Kaks pianisti, kaks heliloojat ja muusikaline akvarell

Iren Lill

„Akadeemia Suurgildis”: Kirke Karja ja Johan Randvere 28. IX ajaloomuuseumi saalis.  Eesti muusika- ja teatriakadeemia uue kontserdisarja „Akadeemia Suurgildis” kolmandal kontserdil esitasid klaveri eriala üliõpilased Kirke Karja ja Johan Randvere Ludwig van Beethoveni ja György Ligeti klaveriteoseid.  Mõlemad mängijad arendavad pianismikunsti peensusi professor Ivari Ilja käe all ja tundub, et mitmele silmapaistvale konkursitulemusele vaatamata ei ole nad jäänud loorberitele puhkama. Suurgildi hoone ruumid, sealhulgas ka suur saal on renoveerimise käigus teinud läbi mitte ainult visuaalse, vaid ka akustilise muutuse. Klaveri paigutus ruumis, osaliselt tõstetud põrand ja küllaltki hõre  sisustus võimendavad kiviseinte ja kõrgete laevõlvide pikka kaja ning seavad pianisti ette ülesande, mis on igale tulevasele klaverikunstnikule kahtlemata väga kasulik ja õpetlik kogemus. Kui anne, töötahe, õnn ja juhus lubavad, oodatakse ju muusikut esinema erinevatesse saalidesse, tavaliselt pole aga enne kontserti võimalust ruumi akustilise eripäraga tundide kaupa kohaneda ning siis kulub marjaks ära, kui on  samalaadseid kogemusi „näpust võtta”.     

  Suurgildi saalis tuleb pianistil arvestada asjaoluga, et igale klaverist valla päästetud helile tekib ümber otsekui kõlaline halo, mis hakkab ruumis elama oma elu ja segunema teiste omataolistega. Sellise kõla üle  valitsemine ja oma soovide järgi vormimine nõuab esinejalt palju, alates oskuslikust kavavalikust kuni õigesti valitud tempode ja väga tundliku pedaalikasutuseni. Kirke Karja tõi kuulajateni Beethoveni sonaadi op. 110 nr 31 ja Ligeti etüüdi „Varssavi sügis”. Tegemist on huvitava muusikuga, kelle mängustiilist tõusid esile otsingulisus ja mõtlikkus. Kontserdi esimese esinejana tuli tal kõigepealt harjuda ja harjutada  ka kuulajat saali erilise akustikaga. Kui sonaadi piano-lõigud tekitasid kujutluspildi pastelsetes toonides akvarellmaalist, siis forte puhul hakkasid kõlavärvid liialt paksult segunema ja muutusid poriseks. Kõige keerulisem ülesanne tundus olevat fuuga kindel läbiviimine. Ligeti kromatismist ja pehmest motoorikast kantud etüüdile andis saali akustika toone veelgi juurde, esile tuli ka pianisti jazzilembus.   

Johan Randvere alustas esinemist Ligeti etüüdiga „Metall” ning tegi seda väga veenvalt, saali kivised seinad tema kõlalisi püüdlusi toetamas. Sellele järgnenud Beethoveni sonaadis op. 111 nr 32 seadsid needsamad seinad aga mängija ette mõningaid takistusi ning haarasid aeg-ajalt kõla üle valitsemise ohjad endale. Sellegipoolest oli üldmulje ka sellest muusikust väga positiivne.  Võrdlesin mõttes kõnealust muusikaõhtut akustilisest vaatenurgast (loe: kuuldenurgast) samas saalis aastaid tagasi toimunud kontserdiga, kui eesti viiuldajate ja pianist Heljo Sepa esituses kõlasid Beethoveni sonaadid viiulile ja klaverile. Ei tea, kas mõjutavaks teguriks oli toonane klaveripaigutus või see, et esinesid kogenud muusikud, aga ei mäleta, et saali akustika oleks tundunud keeruline. 

Siiski on väga rõõmustav, et EMTA on oma regulaarse kontserttegevuse kooliseinte vahelt välja viinud. Loodan väga, et info uue põneva ja heatasemelise kontserdisarja kohta jõuab kiiresti kõikide kammermuusikahuvilisteni ja rohkearvuline publik aitab saali akustikat mahendada.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming