Kaks monumentaalset kammerteost

Toomas Velmet

„Eliitkontserdid VII ”: Urmas Vulp (viiul), Mari-Katrina Suss (viiul), Anne Ilves (altviiul), Henry-David Varema (tšello) ja Peep Lassmann (klaver) 14. III Tartu ülikooli aulas. Pealkirjas kõlab paradoks, kuid selline on reaalsus, kui rääkida Brahmsi Klaverikvartetist nr 1 g-moll op. 25 ja Šostakovitši Klaverikvintetist g-moll op. 57. Mõlemad teosed ja selles järjekorras esitati ülikooli aulas eelmisel kolmapäeval. Kuigi samad teosed peaaegu samas esituses kõlasid päev varem Pärnus ja nädal hiljem ka Tallinnas, olen väga tänulik nostalgilise võimaluse eest kuulata neid Tartus. Ülikooli aulat, mis kunagi oli Tartu ainus saal, kus toimusid ka sümfooniakontserdid ja millest sai pärast Vanemuise kontserdisaali valmimist kammersaal. Hinnatuna parimaks kogu Eestis, kasutati saali ometi vahepeal kontserdipaigana üsna harva. Pärast seda, kui TÜ muretses endale Steinway valge kontsertklaveri – selle esitlusest möödus just kolm aastat –, hakkas aula taas muusikaliselt täisväärtuslikku elu elama. Niisiis oli see kontsert minu taaskohtumine aulaga üle pikkade aastate, võib-olla isegi aastakümnete. Sel kontserdil esitas pianist Peep Lassmann koos ansambliga koosseisus Urmas Vulp (viiul), Mari-Katrina Suss (viiul), Anne Ilves (altviiul) ja Henry-David Varema (tšello) eespool juba nimetatud teosed. Väärib märkimist, et mõlemad suurteosed on g-mollis, mis kajastub ka teoste esilehel, kuigi helistike ring, kus ära käiakse, on üsnagi kirev, kaasa arvatud ka mažoorid. Brahms rohkem, Šostakovitš vähem, on siiski vormiliselt klaveriteosed koos ansambliga, mis ongi kõige keerulisem ja püstitab raskesti lahendatavaid kõlalisi probleeme.

Kontserdil TÜ aulas jäi Brahmsi Klaverikvartetis probleemi lahendus poolikuks ning episoode, kus tahtnuks kolme keelpilli tämbreid enam aduda, oli külluses, s.t peaaegu alati, kui klaveril oli tüsedam faktuur ja nooti veel mõned ff-id märgitud. Kes on süüdi? Süüdlasi on palju. Esiteks noor, siis veel Klara Schumanni keskne Brahms. Teiseks TÜ aula nüüdne akustika, kus suur Steinway kontsertklaver ei jäta oma täiskõlaga – ja milline pianist seda ei naudiks – enam teistele instrumentidele ruumi. Kolmandaks Lassmann ja neljandaks kolm keelpilli. Tundub, et midagi andnuks ikkagi parandada nii Brahmsi kui aula vigade osas. Nende probleemidega puutuvad kokku kõik esitajad. Kellel õnnestub enam, kellel vähem neid lahendada, kuid sada protsenti vist mitte kellelgi, kui just Gilels koos Amadeuse kvarteti liikmetega välja arvata. Küllap samuti tundis ka Arnold Schönberg, kui tegi 1937. aastal sümfooniaorkestrile seade, mida nüüd edukalt ka esitatakse. Kontserdil jäi mõnevõrra isikupäratuks partituuris ka viiul (Mari-Katrina Suss) kas nendel või mõnel muul põhjusel.

Ülikooli aula akustika aga pole enam see mis kunagi: restaureeritud aula võimendab kõrgeid sagedusi ja paneb madalad kumisema, mis ei tule kasuks kellelegi. Praegu tundub, küll arvamuse tasemel, et sooloklaver ja valitud repertuaar võivad seal normaalselt kõlada, samuti soolokeelpillid, maksimaalselt kvartett. Võib veel arvata, et klaveri peaks intoneerima pisut mahedamaks, sest praegu „kilkab” kõrge register ülearu läbilõikavalt, mis muide Šostakovitši Kvintetis oli siiski omal kohal.

Üldse kõlas Kvintett ansambliliselt paremini, mis on mõistetav kahe teguri toel. Esiteks on Šostakovitši klaverikäsitsus lineaarsem, s.t noote on ühel ajahetkel palju vähem kui Brahmsil, ja teiseks on ansamblis ikkagi üks viiul rohkem. Kogu viieosalise teose jooksul lubas pianist endal hasarti minna vaid mõni kord, näidates, kes on majas peremees. Seeeest kõlasid suurepäraselt need episoodid, kus partituur nägi ette keelpillidel sordiini kasutamist – sain minagi oma vana aula nostalgia-annuse kätte. Veendusin, et ka tänane aula kannab piano’t suurepäraselt. Võib-olla on kontsert-Steinway oma võimsusega aula ruumalale liiga suur, seda öelgu asjatundjad, s.t pianistid ja akustikud, kuid väike ei ole klaver kindlasti.

On suurepärane, et mõni aasta tagasi käivitus Eesti Kontserdi ja Interpreetide Liidu koostöö, mis juba kannab hulganisti häid ja maitsvaid vilju kammeržanris, seega valdkonnas, mis oli vahepeal päris hääbuvas seisukorras. Kui korraldame sellist mastaapi kammermuusikakavaga riigis kolm kontserti heades ja väga heades saalides, siis oleme õigel teel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming