Kaasamõtlev, kaasanoogutav

Kui nüüdismuusikale anda hümni ülesanne, on oht, et kaob selle võime küsimusi tõstatada ja dünaamikat tekitada.

LIISA HÕBEPAPPEL

EV 100“ kontsert „9 hümni vabadusele“ 28. XI, festivali „Jõulujazz“ avakontsert. Uudisteoste autorid Maria Faust ja Kirke Karja, Kadri Voorand ja Kristjan Randalu, Mingo Rajandi ja Meelis Vind, Holger Marjamaa ja Raun Juurikas, Mairo Marjamaa ja Sander Mölder, Peedu Kass ja Siim Aimla, Raul Sööt ja Aleksander Paal, Joel Remmel ja Paul Daniel ning Tanel Ruben, Jaak Sooäär, Ivi Rausi ja Laura Põldvere. Laval džässmuusikud, Politsei- ja Piirivalveorkester, orkester Ventum, kammerkoor Collegium Musicale jt. Idee autorid Anne Erm ja Jaak Sooäär, lavastaja Eva Koldits, muusikaline juht Siim Aimla.

Ettekirjutus luua hümn – pidulik esindus- või ülistuslaul vabadusele – on loojale vastuoluline ülesanne. Hümn nõuab lojaalsust, kunst aga arutlust. Hümnis ei tõstatata küsimusi, hümnis ei arutleta. Kui helilooja kirjutab esinduslaulu, siis ta mõtleb sellele, kuidas oma rahvast ja riiki parimal viisil esindada ja ülistada. Kui nüüdismuusikale anda hümni ülesanne, on oht, et kaob selle võime küsimusi tõstatada ja dünaamikat tekitada.

Kontserdikirjeldusest „Jõulujazzi“ veebisaidil võib lugeda, et lähteülesanne oli detailsem ja politiseeritum. Iga komponeeritud hümn pidi sümboliseerima üht olulist sündmust või persooni Eesti Vabariigi ajaloos. Kultuuri roll on kahtlemata ka olla liim inimeste vahel, luua kollektiivset identiteeti ning tuua esile sündmusi ja isikuid riigi ajaloos. Omaette küsimus on, kas esinduslaule peab uuendama. Heliloojad jätsid algülesande täpsel kujul kõrvale ning ülistuslaul kirjutati rahvuse ja riigi asemel pigem loodusele ja inimlikkusele.

Mitme autoriga suurprojektide puhul peab peenelt doseerima, kui rangelt sõnastada lähteülesanne, et saavutada teose ühtsus. Liigsed ettekirjutused võivad võtta heliloojatelt vabaduse ennast isikupäraselt väljendada. Mida väiksem on loojate oma sisuline panus, seda vähem loodu kõnetab ning eri heliloojate kasutamine muutub mõttetuks. Seekord oli laval sada muusikut: keelpilli- ja puhkpilliorkester, koor, solistid. Komponeeritud hümnid olid iseseisvad: algused ja lõpud ei ühildunud ja pärast iga teost aplodeeriti. Lavastaja Eva Kolditsa roll oli ilmselt tagasihoidlik ja praktiline. Muusikaline õhtu oli eri tükkidest koosnev mosaiik, mida ei surutud sunniviisiliselt tervikuks. Ometi tundus, et nii mõnelgi hetkel oleks ära kulunud lavastaja selgem sekkumine. Näiteks mõjus sihituna teose „Elus on ilu – raamitud raamid“ lõpp, kus naisvokaalansambli liikmed tagasi lavale ilmusid ja ringi kõndisid.

Usun, et loojad oma hubases loomingu­nurgas ei tajunud, kui politiseeritud konteksti nende muusika kontserdil asetub. „Jõulujazzi“ avamine toimus 28. novembril ja sellega tähistati saja aasta möödumist Vabadussõja algusest. Õhtu algas Eesti hümniga, seejärel sai sõna Eesti Vabariigi peaminister, kes kõneles Eesti kaitsepoliitikast, järgnes Briti suursaadiku kõne. Sõna sai „Jõulujazzi“ peakorraldaja Anne Erm. Viimaks kõlas veel kord Eesti hümn, seekord sümfoonia­orkestri esituses, misjärel hakkasid muusikud – nagu kontserdi­kirjelduses kirjas – „teed eestlaste südamesse näitama“. Otseülekande tegid nii Eesti Televisioon kui ka Klassikaraadio.

Hümnis ei tõstatata küsimusi, hümnis ei arutleta. Veenvaima tasakaalu lähteülesande ja muusikaliste väljendusvahendite vahel leidsid Maria Faust ja Kirke Karja teoses „Kapital“ kammerkoosseisule. Laia pintsliga tõmmatud muusika asemel kõlas nende teos mitmekihiliselt, vaheldusrikkalt ja paindlikult.

Rene Jakobson

Loojate lähenemise võis laialt võttes jagada kaheks. Ühed komponeerisid hümni kui selge meloodia ning täiustasid seda orkestreeritud saateharmooniaga. Teised ei lähtunud nii selgelt hümnikontseptsioonist ja võtsid lähteülesannet kui võimalust kujutada muusikas oma mõtteid Eesti kohta. Hümniliku lähenemise selge näide oli kontserdi lõpetanud Kadri Voorandi ja Kristjan Randalu teos „Su armastust tahan armastada“, kus Voorand solistina kandis veenvalt ja emotsionaalselt ette lihtsa meloodia, millele saateks oli Kristjan Randalu loonud oskusliku ja vaheldusrikka orkestriseade.

Kahjuks ei olnud kõik kontserdil kõlanud orkestriseaded võrdse tasemega. Džässiheliloojatel ei ole just sageli võimalik kasutada enda loomingus keelpilli- või puhkpilliorkestrit ning seda võimalust kasutati seekord liigagi ohtralt. Mitme looja orkestrikäsitlus oli igav ja üksluine. Mitmedki kontserdiõhtu osad mõjusid kui orkestreerimis­harjutused: keelpillidele oli seatud harmooniajärgnevus, mis pikkade poognatega ette kanti. Orkestri kui kontserdi põhilise väljendusvahendi kasutamine ei toonud esile loojate parimaid külgi.

Ühetaolisele orkestrifaktuurile vastukaaluks oli kontsert temaatiliselt palju vaheldusrikkam: kirjutati Eesti saartest, seenel käimisest, elu absurdsusest, merest. Kõige sümpaatsema mulje jätsid kriitilised käsitlused, milles heliloojad ei hoidnud rangelt etteantud teemapüstitusest kinni, vaid edastasid oma sõnumi. Hea näide oli Mingo Rajandi ja Meelis Vindi teos „Kahekõne“ Läänemere saastatusest. Sisuliselt oli see kindlasti üks tugevamaid teemapüstitusi, mis kontserdikülastajale südamele pandi ja kaasamõtlemiseks anti. Kohati tundus aga, et sõnum oli esitatud isegi liiga selgete vahenditega. Teoses oli kandev roll kooripartiil, lauljad kandsid püüdliku diktsiooniga ette manitseva teksti. Selge ja pigem lihtsakoeline koori­faktuur koos sosistamisega muutis teksti karikatuurseks, see omakorda andis teosele lisatähenduse, mida loojad ilmselt ei taotlenud.

Veenvaima tasakaalu lähteülesande ja muusikaliste väljendusvahendite vahel leidsid Maria Faust ja Kirke Karja teoses „Kapital“. Võiks öelda, et kollektiiv läks lihtsama vastupanu teed, kasutades kammerkoosseisu. Ometi oli see otsus põhjendatud, sest suured koosseisud on tihtipeale kohmakamad ning tollel õhtul mõjusid ka nüansivaesemalt. Laia pintsliga tõmmatud muusika asemel kõlas nende teos mitme­kihiliselt, vaheldusrikkalt ja paindlikult. Kuigi kavast oli võimalik lugeda, et Faust ja Karja kujutavad teoses absurdsust, oli kõlav muusika abstraktne ning selles oli jäetud piisavalt ruumi kuulaja fantaasiamaailmale.

Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva aastaring hakkab lõpule jõudma. Olen käinud kuulamas ja vaatamas „EV 100“ kultuuriprogrammi ning kogenud nii konstruktiivset kui ka kaasanoogutavat uut kunsti. Kultuur on ühiskonnas üks olulisemaid dünaamika tekitajaid, mis tõstatab küsimusi ja aitab seeläbi riigil püsima jääda. Paratamatult mõjusid „Jõulujazzi“ avakontserdil romantilisemad teosed aheldatuna ja ilmselt mõnes teises kontekstis, kas või helilooja enda loomingunurgas või autorikontserdil, oleksid need jätnud ka teistsuguse mulje. Kontserdi kõige tugevama osa moodustasid teosed nendelt heliloojatelt, kes suunasid eestlasi ülistava kaasanoogutamise asemel konstruktiivselt kaasa mõtlema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht