Kajasid ja resonantse

Ivan Fedele, üks itaalia säravamaid heliloojaid, sel nädalalõpul Tallinnas

Tarmo Johannes

Tänu Eesti heliloojate festivalile külastab Eestit rahvusvahelise kaaluga modernistlikuma suuna helilooja Ivan Fedele.

Ugo Dalla Porta /pressifoto

Seda juhtub harva, eriti pärast NYYDi festivalide lõppu, et Eestit külastab sellise renomee ja rahvusvahelise kaaluga modernistlikuma suuna helilooja nagu Ivan Fedele (sünd 1953). Fedele on itaalia keskmise põlvkonna võib-olla kõige olulisem ja tuntum helilooja. Eesti muusika- ja teatriakadeemia doktorikooli ja Eesti heliloojate festivali kutsel viibib ta Eestis 23. – 25. maini, peab ettekande doktorikooli seminaril „Vormides heli“ („Scultping the Sound“), annab meistriklassi ning Ansambel U:, Küberstuudio ja Neue Vocalsolisten Stuttgardt esitavad Fedele teoseid.

Fedelel olid suurepärased õpetajad. Ta on lõpetanud Milano konser­vatooriumi nii klaveri kui ka kompositsiooni erialal. Tema klaveriprofessoriks oli legendaarne Bruno Canino, särava solisti- ja kammermuusikutegevuse kõrval üks olulisemaid avangardmuusika pianiste 1950. ja 1960. aastatel. Canino töötas koos Bruno Maderna, Luciano Berio, Mauricio Kageli, Wolfgang Rihmi ja lugematu arvu teiste heliloojatega. Kompositsiooni õppis Fedele veel tänaseni töötava, ühe lugupeetavama itaalia kompositsiooniprofessori Azio Corghi klassis ning täiendas end Roomas Franco Donatoni juures. Fedele on öelnud, et oma õpetajatelt on ta eelkõige saanud hea käsitööoskuse töötada materjaliga hoolikalt ja filigraanselt. Väga olulisena on ta välja toonud ka filosoofiaõpingud Milano ülikoolis ning heliuuringud 1990. aastatel elektroonilise muusika keskuses IRCAM. Eriti inspireerivaks osutus seal kokkupuude Stephen McAdam­siga, kes uuris põhjalikult kuulmispsühholoogiat ja taju. Heliloojatest on Fedele teda mõjutanud eeskujudena välja toonud Luciano Berio, Györgi Ligeti ja Gérard Grisey.

Fedele rahvusvaheline tuntus sai alguse 1980. aastate alguses, kui tema esimene keelpillikvartett ja orkestriteos „Chiari“ („Selge“) pärjati Hollandis rahvusvahelisel nüüdismuusika nädalal „Gaudeamus“. Järgnes Goffredo Petrassi kompositsioonikonkursi peaauhind, tellimused tipp-kollektiividelt nagu Orchestra Filarmonica della Scala, Ensemble InterContemporain, Radio-France, IRCAM ning arvukad preemiad mitmetel maadel aastate jooksul. Tänaseks mängitakse Fedele muusikat üle maailma ja ta on festivalidel sage külaline. Aastateks 2012–2015 valiti Fedele Veneetsia biennaali muusikafestivali kunstiliseks juhiks. Samuti oluline on Fedele õpetajaroll: ta on õpetanud kompositsiooni Itaalia konservatooriumides (Bologna, Torino, Milano), aga ka Harvardi ja Barcelona ülikoolis, andnud arvukalt meistriklasse mitmel pool maailmas ning nimetati aastal 2007 Roomas Accademia di Santa Cecilia professoriks.

Fedele muusikas on tähelepanuväärne teatud tasakaal ühelt poolt tihedate, keerukate struktuuride ning ühtaegu tundliku kõlataju ja peene ajatunnetuse vahel. „Struktuur ja vabadus, kuigi neid tihti nähakse vastanditena, on olnud alati minu tähelepanu fookuses ning need on minu muusikas olulisel kohal, täiendades teineteisest lahutamatutena.”

Ta peab äärmiselt oluliseks arvestamist kuulaja tajuga: „Mulle on kesksel kohal pöörata tähelepanu tajule, võtta kuulajat mitte kui mingi sotsioloogilise kategooria esindajat, vaid kui ülipeente kognitiivsete omaduste ja tajuga konkreetset inimolendit, kel on oma ettekujutus ajast ja kes tajub sündmuste voolu erinevalt. [—] Kuigi igaüks meist on omamoodi, on olemas üldised printsiibid, millele toetuda.“

On välja toodud, et Fedele muusikas võib väga tihti kohata „kajasid ja resonantse“. Fedele nentis, et see on tõsi nii akustilises kui psühholoogilises mõttes: miski meie sees heliseb kaasa võnkuva pillikeelega, kutsub esile mälestusi ja seoseid. Veel üks keskne termin, mida Fedele muusika puhul tihti kasutatakse, on „žestid“, kindla iseloomu ja piirjoontega selged muusikalised kujundid, mida Fedele esitab tihti teoste alguses korduvalt, hiljem aga töötleb ja transformeerib neid. Ta käsitleb muusikat kui keelt, eitamata narratiivi võimalikkust, kuid seejuures on talle oluline luua sündmuste areng ja „lugu“ abstraktselt, kasutades puhtmuusikalisi vahendeid, käivitada n-ö „mäng mälus“: luua kujundite, sündmuste ja liinide võrgustik, millele igaüks saab ise anda personaalse tähenduse.

Fedele loomingus on küllalt olulisel kohal elektroakustilised teosed (nt „Donacis Ambra“ flöödile ja elektroonikale, „Elettra“ vioolale ja elektroonikale, „Richiamo“ ehk „Mäletame“ vaskpillidele ja elektroonikale, „Canone infinito“ ehk „Lõputu kaanon“ fonogrammile), kus omakorda üks olulisemaid parameetreid on ruum. Tema sõnul saab vastuvõtja kaks täiesti erinevat tajukogemust, sõltuvalt sellest, kas flöödi- ja oboemängija esitavad oma partii kõrvuti või ruumi eri otstes. Ta räägib ruumipolüfooniast: eri moel ruumis kõlavad helid tekitavad seostatud iseseisvaid liine ja arengujooni. Seega ei tähenda spatsialisatsioon (ruumindamine) Fedele muusikas lihtsalt heli jaotamist kuue või kaheksa kanali vahel, vaid tegemist on algselt planeeritud, läbikomponeeritud muusikalise parameetriga. Ruumitundlikud lahendused ja instrumentide asetuse ettekirjutused on täheldatavad ka paljudes tema akustilistes teostes („Duo en resonance“ kahele metsasarvele ja väiksele orkestrile, „Ali di Cantor“ neljaks grupiks jaotatud väiksele orkestrile, „Arco in Vento“ klarnetile ja orkestrile jt).

Elektrooniliste vahendite toel arendas Fedele edasi ka žesti võimalusi. Ta oli esimesi heliloojaid, kes „luges“ mitmesuguste andurite abil mängijate füüsilisi žeste ja rakendas neid omakorda teose struktuuris (nt žeste paljundades), helitöötluses või helimaterjali sünteesimisel („Capt-Actions“ keelpillikvartetile, akordionile ja elektroonikale).

Fedele looming on küllaltki mahukas, see hõlmab umbes sadakond teost, mh ooperi „Antigone“, kooriteosed, arvukad orkestriteosed ja mitmed soolokontserdid, olulisel kohal on kammermuusika ja teosed soolopillidele (klaver, viiul, vioola, tšello, flööt, klarnet).

Fedele puhul pole ilmselt tegemist muusikaga, mida mängitaks jalgpallistaadionidel või mille pileteid oleks lihtne müüa kalli raha eest paljudele inimestele. Ometigi on selles rikkust küllaga ja nii on ka Fedele saabumine Tallinna tähelepanuväärne ja väärtuslik.