Kõrvutades kahte suurkuju

Vahur Luhtsalu

Bach võttis Vivaldilt rohkesti ?nitti. Festival ?opeNBaroque?: kontsert ?BACH ja VIVALDI? Estonias 5. II, Alexander Paley (klaver, USA), Patrick Gallois (flööt, Prantsusmaa) ning ansambel Andres Mustoneni (viiul) juhtimisel koosseisus Kristel Eeroja-Põldoja (viiul), Eva Punder (viiul), Meelis Orgse (viiul), Kristiina Talen (vioola), Peeter Klaas (t?ello), Mati Lukk (kontrabass) ja Ivo Sillamaa (klavessiin). Kavas Bachi ja Vivaldi instrumentaalkontserdid.

Bachi ja Vivaldi seotus ilmneb eelkõige Johann Sebastiani muusikas. Tänu Vivaldi teoste ääretule populaarsusele Euroopa õukondades avastas tema loomingu ka Bach. Helilooja huvi oli lausa nii suur, et ta seadis mitmed Vivaldi viiulikontserdid klavessiinikontsertideks ja võttis Il Prete Rosso?lt (Punane Preester, Vivaldi hüüdnimi) rohkesti ?nitti ka oma teoste loomisel. Seetõttu võib pidada igati õnnestunuks püüdlust leida kahe barokiajastu suurkuju vahel seoseid, kõrvutades nende teoseid ühel kontserdil.

Sel õhtul ettekandele tulnud teostest avaldas kõige rohkem muljet Bachi Klavessiinikontsert d-moll BWV 1052. Alexander Paley esituses kõlanud teos mõjus oma veenva kontseptuaalse küljega. Fantastiliselt välja töötatud I osa peateema sundis oma väga selgelt artikuleeritud sünkopeeritud rütmikujundiga kohe kontserdi alguses kõrvu kikitama. Paley ettekujutus teosest oli nii sügav ja mõtestatud, et ansamblil polnud mitte mingisugust vaeva selle omaksvõtmisega.

Pianisti puhul väärib eraldi märkimist tema oskus mängida väga vaikset ja üliselgelt artikuleeritud piano?t. Pikad muusikalised arengud, mis olid läbi viidud üsna vaiksel nivool, avasid kuulsa klavessiinikontserdi puhul uusi, seni tundmata tahke.

Vaatamata sellele, et teose esitus oli üks eredamaid elamusi kõnealusel kontserdil, ei saa ma mööda minna sellestki, mis ei meeldinud. Märksõnaks oleks siinkohal ?balanss?. Nimelt oli saatepartii peaaegu kuuldamatu teose kulminatsioonikohtades, kus klaver üsna efektiivselt summutas väikese ansambli.

Patrick Gallois? esituses kõlanud Vivaldi flöödikontsertide g-moll op. 10 nr 2 ?La Notte? (?Öö?) ja F-duur op. 10 nr 1 ?La tempesta di mare? (?Torm merel?) puhul õnnestus interpreedil hästi tabada nende teoste programmilist sisu. Flöödipartii tehnilisele keerukusele vaatamata sulatas Gallois oma osa saatepartiiga üheks nauditavaks tervikuks. Lausa lummavalt ning müstiliselt kõlas aga g-moll flöödikontserdi aeglane osa ?Il Sonno?.

Andres Mustoneni (viiul) ettekandes kõlasid Vivaldi Variatsioonid ?La Folia? teemale. Selles esituses oli kõike, lõõmavast kirest bakhanaalia ning hulluseni, millest viimane leidis eraldi äramärkimist ka teosele eelnenud sõnalises sissejuhatuses, et valmistada publik ette ekstreemseks elamuseks.

Laiemalt võttes aga iseloomustab Mustoneni mängulaadi teatavat sorti ekstsentrilisus ja ehk isegi liigne teatraalsus. Eesti kirjandusest paralleeli otsides võib tõmmata mõttelise punktiiri tema ja Kivisildniku vahele. Teisisõnu on tegemist mehega, kellele näib (muusikas) olevat kõik lubatud. Jalaga takti löömine, orkestri-tutti?des oma partii ületähtsustamine, grotesksena mõjuvad ?estid jne.

Paraku tundus sel kontserdil saalist vaadatuna-kuulatuna, et palju auru kulus selleks, et publikule iga hinna eest tõestada ? just siin ja praegu tehakse suurt kunsti. Selle kõige taustal kippus varju jääma tol õhtul solistidega koos musitseerinud ansambel, kes andis samuti hinnatava panuse kontserdi õnnestumisse. Ise kipun arvama, et kui kunstniku käe all sünnib midagi geniaalset, siis avaldub see eelkõige lihtsuses, kuid olgu see igaühe maitse asi. Ja nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming