks.

Ent kui inimesel läbib õhk häälitsemisel ühtainsat pilu, siis linnul on mõlema kopsu jaoks eraldi pilu. Nii ongi laululinnud võimelised tekitama sedavõrd erisuguseid, meie jaoks mõistetamatult kummalisi hääli, mille isegi ligikaudseks jäljendamisekski läheks inimestel vaja päris mitut tegelast.

Ent kuidas saab üks inimene, olgugi ta pealegi ooperilaulja, teha end kuuldavaks sajast pillimängijast koosneva orkestri taustal? Lindude puhul on see vaevalt et võimalik. Kui ikka linnuparv täiest kõrist häälitseb, pole ju üksikut lindu just liiga kerge eristada. Ometi kuuleme me näiteks Jassi Zahharovit ka siis, kui kogu orkester ihust ja hingest pillidega musitseerib. Mis sest, et tema on vaid üks ja ainuke bariton. Või et tuua veelgi markantsem näide – miks ikka kuuleme Mick Jaggeri „vingumist” või Keith Richardsi karjeid, kui taustal rullub räme ja kõrvadele tänu hiiglaslikule võimendusele näiliselt läbitungimatu rock-muusika helikardin?

Asi on selles, et ooperilauljad ja rock-tähed suudavad maksimeerida oma tekitatud heliväljundit nõnda, et nad läbivad orkestri tekitatud helid selles sageduste vahemikus, kus orkestri võimsus on vähim ja kus kuulaja kõrv on kõige tundlikum.

Meie häälepaelad – mis ju polegi niivõrd paelad kui lihased – võnguvad perioodiliselt, ja seega siis takistavad ka perioodiliselt õhu voolu kopsudest välja. Tüüpiliselt võnguvad need sagedusega 100 ja 220 hertsi vahel. Tavaline kõne toimub sagedusel 50 hertsi ehk võnget sekundis – kummalisel moel on selline ka meie vahelduvvoolu sagedus vooluvõrgus. Nii et kui me kuuleme sisseunustatud valjuhääldi surinat, siis ei kohuta see meid ilmselt kuigivõrd, kuna too mürafoon meenutab inimese häält.

Lauldes aga eelistame kõrgemaid sagedusi, mis ulatuvad kuni 1500 hertsini. Nii kõne kui ka laul sisaldavad samuti harmoonilisi helisid, see tähendab põhisagedusest mitmeid kordi kõrgemaid sagedusi (s.t ülemhelisid). Sopranid näiteks suudavad tekitada hääli, mis võivad oma helikõrguselt ületada isegi meie kuulmisvõime piiri.

Orkester on tavaliselt kõige valjem sagedustel 500 hertsi ümber, kõrv aga on kõige tundlikum 3000 ja 4000 hertsi vahemikus. Paljud lauljad on õppinud tekitama võimsaid helisid sagedustel üle 2000 hertsi, mis aitabki inimkõrval nende häält orkestri omast sageduslikult eristada.

Lisaks sellele kasutavad lauljad sageli ka vibraatot, mis tähendab aeglast helitugevuse modulatsiooni, ja seda ulatuslikumalt, kui teevad orkestrandid. See efekt aitab kaasa, et laulja sõnum jõuab kuulajani ning tundub olevat isegi orkestrist kõlavam ja tugevam.

Nii et Hiina keiser polnud siiski kuigi tark – ühe ööbiku asemel oleks ta paela otsa pidanud panema vähemalt kaks hiinlasest lauljat. Ja nende ette pillimängijad, kelle loodud kõladest lauluhääl läbi kostnuks, nagu ööbiku laul kostab läbi kevadisest metsast.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming