Kaks kammermuusika tippteost korraga

TOOMAS VELMET

Sarjas ?Akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis? 11. VII: Andres Paas, Leho Ugandi, Marius Järvi, Martti Mägi ja Mati Lukk, kavas Schubert ja Brahms. Nagu juba tavaks kujunenud, kestab ?Akadeemilise kammermuusika? sari Kadrioru lossis aasta läbi. 11. VII sisustasid kontserdi kaks kammermuusika nurgakivi: esimene XIX sajandi algusest, Franz Schuberti Klaverikvintett A-duur (nn. ?Forellenquintett?) ja teine XIX sajandi lõpust, Johannes Brahmsi Klaveritrio H-duur op. 8. Esitajateks huvitavad mehed: Andres Paas (klaver) ja Mati Lukk (kontrabass) ning meie ?soomepoisid? Leho Ugandi (viiul) ja Marius Järvi (tðello).

Raske on leida üheks kontserdiks sobivamaid ja teineteist täiendavamaid kammermuusika autoreid kui Schubert ja Brahms. Veel raskem on ideed teostada, kui kavas kaks nii monumentaalset teost: esimene 40 ja teine 35 minutit pikk, kusjuures koormus kasvab, eriti pianisti oma, tõusvas joones. Võis arvata, et lossi barokses akustikas tekib probleeme nende teoste äramahtumisega pisukesse saali. Aga eksisin, kui arvasin, et raskusi tekib Brahmsi kõlarikkusega ? hoopis Schuberti filigraansus, nii horisontaalselt kui vertikaalselt, ei pääsenud maksvusele. Eriti kiirema liikumisega ja dünaamika ülemises servas istuvates osades nagu näiteks Scherzo (Presto), mille tempo, arvestades olusid, oli ehk ka liialt presto.

Üldse on see Schuberti ülipopulaarne ja olemuselt lahe teos raskesti teostatav nii, et hoida kuulajat 40 minutit ?konksu otsas?. Seekordses esituses ei olnud või õigemini oli ebaoluliselt vähe tekstiesituse probleeme, kuid kõlaliselt nauditavalt tasakaalus II osa Andante ja IV ehk nimiosa Andantino variatsioonidega. Siinjuures tuleb märkida, et viimati nimetatud osa klaverivariatsiooni sooritas Paas briljantselt. Kiirema liikumisega osades jäi eriti ahistatuks viiulipartii, mis oli kohati ainult aimatav, kuigi kannab teoses olulist rolli. Mis teha ? akustika on muutumatu suurus ja väljakujunenud mängumaneeri operatiivne muutmine on keeruline ülesanne, mis ei pruugi alati täielikult õnnestuda.

See-eest loen absoluutselt õnnestunuks teise gigandi, Johannes Brahmsi H-duur Trio ettekande. Kadrioru Estonia kabinetklaveri kõla omandas Andres Paasi käes kontsertlikud mõõtmed, kuhu ka kõige dramaatilisematele lehekülgedele mahtusid absoluutselt loetavalt keelpillide brahmslikult intensiivselt energeetilised keelpillid. Ei oska arvata, kas see tulenes nüüd akustilisest keskkonnast või oli see läbimõeldult taotluslik, aga nüüd jäi minu maitse tarvis Scherzo allegro?le autori lisatud molto kättesaamatuks ja sellest tulenev virtuoosne efekt olematuks, kuigi ma ei kahtle hetkekski nende artistide puhul selleks vajaliku potentsiaali olemasolus. Mulle meeldib meie noorte meeste energeetiliselt kirglik suhtumine Brahmsi teksti esitamisse versus keskeuroopalikult jahe salonglikkus, eriti autori kammermuusika interpreteerimisel. Soovin koosseisule Leho Ugandi, Marius Järvi ja Andres Paas edasiseks edu Brahmsiga nii C-duuris kui c-mollis.

P. S. Ei tea, kas see oleks inimõiguste ahistamine, kui keelaks kontserdile tulla koos titadega. Pigem arvan, et selline keeld oleks selles eas laste kaitsmine nende vanemate mõtlematuse eest. See oli nüüd juba teine kontsert absoluutselt süüta lapse lalina saatel.