Kaduvad keeled helis

Teatud vaadete kohaselt on muidugi igasugust heli võimalik tajuda muusikana, kuid mida jõulisemalt on semantilist tähendust rõhutatud, seda keerukam see on.

SAALE KONSAP

Kontserdisarja „Heli ja keel“ avakontsert-installatsioon „Kuni päike ärkab“ 15. X Viimsi vabaõhumuuseumis. Idee ja muusika autor Malle Maltis, tekstide autor Hasso Krull, videokunstnik Sander Tuvikene. Laval Iiris Oja (hääl), Merle Jääger (hääl, setukeelne tekst), Satu Tillanen (soomekeelne tekst), Piibe Aikio (saamikeelne tekst), Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Kristi Mühling (kannel), Diana Liiv (harmoonium), Leonora Palu (flööt), Jandra Puusepp (saksofon), Sander Tuvikene (elektroonika), Malle Maltis (elektroonika).

Kontserdisarja „Heli ja keel“ käesoleva hooaja esimese poole fookuses on, nii nagu ka eelmisel hooajal, kadumisohus olevad keeled ja kultuurid. Hooaja avakontsert „Kuni päike ärkab“ avas ka Fenno-Ugria Asutuse korraldatavad hõimupäevad.

Nii mõneski mõttes erines see üritus eelnevalt sarja „Heli ja keel“ raames toimunud kontsertidest. Esiteks ei vastanud selle ürituse formaat üheselt klassikalise kontserdi formaadile (korraldajad nimetasid ise seda muusikaliseks häppeningiks) ning teisalt oli rõhuasetus selgelt keelel – varasemalt toimunud kontsertidel on heli ja keele osakaal olnud enam-vähem võrdne (või pigem heli poole kaldu).

Paari sõnaga ürituse ülesehitusest. Üritus koosnes suhteliselt erinevatest, üksteisega sisulises (ja ka dramaturgilises) mõttes väheseotud numbritest, mida saaks (poolformaalsete kriteeriumite alusel) liigendada kaheks: n-ö soojendusnumbriteks (erinevad ruumid, publik seisab) ja peanumbriks (üks ruum, publik istub). Soojendusnumbriteks oleksid seega heliinstallatsioon „Häälega üles kirjutatud“, kvaasiregilaul „Tuule sõnad“ ning võru rahvaviis „Pill oll’ helle“ ning peanumbriks ürituse nimiteos „Kuni päike ärkab“. Heliinstallatsioonis kõlas samaaegselt neljast kõlarist Hasso Krulli tekst* neljas keeles (eesti, soome, võru-setu ja saami). Publik sai ruumis vabalt ringi liikuda, lahkuda, naasta. Seejärel laulis Iiris Oja rehielamu rehetoas regilaulu imiteeriva Malle Maltise originaalviisi „Tuule sõnad“ (tekst rahvaluulest), mille puhul ei saanud publik mõnda aega aru, kas peaks laulmisega ühinema või mitte (lõpuks siiski ühineti). Seejärel liiguti edasi aita, kus flöödi ja saksofoni esituses kõlas võru rahvaviis „Pill oll’ helle“ – jällegi ei saadud päris täpselt aru, kas tegemist on millegi simmanilaadsega või peaks kõlavasse suhtuma kui kunstmuusikasse. Edasi liiguti lauta, kus kõlas peateos „Kuni päike tõuseb“ – siin oli selgelt aru saada, et nüüd on alanud päris kontsert. Selline numbrite järjestamise loogika tähendab, et osalt taheti vältida akadeemilise kontserdi formaati, s.t mingis mõttes taheti kuulajale pakkuda võimalus ise oma positsiooni valida (soojenndus), teisalt aga luua ka turvaline ja harjumuspärane kontserdisituatsioon (peateos).

Sisulises plaanis oli üritus äärmiselt teksti-, keelekeskne. Osalt on see muidugi mõistetav – kontserdisarja fookuses ongi kaduvad keeled ning üheks eesmärgiks nendele tähelepanu tõmbamine. Teisalt jällegi, kui lähtuda kavalehel kirjeldatud ideest käsitleda keelt kui muusikat, tekitab nõnda suur teksti osakaal mõnevõrra küsimusi. Nimelt moodustas suure osa kõlanud teostest loetud tekst, kõne, millel oli selge semantiline tähendus. Pean selle all silmas, et see semantiline tähendus oli esiplaanil ning see mattis teksti muusikalised omadused enda alla. Teisiti öelduna: seda semantilist tähendust oli rõhutatud. Näiteks sai publik heliinstallatsioonis „Häälega üles kirjutatud“ kasutatud teksti eestikeelsena ka lugeda ning eestikeelsete subtiitrite abil rõhutati mõningaid momente teose „Kuni päike ärkab“ tekstist – seega juhiti publiku tähelepanu kõlalt sisule. (Kuulajast sai vaataja?) Mulle tundub, et mingi teksti muusikana tajumise eelduseks on selle teksti (vähemalt osaline) asemantilisus.

Aidas esitati rahvaviis „Pill oll’ helle“, mille puhul polnud täpselt aru saada, kas tegemist on millegi simmanilaadsega või peaks kõlavasse suhtuma kui kunstmuusikasse. Pildil Leonora Palu.

Eve Tisler

Eelkirjeldatud tekstikesksusest oli kantud ka kontserdi (puht)muusikaline pool. Isegi instrumentaalsena esitatud võru rahvaviisi „Pill oll’ helle“ puhul on tõenäoline, et suurel osal publikust kaasnes Riho Pätsi loomingu kaudu tuttavaks saanud viisi kuulmisel ka selle tekst. Samuti ei olnud muusika kuigivõrd iseseisev kontserdi nimiteoses „Kuni päike ärkab“, pigem oli püütud luua tekstile vastav karakter. Sedalaadi taustana oli kompositsioon meeldivalt selge: kasutatud oli suhteliselt vähe erinevat materjali, faktuur oli läbipaistev, osavalt kasutati ära erinevate instrumentide tämbreid. Oodanud oleks ehk siiski, et muusika oleks astunud kõlava tekstiga dialoogi – seda kuidagi kommenteerinud. Kuigi instrumentide partiides oli kasutatud eri keelte (eesti, soome, võru, saami) ja rahvamuusika intonatsioone, ei loonud see suhtes tekstiga mingit uut tasandit, vaid võimendas juba niigi tekstis olemasolevat.

Tehnilise teostuse osas võib ilmselt üldjoontes rahule jääda. Tunnustust vääriva otsusena tuleb kindlasti esile tuua kontserdi peategelaste, tekstilugejate valiku – tekste esitasid vastava keele oskajad (Merle Jääger – setu, Satu Tillanen – soome, Piibe Aikio – saami). Eriti mõjus oli Merle Jäägri esitus, mis oli aga ka eeldatav, kuivõrd tegemist oli näitlejaga. Ka mittenäitlejate esitus oli veenev, loomulik. Põhimõtteliselt õnnestunuks võib lugeda ka muusikalist poolt. Akadeemilisest kõlaesteetikast lähtudes võiks küll muusikutele üht-teist ette heita, kuid tundub, et kontserdi taotlusi silmas pidades pole selline käsitus õigustatud. Nimelt pean silmas nii teoste enda rahvapärasust (laenud folkloorist) ning teoste esitamispaiku (rehielamu rehealuses, rehetoas, aidas, laudas), mis muudab nauditavaks ka teatava rohmakuse.

Nagu eelnenud kirjeldusest ehk ilmneb, on üritusse keeruline suhtuda, ning see, milliseks hinnang kujuneb, sõltub (nagu ikka ja alati) lähtepositsioonist. Kui suhtuda toimunud üritusse kui kontserdisse – mis on ilmselt eeldatav positsioon –, peab ilmselt puudusena välja tooma muusika liialt väikese osakaalu. Teatud vaadete kohaselt on muidugi igasugust heli võimalik tajuda muusikana, kuid mida jõulisemalt on semantilist tähendust rõhutatud, seda keerukam see on. Kui näha eesmärgina erinevate soome-ugri keelte kõrvutamist, siis on keeruline mõista, miks on valitud selline formaat. (Soome-ugri keeli tutvustatakse atraktiivselt näiteks ERMi püsiekspositsioonis „Uurali kaja“.) Kui võtta üritust kui Hasso Krulli tekstidel põhinevat teatrilavastust, mille kaudu on võimalik inimestel kuulda hääbumisohus keeli, võib vahest rahule jääda.

* Hasso Krulli tekstid pärinevad kolmkeelsena ilmunud kogumikust „Kiviring“; kõnealuse ürituse tarbeks on tekstid tõlkinud saami keelde Luobbal-Jovsset Esko.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming