Kaks kiirpilku festivalile „Credo”

Igor Garšnek

XVIII rahvusvaheline õigeusu vaimuliku muusika festival „Credo” 17. I X – 1. X:  Müsteerium „Jumalaema palve”: festivali „Credo” meesansambel (kunstiline juht Zoja Tumanova, lavastaja Dmitri Hartšenko) Stanislav Šeljahhovski dirigeerimisel 21. I X  Kaarli kirikus.  Pariisi Neeva vaga suurvürsti Aleksandri peakiriku koor (Prantsusmaa) ülemdiakon Aleksandr Kedrovi juhatusel 13. I X Tallinna Jaani kirikus.    Õigeusu vaimuliku muusika festival „Credo” on meie kontserdimaastikul juba vana tuttav – seekordne oli/on juba 18. festival. Varasematest meenub päris mitu kõva tegijat, kes  „Credo’t” väisanud. Siiani on meeles näiteks tippklassi kuuluv Moskva patriarhaadi meeskoor oma supermadalate basside ehk oktavistidega. Tänavusele programmile pilku heites nii kuulsaid nimesid silma ei hakanud (vahest ainult Peterburi konservatooriumi koor, kes esines vaid Jõhvis ja Keilas). Ent kokku kaheksa kontserti mitmes Eesti linnas on kah päris hea tulemus ja seda hoolimata peaaegu olematust reklaamist. Mis teha, rasked ajad!  Põikasin minagi kahele „Credo” kontserdile ning kuigi kumbki erilist vaimustusepuhangut ei põhjustanud, pakkusid positiivseid elamusi omamoodi siiski mõlemad. 

Seitsmeliikmeline festivali „Credo” meesansambel (asutaja ja kunstiline juht Zoja Tumanova) on nooruke kollektiiv nii oma sünniaja kui lauljate vanuse poolest. Kavaraamatust  võis lugeda, et aastal 2008 asutatud koosluses laulavad peamiselt EM TA tudengid. Nende kontsert-müsteerium „Jumalaema palve” Kaarli kirikus koosnes kokku 20 vaimulikust vokaalteosest, kusjuures repertuaari ajaline haare ulatus vanavene liturgilisest laulust (znamennoje ja partesnoje penije) XX sajandi õigeusu vaimuliku muusikani (S. Trubatšev). Samas äratas tähelepanu nende kava vokaaltehniline nõudlikkus, ehkki, olgu etteruttavalt  märgitud, siin peitusid ka oma salakarid. Selmet peatuda igal vokaalnumbril eraldi, toon välja mõned üldisemad jooned, mis meesansambli esinemist kõige rohkem iseloomustasid.       

Vanavene liturgiline laul pole ei oma tessituurilt ega harmoonia/tekstuuri mõttes kuigivõrd keeruline, siin on õnnestunud esituse  võtmeks tabada just seda ajastutruud stiili ja fraseerimist, mis selle ansambli keskendunud laulmist kuulates mõjus igati veenvalt. Paraku hakkas vokaaltehniliselt nõudlikumate lugude esitusega kaasnema ka teatud probleeme, eeskätt intonatsioonilisi. Näiteks Pavel Tšesnokovi (1877–1944) muusika on oma keeruliste harmooniavahetustega ka igale suuremale koorile paras „pähkel”. Ja lauldes vaid seitsmekesi Tšesnokovi hümni „Mu hing austab  väga Issandat” on intonatsiooniline ebapuhtus esitusse juba ette „programmeeritud”. Üle jõu käivat repertuaari tasuks esialgu vist vältida … Samas kõlas Dodonovi „Ülistus” juba märksa kindlamalt ning ka järgmistes lugudes pani kuulama „Credo” meesansambli soe emotsionaalne suhe esitatavasse. Igatahes arenguruumi on neil õnneks veel küllaga! Pariisi Neeva vaga suurvürsti Aleksandri peakiriku koor (Prantsusmaa) esines kaks  päeva hiljem Jaani kirikus peaaegu laitmatu kavaga. Tutvustuseks niipalju, et tegemist pole mitte professionaalse kontsertkooslusega, vaid vene emigrantide järeltulijatest harrastuslauljate ja Pariisi Aleksandri peakiriku koguduse liikmete segakooriga. Vene emigrantide järeltulija on ka kõnealuse koori juht, Kedrovide kirikumuusikute dünastiast põlvnev ülemdiakon Aleksandr Kedrov.     

Ka selle vene-prantsuse koori repertuaar ulatub n-ö seinast seina, s.t znamennoje kirikuviisidest nüüdisaja vaimuliku muusikani. Kuid peaaegu kõik znamennoje stiili kirikulaulud olid neil kaasaegsemaks arranžeeritud ja paigutatud XX sajandi alguse harmooniakonteksti. Umbes nii, nagu mõnigi meie helilooja käsitles omal ajal eesti rahvalaulu. Tulemus oli päris huvitav selles mõttes, et vanavene kirikulaulu sajanditetagust eripära nagu retsiteerimine,  noodikordustel laulmine ja ostinaatsus niisugused redaktsioonid kuigivõrd ei varjutanud. Kontserdi alguses tundus küll, et koori häälerühmad on pisut tasakaalust väljas ja üksikud hääled justkui „harali”. Hiljem selgus ka põhjus: koor polnud saanud end millegipärast Jaani kirikus korralikult lahti laulda. Aga kui lauljad jõudsid kiriku akustikaga juba piisavalt kohaneda, siis olid nauditavad ka koori ühtlane fraseerimine ja väljendusrikas dünaamika.  Eriti hästi välja peetud fraasilõppudega kõlas näiteks Aleksei Lvovi (1799–1870, muuseas Tallinnas sündinud helilooja ja vene keisrilaulu „Bože, tsarja hrani” autori) vaimulik koorilaul „Näed mu suurt kurbust”. Rütmiliselt kaasahaaravad, mänglevad karakterid avanesid aga muusikaõhtu lõpus, Dmitri Bortnjanski (1751–1825) vaimulikus kontserdis „Taevaminemise püha”. 

Kui Pariisi Aleksandri peakiriku koorile midagi juurde soovida, siis kindlasti bassihääli. Sel kontserdil jäi basside liin suhteliselt kuuldamatuks, sest (nagu pärast selgus) oli neil üksainus „päris” bass. Teised bassid olid oma hääleulatuselt tegelikult baritonid ja alumises, sügavas registris eriti nagu ei kandnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming