Kaks kosmilist kunstnikku

Andri Ksenofontov

Andrus Rõugu ja Siim-Tanel Annuse näitus Estonia kontserdisaalis kuni 12.I 2005. a. Estonia kontserdisaali fuajees on aastavahetusel vaadata kahe abstraktsionisti Andrus Rõugu ja Siim-Tanel Annuse näitus. Esimene on Leonhard Lapini konstruktivistliku abstraktsionismi, teine Tõnis Vindi geomeetrilise graafika koolkonnast. Kui Annuse reljeefmaalidel on kujutatud puhas vibratsioon, siis Rõugu õlimaalidest möödudes jääb tunne, nagu lööks pintsakuhõlma tuul puldi noodilehtedest tühjaks.

Andrus Rõugu maalid meenutavad langevaid paberilehti või hõljuvaid kangatükke. Psühhoanalüütik võib sealt välja lugeda puhta lehe hirmu ja kõrgusekartust. Stagnaajal sini-must-valge luuletuse avaldanud kunstnik teab, et paberile kirja pandu võib tekitada sekeldusi. Rõuk kinnitab ka ise, et otsib loomingulist tõuget alateadvusest. Ent tema abstraktsionistlik puritaanlus välistab elu- ja olmeseikade mõju töödele. Sõelast ei lähe läbi isegi elektrivalgus, sest maalid valmivad päeval.

Hulknurksed vormid on kujutatud matemaatilise anonüümsusega, nagu oleks need genereeritud arvutiprogrammi abil. Pintslitöö meenutab hõreda resolutsiooniga pikselgraafikat. Värvide ja hele-tumeduste üleminekud on astmelised, osa kontuure on pintslilöögihambulised.

Kosmilis-religioossele temaatikale viitavad seeriate pealkirjad ?Maailma loomine?, ?Panta rhei?, ?Tagasi alguse juurde?. Pilt langeb oma paika, voolab tagasi sisemaailma alglättesse, mis iga hetkega uueneb.

Andrus Rõuk maalib tavaliselt korraga kahte pilti, mis ripuvad ka näitustel paaris. See on nagu kahe luuletuserea sisedialoog. Millise kontrasti, sümmeetria või riimini sisedialoog viib, on näha maali valmides.

 

 

Siim-Tanel Annuse kogu looming keskendub kosmilisele absoluudile; kujutamatule keskenduspunktile, mis jääb alati pildist välja. Varase taevatornide sarja kulminatsiooniks olid lõikus-tänupühaetendused koduaias, mida toimus kokku viis. 1987. aasta performance valges rüüs, kuningakrooniga ja paksus suitsupilves lõppes miilitsajaoskonnas. Siim-Tanel Annusest sai maailmas gastroleeriv perestroika kunstimärter ja heeros. Ent koduaia mullast ja võõrkuraatoriprojektidest sündinud etendused ei tundunud samad ning kunstnik loobus välisetenduste korraldamisest.

1995. aastast teeb Siim-Tanel Annus reljeefmaale dolomiidipasta kihile lõuendil või vineeril. Reljeefmaalimine on nagu keelpilli mängimine ilma poognata. Keele üks ots on kinnitatud seina löödud naela külge, teine ots on käes. Iga kaaretõmbega pikeneb raadius, kuni kogu pind on viirutatud.

Lõuendipastasse veetud jooned lükkavad osa pastat lahti, osa jääb kinni. Sedasi valmivad tööd, mida kujundab ühest küljest matemaatiline korrapära, teisest küljest pudeneva pasta kaos. Tulemus on nagu loodusese, mis kujuneb füüsikaliste konstantide mõjul algosakeste juhusliku liikumise tõttu.

Seerias ?Sfäärid? on näha, kuidas mõjutab algkonstandi muutmine, antud juhul kinnitusnaela nihutamine, lõikuvate joonte mustrit. ?Taevatornides? jääb konstant samaks, ent pastasse veetud joonte sügavus, käe vilumus ja hingamisrütm muutuvad pildist pilti. Lõpptulemus ei ole ateljees hangunud pastapind, vaid pildi nägemine konkreetses kohas konkreetses valguses. Eri akendest langev päike, erinevate lampide valgusvihud joonistavad reljeefpindadele erinevad valguse ja varju faktuurid.

Siim-Tanel Annuse reljeefmaalides võib näha aristotelesliku filosoofia mudelit, kus nael seinas on liikumatu liigutaja, kõikumatu absoluut. Sellest sünnib mitmekesine ja muutlik materiaalne maailm, maailma iga moment. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming