Kaemusest sündinud muusika

Tiiu Levald

  Kontserdisarjas “Vocalissimo”: MATI TURI (tenor) ja MARTTI RAIDE (klaver) Tallinna raekojas 27. I.

 

Kahe noore mehe, tenori Mati Turi ja pianisti Martti Raide koostööst sündinud imeline Lied’i-õhtu 27. I raekojas andis järjekordselt tunnistust, kuivõrd rikkaks oleme saanud viimaste aastate jooksul tõsiseltvõetavate, rahvusvahelise tasemega interpreetide poolest ka selles valdkonnas. Tänu kontserdisarjale “Vocalissimo” on see juba viies õnnestumine sel hooajal. Braavo!

Mati Turi ja Martti Raide olid kokku pannud igas mõttes kõrgklassi kuuluvast repertuaarist kava. Alustati Hugo Wolfi komplitseeritud, kuid fantaasia- ning värvirohke loominguga, milline on kantud äärmuslikest emotsioonidest, inimloomuse salasoppide peidetud valudest ja rõõmudest, süvareligioossusest groteskini. Tema laululoomingu põhiprintsiip on olnud lähtumine sõna tähendusest ja selle kõla rütmist. Tähelepanuväärne on sarnasus Debussy samade printsiipidega, kusjuures mõlemale on inspiratsiooni- ja toetuspunktiks olnud Wagner oma reformidega. Erinevused johtuvad keele omapärast ning iseloomulikest rütmidest kõnes. See tõik eeldab lauljalt head keeleoskust, nüansside mõistmist. See on ka põhjuseks, miks Wolfi laulude suur osa on sageli mõistetav vaid teemasse pühendunutele. Siinjuures peabki kiitma laulja head saksa keele foneetika valdamist, mõtete selget väljajoonistamist ja pianisti oskust jälgida sõnafinesside toetamist dünaamikaga.

Interpreetidele on teiseks raskuspunktiks Wolfi laulude komplitseeritud läbikomponeeritus, kus sageli kasutatakse paralleelselt kaht meetrikat klaveripartiis, kusjuures vokaalne liin jookseb sõltumatuna saate kohal. Sealjuures on vokaalne joonis nii fragmentaarne ja helistikke muudetakse vahel lausa igas taktis, mis ei näi viitavat mingile harjumuspärasele loogikale. Wolfi meelisvahenditeks olid kromatismid ja äärmuslikkus nii intervallide kui dünaamika diapasoonis. Kõik see esitab suuri nõudmisi nii lauljale kui pianistile, sest kõigest sõltumata peab säilima peamine – sõnast juhitud mõtestatus. Wolfi tundsid kaasaegsed tema kriitiliste artiklite järgi Wiener Salonblattis kui sarkastilist ning vahel lausa vaenulikku isiksust, seda eriti Brahmsi suhtes. Kuid peab tunnistama, et tema kirglik soov kõike temale eelnenut (mõtlen Schuberti, Schumanni, Liszti kasutatud väärtluulet) oma loomeprisma läbi taasluua avaldab sügavat muljet ja äratab tema suhtes sümpaatiat, nii vaimustust, kuid vahel ka võõristust.

Antud kontserdil oli kuulda hea valik Eduard Mörike sõnadele loodust. Enamikus neist on omaette sõnum: “Tervenenud mees lootusele” viis kuulaja oma mõtlikkusega omapärasesse maailma ja pani jälgima kõike toimuvat laulja häälekäsituses; duett klaveriga viis järgnenud “Kohtumise” elavasse, kromaatilistest klaveripuhangutest juhitud ülilihtsasse meloodiasse. Äärmiselt süvenenult kanti ette “Kõik läksid, mu süda, puhkama”, kus klaveripartii bassis kummitab ostinaatne triooli ja kaheksandikega seotusest sündiv lootusetus, kuid loo lõpu ootamatu pianissimo’s kõlav mažoorne akord annab siiski mingi valguskiire.

Huvitav oli tõdeda, et Mati Turi interpretatsioonipaletile on ilmunud väga värvikad pooltoonid. Ta on saavutanud mingi ideaalilähedase suveräänsuse, mis nii vajalik selles žanris, pidades silmas tema suurt ja mehiselt kõlarikast tenorit. Ka oli tol õhtul äärmiselt imponeeriv see julge karakterite loomine, milleks Wolfi laulud ohtrasti võimalusi pakuvad.

Kontserdi teise poole muusika koosnes meie kolme Kapi, Arturi, Eugeni ja Villemi ning Sibeliuse lauludest. Selline kava ülesehitus näitas interpreetide väga head vormitunnetust: pärast väga suurt kontsentreerumist nõudvat esimest osa oli lõõgastav tajuda, kuivõrd omanäoline ja rikas on meie rahvuslik laululooming. Villem Kapi lihtne harmooniline mõtlemine on liigutav oma siiruses ning seda laulja ka tabas mõlemas loos: “Jaani ootamine” ja “Pilvele”. Ootamatu oli kohtumine Eugen Kapi täiesti unustuse hõlma vajunud Juhan Liivi luuletuse “Mets” viisistusega – tekkis soov seda kindlasti taas kuulda. Artur Kapi tuntud laulude kõrval olid “Ei tuul, mis lendab” ja “Kaugel kumab” ülimalt värsked ning tuletasid taas meelde, kui paljut me oma minevikupärandist ei tunne. Eriti aga imponeeris energialaeng laulus “Kütkes”. Siin puudus võltspaatos ja häälekõlaga mängimine, mida on kiputud selle laulu puhul tegema. Võlub Mati Turi hea harmooniatunnetus, äärmiselt puhas intoneerimine ja fraasiloogika, millega tuuakse kuulajani ka peenimad nüansid. Selgelt oli tunda hästi põhjalik ja läbitunnetatud dialoog klaveriga.

Jean Sibeliuse laulud on oma olemuselt sama suurejoonelised ja jõulised kui tema sümfooniline muusika: kõikjalt kumab läbi Soome punane graniit, metsade ja järvede üliküllus. Klaveripartii annaks sageli lauljale nagu impulsi, võtme aimamiseks, mis on laulu põhiteema. Kuskil sügavustes tunglevate bassidega (“Tuli kohtumiselt neiu”, “Esimene suudlus”) või ärevasse, lõputraagikat ennustavasse, ei kuskile viivate arpedžeeritud käikudega (“Mustad roosid”) luuakse “ent murel on öömustad roosid” atmosfäär. Taas sai kogeda, kuivõrd kujundlik ja maaliline on olnud Sibelius oma ülilihtsas laulus “Teemandid märtsilumel” – kirgas lumevalgus hakkas kujutluses lausa silmadele!

Sümpaatne ja tervendav oli kahe noore interpreedi karge ja selge Sibeliuse interpretatsioon. Siin oli pikka fraasi, värsket ja tervet häält ning kõlarohket klaverit. Võib-olla tasub edaspidi, kui nende lauludega on võimalik veel tegeleda, anda igale mõttele rohkem aega.

Kui silmas pidada Wolfi ja Sibeliuse sünniaastat ja mõelda, et mõlema elu kujunes ühes ja samas ajaruumis, sarnases Freudi ja Nietzsche filosoofia mõjusfääris – ja ometigi temperamendist ning saatusest johtuvalt nii erinevates väljendusvormides ja värvides.

Oli ülimalt põnev ja tänuväärne viia kuulaja endaga kaasa nendesse mõtte- ja kõlamaailmadesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming