Kaarsilla helikaunistaja

Judith Parts: „Ma arvan, et noored ei tohiks olla liiga kuulekad. Mina kaotasin selle tõttu julguse ise midagi luua.“

KRISTEL ALGVERE

Tartu kaarsilla heliteose konkursil valiti tuntumate nimede seas välja ka Judith Partsi teos, mis kannab pealkirja „Kuule­KuuLuule“. Noor omanäoline muusik on sel aastal jõudnud osaleda mitmes põnevas projektis, näiteks vedas ta augusti algul Hiiumaa tantsufestivalil koos koreograafi Karoliine Suhhoviga 16+ noorte lavastusprotsessi, tegi helikujunduse Pärnu Vallikääru vabaõhulavastusele „Saja-aastane öö“ ja oli septembris Tallinnas Sõltumatu Tantsu Lava uute koreograafide sarja „Premiere“-programmis koreograaf Anni Zuppinguga residentuuris.

Kes on olnud sinu suurimad ees­kujud?

Esimene suur mõjutaja oli minu ema. Dirigeerimist õppinuna on muusika talle alati väga oluline olnud. Ema laulis mulle minu sünnist saadik, üks lõbusamaid asju lapsepõlves oligi emaga laulmine. Ka isa on suur muusikaarmastaja, ta on klaverirestauraator ja -häälestaja ning meil oli kodus palju vinüülplaate.

Oma esimeseks muusikaõpetajaks pean Aarne Saluveeri. Läksin nelja-aastase põngerjana tema juhatatud ETV mudilaskoori. Saluveer ütles meile: „Ärge laulge nagu tited!“ Ta uskus siiralt, et me suudame laulda väga hästi. Nii vähesed täiskasvanud võtavad lapsi tõsiselt, tema tegi seda. Saluveer õpetas meile, et kuigi muusika on väga äge ja loominguline, peab hea tulemuse saavutamiseks palju vaeva nägema. Minu meelest oli see suur kingitus anda väärtuslik õppetund nii väikestele lastele.

Millal ilmus sinu ellu viiul?

Mäletan, et lasteaialapsena nägin telekast kedagi mängimas, selle peale võtsin ma õlale väikese puidust pingi ning nühkisin seda puukepiga. Mäletan, et see pink oli väga raske. Kuna ma vanemate veenmist järele ei jätnud, siis ühel päeval ütles isa: nii, nüüd lähme ja ostame sulle selle viiuli ära! Nii hakkasingi Ivi Tiviku juures tunnis käima.

Veidi vanemaks saades läksin Tallinna muusikakeskkooli katsetele. Enne sinna minekut mõtlesin, et kui ma sisse ei saa, siis ei mängi ma enam kunagi viiulit, sest ilmselt pole ma piisavalt hea. Praegu tundub see muidugi erakordselt dramaatiline, aga ma olen alati olnud selline kõik-või-mitte-midagi-tüüp.

Judith Parts teeb Taniel Kuntu ja Karl-Heinrich Arroga bändi Nebula Flowers. Fotol esineb ansambel „Noortebändil“ Viljandi lennukitehases.

Carolina Tagobert

Said sinna siiski sisse. Kuidas kirjeldaksid oma koolikogemust?

Enne käisin tavakoolis, kus klassid olid suured, õpilastel ühiseid huve ei olnud ja tuli ette palju kiusamist. Ma ei olnud kiusatav, aga selle nägemine tegi mind kurvaks ja vihaseks. Muusikakeskkoolis oli kõigil ühine huvi ja õpilased hoidsid kokku. Pilli- ja üldse muusikaõpe andis mu elule mõtte ja ka teatava distsipliini. Mul olid seal ka väga vinged viiuliõpetajad, nagu Sigrid Kuulmann-Martin ja ühe aasta ka Tiiu Peäske. Teismelisena hoidis see, et pidin iga päev harjutama, võib-olla ka suurematest lollustest eemal, aga keskkoolis tekkis minus selle meeletu harjutamise ja range kava järgimisega konflikt. Mul oli kogu aeg soov midagi ise luua, aga selle tempo kõrvalt ma seda teha ei jõudnud. Lapsena oli laulude loomine elu loomulik osa, aga muusikakeskkoolis ei julgenud ma seda millegipärast enam teha. Olin liiga hea õpilane ja võtsin kõike liiga tõsiselt. Ma arvan, et noored ei tohiks olla liiga kuulekad. Mina kaotasin selle tõttu julguse ise midagi luua.

Loogiline jätk muusikakeskkoolile on muusika- ja teatriakadeemia. Astusin viiuli eriala asemel sisse hoopis muusika­teadusesse. Võtsin Marrit Gerretz-Traksmanni juures ka ansamblitunde, seega jätkasin pillimängu.

Miks tahtsid saada muusikateadlaseks, kes pole ju laval, vaid hoopis publikus?

Mulle meeldis muusikaajalugu ja mulle meeldis kirjutada. Siiski, esimese aasta lõpuks oli selge, et muusikateadus ei ole minu ala. Jõudsin otsusele, et teen pausi ja püüan aru saada, mida ma päriselt tahan. Mulle pole kunagi meeldinud mõte käia ülikoolis lihtsalt ülikoolis käimise pärast. Läksin restorani tööle ja viimane töökoht Rataskaevu 16 muutis mõnes mõttes mu elu – see on hästi eriline koht imeliste inimestega. Sain seal enesekindlust ja jõudu edasi minna.

Viiulist loobumine oli äärmiselt raske, need kaks aastat olid omamoodi leinaaeg. Vorm kaob kohe, kui ei harjuta. Tükk aega ei võtnud ma üldse viiulit kätte, sest teadsin, et see pole enam see.

Kuidas leinast välja tulid?

Töötasin ja reisisin. Väga raske oli loomingulisi kanaleid avada. Läks kaks aastat, enne kui suutsin esimese loo kirjutada. Pärast seda hakkasin vaikselt edasi liikuma, minuga võttis ühendust hea sõber, koreograaf Sylvia Köster, kes tegi tantsufilmi ja palus mul sellele heli teha. See oli esimene kord, kui ma midagi ise salvestasin.

Otsisin kogu aeg ka koolivariante. Veetsin kuu aega Berliinis ning hoidsin silmad lahti, et võimalikku kooli leida. 2014. aastal kirjutas üks sõber, et Viljandis avatakse helitehnoloogia eriala. Proovisin sisse astuda lootuses, et see võiks olla koht, kust saan tehnilisi teadmisi, aga keegi ei ütle mulle, mis on loominguliselt õige või vale. Arvasin, et see on hea koht katsetamiseks – just nii ka oli.

Viljandi toetas loomingut?

Tundsin, et keegi ei oota minult midagi ja see oli tohutult vabastav. Tänu Sylvia Köstrile mu nime seal juba teati ja teisedki koreograafid kutsusid mind oma lavastustele muusikat tegema.

Viljandis võtsin Sirje Medelli juures ka laulutunde. Ta oli esimene inimene, kellele julgesin oma laule näidata. Sirje Medell julgustas mind õigete sõnadega. Ühel arvestusel mainisin, et tegelikult tahaksin väga koos bändiga oma laule esitada. Taniel Kuntu ja Karl-Heinrich Arro tulid ise minu juurde ja ütlesid, et võiksime midagi teha – siis sündiski bänd Nebula Flowers.

Kus saab lähitulevikus sinu muusikat kuulda?

Praegu kirjutan muusikat Ugala jõululavastusele „Kohtume kell 8 Noa laeval“. Seda lavastab Marika Palm, kes kutsus mind koos Kaarel Kuusega laule ja kogu helikujundust tegema. Mul on kaks väiksemat venda – hästi kriitiline publik –, ootan juba nende reaktsioone. See on ka esimene koostöö riigiteatriga, olen igatahes tänulik ja elevil.

Kaarsilla heliteoste konkurss

Tartu kaarsilla heliteoste konkursile laekunud 57 tööst valiti välja viis parimat, mida saab tulevikus kaarsillal kõndides kuulda. Need on Judith Partsi „KuuleKuuLuule“, Robert Jürjendali „Kõnni tasa üle silla“, Meisterjaani kaarsilla heliteos, Marianna Liigi „Värav“ ja Marta-Liisa Talveti „Õhtul tõuseb päike“. Just need tööd valiti välja seepärast, et on kõige kuulajasõbralikumad. Konkursi žüriisse kuulusid Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus (komisjoni esimees), heliloojad Ardo Ran Varres ja Age Veeroos, Vanemuise teatri juht Toomas Peterson ning Tartu linnakujunduse spetsialist Anna-Liisa Unt. Konkursi auhinnafond 15 000 eurot jagati võrdselt kõigi võidutööde vahel. Heliloojatel on nüüd aega soovi või vajaduse korral teostega edasi töötada ning häälestada need esitlusvalmiks. Seejärel on kavas kõigi palade ühine esiettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht