Kõrgtasemel Šostakovitši kava

Toomas Velmet

Me oleme kongis kahekesi, mina ja mu terve mõistus.  

Dmitri Šostakovitš .Repro

 

Tallinna Filharmoonia hooaja avakontsert:

TALLINNA KAMMERORKESTER ja solistid ERI KLASI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 14. IX, kavas Šostakovitš.

 

Alapealkirjas toodu on Dmitri Šostakovitši XIV sümfoonia VII osas “Adagio. Santé vanglas” esitatava Apollinaire’i poeesia venekeelse tõlke eestikeelne mõte. Nüüd kujutage ennast ette Moskva konservatooriumi (MK) Suurde saali 6. oktoobril 1969. aastal kuulama sümfoonia esiettekannet Moskva Kammerorkestrilt Rudolf Baršai juhatusel, solistid Galina Višnevskaja ja Mark Rešetin, ja te kuulete lavalt sellist teksti, mida saadab keelpillide – vähem kui geniaalseks ei saa seda hinnata – kaheteisttoonine fuuga, mis kõlab üheaegselt nii pizzicato kui col legno. Ainult aasta oli möödas Praha sündmustest ja kõik kruvid olid päris kinni keeratud. Ma olin seal saalis ja mäletan seda igavesti.

XIV sümfoonia legend küpses juba sama aasta kevadsuvel, kui MK suures saalis käis avalik peaproov. Saali sisenes kurja kuulsusega “aparatšik”-stalinist Pavel Apostolov ning kui saalis kostsid finaali viimased sõnad “Kõikvõimas surm. Ta on valvel…”, lebas koridoris juba surnud Apostolov, kes oli viimast jõudu kokku võttes saalist väljunud.

Terve see 11-osaline sümfoonia on erakordne oma vormilise kammerlikkusega (19 keelpilli, tšelesta ja kuus löökpilli) ning sisulise kaalukusega, rääkimata tekstidest vokaalsolistidele. Üheteistkümnest osast kuues on tekstid valitud Guillaume Apollinaire’i (1880 – 1918), kahes Federico García Lorca (1898 – 1936), kahes Maria Rilke (1875 – 1926) ja ühes Wilhelm Küchelbeckeri (1797 – 1846) poeesiast. 1969. aasta alguses oli Šostakovitš pikemat aega haiglas. Karantiini tõttu ei lubatud ka abikaasat külastama, nimetatud poeetide luuleraamatud sai ta siiski kätte.

Sümfoonia klaviir valmis veel enne haiglast väljumist ja 2. märtsil andis Šostakovitš partituuri Baršaile. Baršai tegi teosega 60 (!) proovi, enne kui julges sügisel esiettekandega Leningradis ja Moskvas välja tulla. Kogu teose temaatika on seotud surmaga selle olekutes ja olukordades. Päris uudne on autori kompositsioonitehnika, üheteistkümnest osast on ainult üks selgelt tonaalne. See on IX “Oh Delvig, Delvig” (Des-duur) ning nii mõneski osas on päris rangelt järgitud dodekafoonia reegleid.

Absoluutselt eriliselt kammerlikult ökonoomne on orkestrikäsitlus. Lehekülgede viisi võib leida näiteks kooslusi vokaalbass koos kahe kontrabassiga või absoluutselt geniaalne duett soprani ja soolotšelloga, milline idee on iseenesest küll varem ekspluateeritud “Seitsmes laulus Aleksandr Bloki sõnadele”, kuid hoopis teises kvaliteedis. Kõik see tõi Moskva esiettekandel saali üheaegselt sellise seltskonna, keda vist pole seal nähtud ei varem ega hiljem. Piisab, kui nimetada Hatšaturjani, Kabalevskit, Denissovit, Kondrašinit, Rostropovitšit, Solženitsõnit, Jevtušenkot ja Lilja Briki. Parandatagu mind, kui ma eksin, aga oma mälust ei leia ma kuidagi XIV sümfoonia ettekannet Eestis enne Tallinna Filharmoonia 2005/2006. hooaja hiljutist avakontserti Estonia kontserdisaalis eelmise nädala neljapäeval.

Tegelikult läks filharmoonia juhtkond välja suurele riskile, avades hooaja kavaga, kus kantakse ette Šostakovitši XIV sümfoonia ja Esimene tšellokontsert ja seda absoluutselt kodumaiste jõududega. Esitajateks Tallinna Kammerorkester, solistid Pille Lill (sopran), Leonid Savitski (bass), Silver Ainomäe (tšello) ja dirigent Eri Klas. Lisaks olid sel laval äsja esitatud kõrgel kunstilisel tasemel Šostakovitši VI sümfoonia ja eelmisel päeval XIII sümfoonia. Kuid ma arvan, et nad teadsid, millega riskisid, sest selles “korrespondentsvõistluses” kuulutan võitjaks kindlalt Tallinna Filharmoonia nii kava sisukuselt kui esituse kvaliteedilt. Ma ei tea, mitu proovi tegi Eri Klas, kuigi arvan, et umbes kümme korda vähem kui Baršai, ent tulemus oli vapustavalt kvaliteetne nii ühe kui teise teose puhul.

Erilist esiletõstmist väärivad kõik lülid solistidest löökpillideni, dirigendist kõnelemata. Kuna ka tšellomängija veri on paksem kui vesi, siis tahaks meenutada, et Neljateistkümnenda Moskva esiettekandel mängis duetti Višnevskajaga legendaarne Borodini kvarteti tšellist Valentin Berlinski ja kuluaarides räägiti, et ilmaasjata istus Rostropovitš saalis. Kuulates Pille Lille ja Leho Karini etteastet IV osas pealkirjaga “Enesetapja”, ei tulnud Višnevskaja ja Berlinski meeldegi. Samuti oleksin kindlalt eelistanud Leonid Savitskit ka eelmisel päeval XIII sümfoonia ettekandel soleerinud Aleksander Anissimovile.

Tšellokontserdi esitusel oli Silver Ainomäe enesekindlalt eneseusku kui vana ja kogenud “lavakala”. Vaatamata oma lääneeuroopalikule koolitusele, on tal täiesti olemas see Šostakovitši puhul nii vajalik ängi ja sarkasmi kujundite ring, mida mõistmata jääb nii mõnigi ettekanne mõttetuks. Ma ei tagane ka nüüd, vahetult kontserdi mõjusfääris, väljaöeldust ning see kõlab nii: XIV sümfoonia ettekanne oli kõikides komponentides parem kui esiettekanne 1969. aastal Moskvas ja lisan veel juurde, et kui Moskva esiettekanne oli sensatsiooniline saavutus, siis Tallinna oma kunstiline. Silver Ainomäe Tšellokontserdi ettekanne oli mõjuvam kui mõned aastad tagasi tema õpetaja Arto Norase interpretatsioon. Õpilased peavadki oma õpetajaid ületama.

Teksti reaalune tõlge kavalehel oleks muidugi vajalik olnud, aga loodetavasti ei jää selline kava ühekordseks etenduseks ja seda viga annab ju parandada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming