Kahe isanda teener

Leelo Kõlar

Mihkel Mattiseni klaveriõhtu 13. XII Estonia kontserdisaalis. Kuidas meeldib teenida kahte isandat? Kuhu langetada prioriteet? Kas õnnestub end väärikalt jagada? Mihkel Mattisen on viimasel ajal teinud valdavalt popmuusiku, laulukirjutaja ja muusikaprodutsendi valiku. See tuleb tal hästi välja, pakub ilmselt palju rahuldust ja rõõmu, tuues ka leiva lauale. Klassikalise pianisti tee on karm ja halastamatu, see nõuab palju aega, pühendumist, järjekindlust ja armastust. Siis ei jää ka rahuldus ja rõõm tulemata, aga leiba lauale see ei too ... Ei tarvitse arvata, et popmuusiku tee ei vaja pühendumist ja tööd, kuid klassika ja popi mängureeglid erinevad kardinaalselt. Neid ühelt teisele üle kanda ei saa kohe kuidagi! Küsimus on vaid selles, kuhu paigutada enesekriitiline piir? Klaveriõhtu koosnes kolmest klaverisonaadist, hästi tuntud maailmaklassikast – Skrjabin, Chopin ja Prokofjev. Kontserdil oli ilus soe algus: solisti tervitav pöördumine publiku poole leevendas soolokontsertide kivinenud traditsiooni. Avanumbrist, Sonaatfantaasiast (gis-moll op. 19) rääkides tuleb toonitada, et Skrjabin oli täieõiguslik klaveriressursside valitseja, kelle aimatav side Chopini ja Lisztiga on loonud iseomaselt äratuntava komplitseeritud väljenduslaadi. Skrjabini muusikas avaldub klaverile tüüpiline pianistlik koloriit, „astraalsed” tämbrid, kapriisne sisemaailm ja rütmika. Polüfooniliselt rikka muusika täiuslik teostamine nõuab sellekohast tundlikku kõrva ja sõrme autorile omaste värvivarjundite ja pooltoonide valitsemiseks. Skrjabin ise olevat pianistina teadnud koodi oma teoste saladuste avamiseks. Kuulajate mälestustes peegeldub vaimustus tema ainulaadse kõla ja eriti pedalisatsiooni eripärast. Mattisenil õnnestus avapala kujukalt. Sonaadi I osa Andante improvisatsiooniline meeleolu oli oma unistustes ja kirgedes avatud. II osa Presto’t ähvardas pedaali sisse uppumine. Hea lennuka tempo kulgemises võinuks eesõiguse anda paremas käes toimuvale, kus ekslevad ka varjatud meloodia elemendid.

Chopini Sonaat nr 2 (b-moll op. 35) on paljumängitud ja populaarseks saanud muusika. Kogu maailmas esitatakse seda väga erinevalt ja see on vallandanud pidevalt ka diskussioone. Käesoleval juhul ei ole otstarbekohane esitaja kontseptsiooni üle vaidlema hakata, küll aga võinuks parem olla faktuurialane ja kõlaline korrastatus. Imestama pani I osa pahuralt närviline peateema, millest teise teemasse (sostenuto, mitte largo) üle minnes kadus nende mõtteline seos. Kava arenedes hakkas järjest selguma, et oleme sattunud tunnistajateks artisti kontserdiks ettevalmistamise kõige põnevamasse otsingute, viimistlemise ja „küpsetamise” staadiumi. Kui küpsetis liigvara ahjust välja võtta, ei tarvitse see oma petlikule väljanägemisele vaatamata veel hästi maitseda. Küsimus on, millisel tasemel publik on sellesse leplikult nõus suhtuma?

Paljutõotava kondikavaga mängis pianist klaveriõhtu raskuspunkti kuuluva Prokofjevi 6. sonaadi (A-duur op. 82), mis moodustab helilooja kolmest sonaadist (6., 7., 8.) ühe mõjuva osa. Õnnestus I osa Allegro moderato üleskutsuv peateema oma otsustavas teravuses. Õige pea, pärast 2. teemat, kippus arenguline pinge langema, pakkudes küll episoodiliselt karakteerseid lõike, ent vajaliku sidususeta nende vahel. Mattiseni mängus on mastaapsust selle sonaadi kaalukama osa esitamiseks, vist pole aga jätkunud mahti seda lõpuni mõelda ja viimistleda. Mis on üldse „lõpuni viimistlemine”? Lõppu ei tule ju tegelikult kunagi. Elu teeb oma korrektiive, sünnivad uued tähelepanekud, ideed ja oskused. Sügavalt musikaalses ja loominguliselt küpses parimas eas mehes, nagu seda on praegu Mihkel Mattisen, on kahtlemata võimeid siin veel enese jaoks palju väärtuslikku avastada.

II osa Allegretto (muide 2/2 taktimõõdus!) põhikoloriit oli leitud, kui nii ohtralt noote poleks kaduma läinud. Väga hea valsiliku tunnetusega ja sügava kõlaga algas III osa Tempo di valzer lentissimo, saavutades kirgliku kulminatsiooni. Vahepeal tekkis sisulisi „hõredikke”. Selle sonaadi II ja III osa moodustavad suurepärase kontrasti raskekaalulise I ja kurjakuulutavalt tormava IV osa Vivace vahel. See IV osa oli seekord veel kaunikesti rabe ja kuueteistkümnendikest jooksudel, mis siin pearolli mängivad, polnud piisavalt vajalikku rütmitäpsust ja ägedust. Esimene kõrvalteema kiirgas vahva ulakusega. Vivace lõpuosa arenes liig hasartselt fortissimo’ks, mistõttu viimasest crescendo’st ei jõudnud enam kasvada seda mõjuvat puänti. Tahaks loota, et Mattiseni järgmine klaveriõhtu ei lase end liiga kaua oodata, ning siis tulgu juba täie arsenaliga!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming