Käänuline tee linnulaadani

Virge Joamets

Weekend Guitar Trio (koosseisus Robert Jürjendal, Mart Soo, Tõnis Leemets) 20. aastapäeva kontserdid 2. III Estonia kontserdisaalis ja 5. III Vanemuise kontserdimajas. Kui ma kunagi ammu Weekend Guitar Triot esimest korda kuulsin, siis, mäletan, et mõtlesin midagi umbes seesugust, et levimuusika vaatevinklist võib see minimalistlik motiivikeste korrutamine ju täitsa huvitav ja omanäoline olla, kuid tõsisema muusika poole pealt seal küll midagi eriti originaalset ei paista. „Teed”, asjaosaliste väitel nende kahekümne aasta taguse esimese kontserdi esimene pala, mis nüüdki ettekandele tuli, mulle tookordset mõtet meenutaski. Vaikselt tiksuma hakkav ostinaato, mis muutumatult muudkui ketrab ja ketrab ja mille peale tasapisi ladestub uusi kihte, värve, virvendusi, oli ja on paljude WGT palade tuum. Ei midagi erilist tõesti. Aga mingist hetkest on lugusid juba palju, igaühes erinevad värvid, tämbrid, idee ja tuksumine. Aja jooksul on kogunenud ka tehnikat, nii et mehi on laval endiselt kolm, kõigil süles ehk isegi kitarr, ent tööd teevad võib-olla hoopis jalad: käed ei pruugigi mängida, muusika aga muudkui kõlab, justkui keegi siiski mängiks kitarri. Niisugust vaatepilti pakkus kontserdil „Aura”, ulmeline rännak elektroonilisel tehismaastikul. Seejärel kumedate kõlapluginatega „Improvisatsioon” ja lõpuks äraspidine vaade kolmesaja aasta tagusele motoorikale palas „18th Century Fox”. Seesugune oli juubilari palade valik ja esitatud, nagu WGT puhul ikka, küllalt tagasihoidliku moega ja vähemalt seekord ansambliliselt hästi tervikliku, ühes rütmis tuksuva organismina, kus üksteist tajuti nagu oma ihuliikmeid.

Sünnipäevakontserdile oli juubilar palunud külalisteks kaks ansamblit, kandle-harfi-klavessiini trio Una Corda (Kristi Mühling, Liis Viira, Ene Nael) ning spetsiaalselt peoks kokku tulnud Tri Akorda (Taavi Kerikmäe – klaver ja teremin, Taavo Remmel – bass, Tanel Ruben – löökpillid). WGT lood „18th Century Fox”, „Coca Inca”, „Eemal tuli lähedale ehk kui WGT oleks mesilasi pidanud” olid Una Cordale seadnud Mirjam Tally ja Liis Viira selle koosseisu pillide eriomaseid mänguvõtteid nutikalt ära kasutades. Tekkis kohati lausa käegakatsutav lähedus meie mõne tegevhelilooja helikeelega. See on mõeldud eelkõige komplimendina WGT-le, kes klassikalise ja levimuusika piiril balansseerides on heamaitseliselt ja uudishimulikult põiminud oma loomesse väga erinevaid impulsse väga erinevatest kõlamaailmadest. Hea artistliku närviga esinenud Una Corda sai ühtlasi loodetavasti juurde põnevat püsirepertuaari.

Jazzivõtmes musitseerinud Tri Akordalt kõlas esmalt ülimalt lapsemeelsetes ja helgetes toonides „Mesijutt”, siis justkui loomiseelses sünkjas kaoses heljunud „Setu itk” ning lõpuks ogaralt absurdne „Skunk”. Ma ei tea, kui palju oli Taavi Kerikmäe soolodes täpselt paika pandut ja palju improvisatsiooni, igatahes olid klaveri või teremini partiid viimse noodini sidusad ja loogilised tervikud. Kõik kolm lugu olid hästi isemoodi, väga ereda karakteriga ja ansambli meeskonnatöö lihtsalt suurepärane!

Kontserti kroonis kolme trio ühine tulevärk. Esimesena kõlanud „Eemal” mängis kahe keelpillide koosseisu – WGT ja Una Corda vaheldamisele. Kui nende materjal oleks võinud minu meelest taas kuuluda pigem sinna tõsisema muusika lahtrisse, siis trummikomplekti taga istunud Tanel Ruben andis asjale ühemõtteliselt oma pärusmaale kuuluva näo. „Fiesta” kogus pidutsedes järjest energiat ning kontserdi viimane pala, pöörane „Linnulaat” oma groteskse vahemeremaadelise temaatika ja lonkava rütmiga pani mõtlema, et see kunagi küllalt naiivselt alanud tee on olnud ikka väga pikk, künklik ja käänuline ning kulgenud läbi väga muutlike maastike. Aga teed, mis on lõpuks sellise humoorika loo sellise vahva esituseni kulgenud, on tasunud käia! Braavo, WGT ja sõbrad-kaasteelised, ja palju õnne tähtpäeva puhul!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming