Kõrgemates meeleseisundites

Igor Garšnek

 

 

TIIBETI BUDDHA MUNGAD Gyuto tantristlikust kloostrist Estonia kontserdisaalis 10. V.

 

Ida muusika festival “Orient” esitles möödunud nädalal Tallinnas Tiibeti budistliku gelugpa koolkonna muusikat. Tõtt-öelda polnud kuue Gyuto kloostri munga kahetunnine esinemine ei kontsert ega show-laadne etendus, vaid nelja tantristliku rituaali läbiviimine, mille eesmärgiks kõrgemate meeleseisundite saavutamine. Mitte esteetiline vaatemäng või – hoidku jumal(used)! – eksootiline meelelahutus. Sestap olid Estonia kontserdisaalist toolid välja viidud ning vaatajad-kuulajad (jätnud kingad ukse taha) istusid rätsepaistes põrandat katvatel vaipadel. Budistlikust tantrismist veel niipalju, et tegemist on esoteeriliste õpetuste-tekstidega, mis on läbi tuhande aasta meieni kandunud gurult õpilas(t)ele edastatuna.

Kuna tegemist polnud kontserdi kui sellisega, siis ainult muusikalist leksikat kasutades on neid palveid kirjeldada mõneti kohatugi. Kõigepealt süvenesid värvikates kostüümides ja peakatetega mungad Yamāntaka rituaali, mille eesmärgiks on (lihtsustatult öeldes) surma ületamine. Sugestiivselt rütmiline ühel ülimadalal noodil kooris loitsimine (gyuke) mõjus pooleldi laulu, pooleldi maagilise lausumise, retsiteerimisena. Läksid minutid, möödus esimene veerandtund, lõppes teinegi – ja ikka sama ühel noodil kurguhäälne lausumine-mediteerimine. Siiski tabas minu kõrv ühe iseäraliku nüansi: selles loitsimises näis olevat mitte üks, vaid kaks põhitooni. Kusjuures see vaevumärgatav helikõrguse muutus “ujus” domineerivast helikeskmest perioodiliselt sujuvalt üles. Ja siis alla tagasi.

Eriline koht on sellisel kurguhäälsel laulmisel raskesti kirjeldatavatel sagedusmodulatsioonidel: eeslauljast munga kõris olnuks justkui mingi elektrooniline filter, millega sai põhitoonile lisaks ka ülemhelisid “peale keerata”. Midagi vokaalse wah-pedaali taolist. Peab ütlema, et see 40 minutit kestnud Yamāntaka rituaal võis mõjuda küll ütlemata monotoonselt, ent samas mitte lõõgastav-uinutavalt. Pigem oli tegemist energeetilise ja psüühikat aktiveeriva meditatsiooniga.

Väike munkade kostüümivahetus ja kuulda sai pika eluea ja muid heaendelisi palveid. Ehkki pika eluea palved oli eelmisest rituaalist poole lühemad, võisid need õhtumaisele kõrvale mõjuda eelnenu jätkuna. Selle vahega, et kultuslikke drilbu-kellukesi helistati nüüd sagedamini.

See-eest kolmveerandtunnine Mahākāla rituaal, mille üks tähendustest on aja kosmilisse loomusesse sulandumine, avas lisaks tiibeti kultusmuusika vokaalsele küljele ka instrumentaalse pooluse. Rituaalmeditatiivsust võimendasid nüüd suur nga-trumm ja taldrikud, mille ansamblipartneriteks olid hiigelpasuna dung-chen’i ja trompetilaadse kang-dung’i näiliselt kaootilised undavad helid. “Näiline kaos” on mõistagi petlik, näiteks löökpillide üha kiirenevad rütmid sümboliseerivad ju lõpmatust ja igavikku. Ning ega pühade tekstide lausuminegi lähe n-ö isevoolu teed – nii tabasin viimases, Guhyasamāja rituaalis päris selgelt tuttavaid “taktimõõte”, rütmijaotusi kaheksa ja kaheteistkümne peale.

Ütlematagi selge, et Tiibeti esoteerilise budismi tähendusväljadesse mittepühendunuil on neid rituaale raske mõista, vaatamata Peeter Vähi koostatud asjatundlikule kavaraamatule. Ent mõistmine on üks asi, osasaamine teine. Ning meie publikul oli ikkagi võimalus koos Tiibeti Buddha munkadega süveneda kõrgematesse meeleseisunditesse, vähemalt olla kohal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming