„Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga” ärgitab meenutama

Maret Tomson

Sirje Vihma-Normet. Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga. Toimetanud Anne Velliste. Kujundanud Päivi Palts. Varrak, 2009. 316 lk.Tänapäeval võib raamatupoodides leida hulgaliselt kõikvõimalikke elulooraamatuid ja tuntud inimeste päevikuid, kahjuks on muusikute omi nende hulgas vähevõitu. Eesti vanema põlve heliloojate kirju ja päevaraamatuid on viimasel ajal avaldatud „Elaviku” sarjas, mida toimetab Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. 2009. aasta teisel poolel ilmunud Sirje VihmaNormeti „Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga“, üle kolmesaja leheküljega teos oli  köitev lugemismaterjal, paljud seal kirjeldatud inimesed ja paigad tulid tuttavad ette, huviga uurisin rohket fotomaterjali.

Leo Normeti päeviku leheküljed on raamatus läbi põimunud Sirje Normeti meenutustega, mis kord täiendavad päevaraamatu ridu, kord uitavad kaugematel radadel. Vaatamata kõrvalepõigetele ajas ja ruumis, on teose vormiline telg selgelt tunnetatav. Põhiteemaks on kahe inimese armastuslugu, alates tutvumisest,  abiellumisest ja kooselust kuni ühe poole surmani – kokku ligi 20 aastat. Leo Normet oli hea suhtleja, alati valmis teist inimest ära kuulama ning vajaduse korral ka head nõu andma, kuid tema enda isiksus ei avanenud kunagi päris lõpuni. Seda on võimalik päevikustki välja lugeda: ta kirjutab meelsamini oma tööst, inimestest ja sündmustest enda ümber kui oma isiklikest asjadest.

Vähesed intiimsemad seigad ja mõtted olid päevaraamatus  võõrkeeles kirja pandud, et kaitsta neid juhusliku lugeja eest. Kirjutamise stiil on isikupärane ja elegantne. Tundub, et Normetile polnud päeviku pidamine oluline mitte niivõrd oma isiklike tunnete ja meeleolude väljavalamiseks, see oli pigem tema põhitöö jätk. Vaatamata mõningatele isikliku elu seikadele, on see eeskätt muusikateadlase päevik, kohati tundub, nagu see oleks tema loengute täiendus. Näiteks on Wagneri  seltsi aastakoosolekul peetud ettekandest tehtud päevikusse lühikene konspektilaadne kokkuvõte (lk 257). Normet tundis alati huvi noorte muusikute tegemiste vastu. Päevikust võib lugeda, kuidas ta pärast muusikaakadeemia kompositsioonieriala eksameid on hoolikalt üles tähendanud oma mõtted vastsetest heliloojatest ja nende teostest. Olulisel kohal on ka ühiskondlik-poliitiline taust, mis 1980. aastate teisel poolel ja  1990ndate alguses teda väga erutas.

Huvi pakuvad muljed nähtud ooperietendustest, näidenditest, kuulatud kontsertidest, aga ka põnevatest inimestest, kellega Normetid suhtlesid. Märkimist väärib, et kolleegidest kirjutades ei kasuta Normet kusagil sarkasmi või irooniat, ka pole temas kibestumist, nagu võib lugeda näiteks Šostakovitši päevikust. Ta jäi ka päevaraamatus truuks oma põhimõttele, et teistest inimestest ei tohi halba rääkida.  Kahekõne eeldab ka teist osapoolt: Sirje on kirjanikuna Leole igati võrdväärne partner. Temal oli raamatus rohkem võimalusi end avada ja oma arengulugu lugejateni tuua, mida ta on ka ilmse mõnuga teinud. Kahe vaimselt lähedase inimese maailmanägemus oli sarnane nii tegelikus elus ning on seda ka kirjasõnas. Viljandlasena huvitas mind eriti see periood, kui Normetid siin elasid. Leo Normet  oli sagedane lektor Viljandi kultuurirahvaülikooli muusikaosakonnas, mida ma aastatel 1975–1985 juhatasin.

Tahan siinkohal meenutada neid sündmusi, millest raamatus oli vähem juttu. Leo Normet haris viljandlasi nii muusikastiilide kui ka eksootiliste maade helikunsti tutvustamisega. Näiteks õppeaastal 1979/80 toimus muusikakoolis neli loengut India, araabia, Aafrika, Jaapani, Hiina, Korea, Põhja- ja Lõuna  Ameerika, Austraalia ning Okeaania teemadel koos vastavate heliplaatidega, kuulajateks olid õpetajad, õpilased ja muusikahuvilised linnakodanikud. 1983. aasta 1. detsembril kõneles Normet Olivier Messiaenist helilooja 75. sünnipäeva puhul. Suursündmuseks oli Messiaeni teose „Aegade lõpust” ettekanne Rein Metsa organiseeritud kvartetiga. See oli viljandlastele esimene kokkupuude XX sajandi ühe suurima  helilooja loominguga. Väga menukad oli loengkontserdid õppeaastal 1984/85. Plaanisime Sirje Normetiga teha ajaloolistest stiilidest terve sarja, kus oleks ühendatud kujutav kunst, kirjandus ja muusika. Normetitel oli suurepäraste illustratsioonidega kunstiraamat. Tonio Tamra, kes oli tollal veel koolipoiss, tegi meile nendest piltidest mitu slaidikomplekti. Kutsusime osalema Ugala näitlejad ja Viljandi Linnakapelli muusikud. 

Ajastute kultuurilooline taust oli Normetite kanda. Nii tõime kuulajateni kaks sisukat õhtut Antiik-Kreekast ja keskajast. Publikut oli nii palju, et muusikakooli väikesesse saali ei mahtunud kõik äragi. Tollased rahvaülikoolid tegutsesid ühingu Teadus egiidi all, aeg-ajalt käidi Tallinnast kontrollimas, kas ideoloogiline taust on ikka vastavuses kehtivate nõuetega. Pärast keskaja üritust tehti tõsine märkus, miks tegeleme  vanade asjadega, pigem peaks kaasaja erutavaid sündmusi kajastama. See kahandas meie entusiasmi ning sari jäi kahjuks lõpule viimata. Leo Normeti jaoks ei olnud Viljandi lihtsalt puhkuseks mõeldud paik, ta tundis aktiivset huvi kogu siinse kultuurielu vastu: oli kursis Ugala etendustega, külastas vanamuusikaansambli kontserte ja festivale, mõnd aega õpetas ka Viljandi kultuuriakadeemias muusikaajalugu.  Sirje Vihma-Normeti „Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga” on väärtuslik lisa meie muusikateemaliste raamatute kesisevõitu nimistusse ning aitab talletada mälestust Eesti ühest isikupärasemast muusikateadlasest, õppejõust ja heliloojast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming