Kadrilaupäeval Anu Talil külas

Toomas Velmet

„Kohtumispaik Eesti”: Põhjamaade Sümfooniaorkester, solist Mihkel Poll (klaver), dirigent Anu Tali 24. XI Estonia kontserdisaalis. Selle hooaja esimene kohtumine Põhjamaade Sümfooniaorkestriga oli vägagi romantiline: kavas ju kaks romantilist suurteost, esimene neist pianismi mäetippe hõlmav Sergei Rahmaninovi  Klaverikontsert nr 3 d-moll op. 30. Autor pühendas 1909. aastal loodud teose oma sõbrale ja kolleegile Jósef Hofmannile, kes küll kunagi seda kontserti ei esitanud. Suurtest tegijatest haaras teose esimesena Vladimir Horowitz ja seda aastal 1920. Tänapäevani räägitakse teose pianistlikust erakordsusest, mis nõuab laia haarde ja ülipikkade sõrmedega käsi. Autori enda kohta on kirjutatud, et tema kehaehituses väljendus selgelt  nn Marfani sündroom, mille põhitunnuseks on erakordselt pikad jäsemed ja lisaks laiadele käelabadele pikad sõrmed. Teose esitamise tänaseni õhus hõljuv probleem on aga hoopis solisti ja dirigendi koostöö nii ansambliliselt kui kõlaliselt. Teatavasti trumpavad kontserdi klaveripartii ja orkestripartituur teineteist üle nootide arvukuse ja materjali tihedusega nii horisontaalis kui vertikaalis: selles rohkuses ja lopsakuses tuleb teha valik, mis tundub olevat  päris keeruline.

On äärmiselt tervitatav, et selle kõrgeima raskusastmega teose ettekande teostajateks olid läbinisti kodumaised interpreedid Mihkel Poll ja Anu Tali ja et seda esitust kuulas pilgeni täis kontserdisaal, kus publik kviteeris esitust tormilise aplausiga. Arvatavasti oleme kõik üht või teist viisi romantilised, lähtudes eelkõige oma soovunelmatest ja nende saavutamise teedest. Nagu romantilise muusika puhul ikka, on siin  võimalik võrrelda vägagi kardinaalselt erinevaid väga autoriteetseid esitusi, alates autori enda salvestisest aastavahetusel 1939-40 kuni tänapäevani välja. Tunnistan kohe ausalt, et autori esitus ei sobi minu natuuri romantilisele küljele ja seda eelkõige väga kiirete tempode tõttu, mis ei sobi kokku ka autori enda antud soovitusega Allegro ma non tanto. Mulle on eriti meelepärased olnud kaks esitajat: Martha Argerich ja Eugen Kelder, kelle esituses  on rohkesti ühisjooni. Eelkõige puudutab see rahulikke temposid, mis võimaldavad väga rikkalikult kõlavarjundeid õhkõrnast pp’st monumentaalse fff’ni, aga ka väga selget vormilist ülesehitust ning välja kuulatud soolo- ja orkestripartiid. Sellesse ritta võiks veel kuuluda Jevgeni Kissin, kui ta ei lisaks Rahmaninovi romantikale omapoolseid agoogilis-romantilisi täiendeid rohkem kui soovitav.

Mihkel Poll on ilma kahtluseta meie noorte  pianistide üks liidreid ja seepärast ka huvi tema tegemiste vastu ta staatusele vastav. Aktsepteerin absoluutselt tema õigust isikupärasele tõlgendusele, mis ei kuulu vaidlustamisele, kuid eeldan, et see on veel küpsemisjärgus ja realiseeritav lähitulevikus. Äsjane Rahmaninovi esitus oli veel fragmentaarne, üsna tihedalt vaheldusid rohkem ja vähem õnnestunud episoodid ning kogumuljele tekitas miinusmärke I osa kulminatsiooni rabedus ja viimase  osa kooda ettevalmistus, mistõttu need väga olulised vormiosad jäid oma tähenduselt kõhetuks. Seevastu Intermezzo: Adagio oli kontserdist meeldejäävaim vist seetõttu, et oli aega nii klaverit kui orkestrit kuulata. Pollil on olemas kõik, mis hädavajalik Rahmaninovi Kolmanda esitusest sündmuse tegemiseks, seda nüüd kannatamatult ootama jäämegi. Lisaks esitatud Rahmaninovi prelüüd G-duur op. 32 oli väga sobivalt valitud ja kandus hiirvaikses  saalis kadudeta ka rõdu viimsesse ritta. Kontserdi teine pool läks ajas sammuke tagasi Antonín Dvořáki ja tema ühe tippteose, Sümfoonia nr 8 G-duur op. 88 kätte.

Põhjamaade SO Anu Tali juhatusel esitas meile detailideni hästi viimistletud omanäolise interpretatsiooni, mille suhteliselt noor orkestrikoosseis pea kadudeta realiseeris. Erilist tunnustust väärivad solistid: esimesed hääled Kalervo Kulmala (I metsasarv), Emma  Tessier (I flööt), Kalev Kuljus (I oboe) ja Jari Valo (kontsertmeister). Dirigent viis teose läbi vabalt ennast teostades, sümfoonia oli kõigis oma aspektides hästi jälgitav ja nauditav, oli selge, et publikulegi meelepärane. Lisapalana ei esitatudki mõnd ootuspärast Dvořáki „Slaavi tantsu”, vaid lajatati hoopis Brahmsi „Ungari tantsuga nr 6”. Kokkuvõttes paljulubav kontsert vastu vihmast kadripäeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming