Kaks vaateviisi muusikale

Liisa Hirsch ja Justė Janulytė püüavad püsida muusikakunsti laineharjal ning arendada edasi kitsast suunda, kus ei eeldata mitte midagi.

LIISA HÕBE

Aprillikuu keskel külastasin Poola ja Eesti kammermuusika festivalil „Varssavi kevad“ kontserti „Nüüdismuusika klassika“ („Classics of Contemporary Music“) Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli Tubina saalis. Ettekandele tulid Karol Szymanowski, Krzysztof Penderecki, Heino Elleri ja Eduard Tubina teosed. Eriliselt jäi meelde Aleksander Kościówi (1974) üheksas keelpillikvartett (2009). Eesti muusikaloo tundides poola muusika teemat läbides pühendatakse tavaliselt enim tähelepanu Pendereckile, kuulamiskavades on vahel ka Witold Lutosławski ja Henryk Górecki teosed. Õpitust meenub Górecki ülimalt populaarne kolmas sümfoonia kui üks uuslihtsuse stiilinäiteid.

Aleksander Kościówi nimi oli mulle tundmatu ja tema looming mõjus võõralt. Kontserdil kuuldud keelpillikvartetti oli eelneva arusaamaga poola muusikast keeruline ühte paigutada. Eks niisama oleks keerukas kõrvutada Helena Tulve muusikat näiteks Eino Tambergi või Jaan Räätsa loominguga. Põlvkonnad on eriilmelised. Kościówi üheksas keelpillikvartett koosneb fragmentidest. Kavaraamatus kirjutab helilooja, et tema kvartetti võiks tõlgendada kui suhestumispüüdu – unenäo ülekandmist narratiivi ühtlasesse kulgu. Tihtipeale võivad killukestest koosnevad teosed olla rasked jälgida, kuid Chopini-nimelise Varssavi muusikaakadeemia tudengite keskendunud ja küps ettekanne hoidis kuulajat algusest lõpuni kursil. Selle kõrval mõjus Kerstin Elisabeth Kullerkupu ja Olga Kulikova Heino Elleri esimese sonaadi esitus kinniselt ja jäigalt.

Poola-Eesti kammermuusika festivaliga sarnanes temaatiliselt kontsert „Muusikaline Balti kett“. „Varssavi kevadel“ kanti ette ja seati võrdluseks eesti ja poola heliloojad, sellel kontserdil olid aga kavas kõrvuti eesti, läti ja leedu komponistide teosed. Eesti Rahvusmeeskoori ja Leedu Kammerorkestri esituses kõlas Pēteris Vasksi, Justė Janulytė (esiettekanne) ja Erkki-Sven Tüüri muusika.

James Tenney sarnaselt on ka Liisa Hirschi viimaste aastate looming ülimalt selge vormiga, et kuulaja ei peaks keskenduma sellele, mis eelneb ja järgneb. Liisa Hirschi teos „Terrains“ ehk „Reljeefid“ Kadri-Ann Sumera esituses.

Gabriela Liivamägi

Huvitav oli orkestri ees näha Mikk Üleoja, kes on tunnustatud pigem kooridirigendina. Kuigi Vasksi „Musica appassionata“ keelpillidele oli esitatud mitmekülgselt ja dünaamiliselt, mõjus Vasksi muusika tavapärasest romantilisemalt ning jäi seekord kaugeks. Sel kontserdil lummas mind aga Justė Janulytė teos „Here at the Quiet Limit of the World“ ehk „Siin maailma vaiksel piiril“ meeskoorile ja kammerorkestrile. Janulytė loominguga tutvusin lähemalt möödunud suvel Maria Kõrvitsa soovitusel. Janulytė kompositsioonid on ideaalne õppematerjal muusikast, milles muutused kulgevad aeglaselt, peaaegu märkamatult.

Janulytė ligikaudu 25 minutit kestev teos oli tunnetuslikult terviklik. Olin üllatunud, millise kõlalise terviku RAM Leedu orkestriga moodustas. Janulytė on kavalehel märkinud, et kasutab teoses keelpille ja inimhäält vastandlike elementidega, kuid kontrastsus ilmnes ainult vastassuunalises liikumises – orkestrikõla nihkus allapoole, kooritessituur aina tõusis ja laienes. Kõlaruum, mis loo alguses loodi, säilis lõpuni. Mikk Üleoja on intervjuus Klassikaraadiole öelnud, et teosed „Muusikalise Balti keti“ kavas toovad välja Baltimaade heliloojate erinevused. Sellel kontserdil kõlanud komponistide looming oli kindlasti mitmeski aspektis eripalgeline, kuid mulle tundub, et Janulytė muusika ei seisa eesti muusikast sugugi kaugel. Tema sellel kontserdil esimest korda kõlanud teosel on selge side Liisa Hirschi esiettekandega Eesti muusika päevadel.

Üks Eesti muusika päevade meeldejäävamaid elamusi oli Liisa Hirschi teos „Terrains“ ehk „Reljeefid“ Kadri-Ann Sumera esituses Elleri kooli Tubina saalis kontserdil „Kõla = värv“. See teos on kirjutatud kahele eri häälestuses klaverile ja ühele pianistile. Pillid olid häälestatud nõnda, et ühe suure tertsi sisse mahub kaksteist tooni. Teose struktuuris on kasutatud õrna repetitsiooni, kus väga vaikne dünaamika tekitab rütmis ebaregulaarsust. Selle tulemusena on justkui sarnastel kõladel erinev tämbriline varjund, nii et tekivad võnkuvad helilained. Tähelepanuväärne ja sisuliselt oluline on, et helilooja ütleb kavas kuulajale ette teose vormi: tegemist on liikumisega ülalt alla.

Liisa Hirsch on viidanud, et teda on heliloojana mõjutanud James Tenney looming ja ideed. Tenney-sarnaselt on ka Hirschi viimaste aastate looming ülimalt selge vormiga, et kuulaja ei peaks keskenduma sellele, mis eelneb ja järgneb. Intervjuus, kus Tenney tutvustab oma teoseid koondpealkirjaga „Postal Pieces“, ütleb ta, et tema eesmärk on vältida muusikas dramaturgiat. Tenney loomingus on suur osa täiesti ettearvatav. Kui kuulaja on tema muusikat esimesed 20 sekundit kuulanud ja hakanud uskuma, et niiviisi ka jätkub, võib ta selle kulu täielikult ette ennustada. Kui publik selle on teadvustanud, ei pea kuulates enam „suurt pauku“ ootama, vaid saab täielikult keskenduda kõlale. Alles siis, kui kuulaja ei pea teose dramaturgiat jälgima, saab ta loo sisse minna ja nautida mikromuutusi struktuuris.

Hirschi Eesti muusika päevadel kõlanud teost võiks võrrelda liikumisega ühest spektri otsast teise. Häälestuse tõttu kõlab helispekter kergelt nihkesse pandud kirkuses. Kui võrrelda aprillikuu kontsertidel kõlanud Hirschi ja Janulytė teoseid Kościówi keelpillikvartetiga, olid need mitmeski mõttes vastandlikud. Olgugi et mõlemad on muusika, on tegemist justkui erinevate tulemitega nagu maal ja skulptuur. Kościów on teadlikult reflekteeriv, mängides publiku kuulamis­kogemusega.

Hirsch ja Janulytė püüavad olla muusikakunsti laineharjal ning arendada edasi kitsast suunda, kus ei eeldata mitte midagi. Võib öelda, et heli on nende käsitluses a priori ilus ja väärtuslik. See ei ole dialoog: kuulaja on helidesse niivõrd haaratud, nagu teda ei olekski olemas. Lihtne, kuid selge võrdlus: see on samamoodi, nagu meie oleme päikese­süsteemis, aga päikesel ei ole sellest aimugi. Sellised teosed ei nõua varasemat kuulamiskogemust, muusika on kontekstiväline, asi iseeneses.

Kościówi käsitlusviis on vastupidi olemuslikult dialoog: ta püüab kõnetada, kasutades vana uuel viisil ning otsides pidevalt kontakti. Peale selle, et muusika on kontaktis kuulaja ja publikuga, on ta selgelt seotud tuleviku ja minevikuga – tsiteerides ja tõlgendades. Publik tunneb viited ära ja see­pärast tekib kuulaja ja esitatu vahel sild. Kościówi loominguga sarnane on Toivo Tulevi muusika. Tema Eesti muusika päevadel esiettekandena kõlanud „Kolmest sümfooniast“ on pikemalt kirjutanud 27. IV Sirbis Aare Tool.

Seda enam mõjus ootamatult Liisa Hirschi teose viimane veerand, kui hakkasid ilmnema äratuntavamad kooskõlad, justkui oleks ta püüdnud kuulajale kergendust pakkuda. Tundus, et ta otsis äratuntavate kõladega dialoogi. Jääb küsimuseks, kas seda oli seal vaja. Janulytė teose esituse teeb keeruliseks lõpuosa, kui bassid on pikalt väga madalas registris. See oli ka kõige nõrgem koht Janulytė teoses: hetkeks maagia kadus, sest koori liikumisi oli kuulda ja need eraldusid kõlaliselt orkestrist. Ometi on mõistetav, miks Janulytė loo lõpus riskis. Kui Janulytė ja Hirsch käsitleksid koosseise nii, nagu on mõistlik või on alati tehtud, ei nihutaks nad muusikalisi piire edasi. Samal ajal ei tähenda see, et heliloojad ei tunne süvitsi instrumente.

Võib argumenteerida, kas ainult kõlakeskne vaatenurk muutub üksluiseks ja igavaks. Kui tegeleda muusikas ainult ühe kitsa aspektiga, on alati risk, et ei õnnestu saavutada kõlaruumi eri ruumides ja eri pillidele. Samuti riskitakse sellega, et kõla ammendub ja kuulajal tekib küllastumus. Kõnelesin „Muusikalise Balti keti“ vaheajal helilooja Alo Põldmäega, kelle sõnul mõjus Janulytė 25 minutit kestev lugu justkui publiku ärakasutamise, kuulajaga mittearvestamisena. Usun, et mitmedki saalis olnud nõustuvad selle seisukohaga. Kindlasti on eespool kirjeldatud kaks käsitlusviisi terviklikud ja nende abil püütakse omal viisil meid ümbritsevaga suhestada. Liisa Hirsch ja Justė Janulytė on mõlemad noored heliloojad. Nii nagu nad suhtuvad teostesse kui protsessi, tuleb ilmselt nende loometeedki vaadelda protsessina.

Kuu lõpus kuulasin segakoori Huik! kontserti „Tormiline Shake­speare“. Kuidas mahub see eespool toodud raamistikku? Kontserdi taotlus oli kindlasti dialoog nii esineja-kuulaja kui ka mineviku ja oleviku vahel. Kontserdil esitati Francis Poulenci „Neli paastuaegset motetti“ ja „Kaheksa prantsuse šansooni“, Veljo Tormise „Laevas lauldakse“ ja Ralph Vaughan Williamsi „Kolm Shakespeare’i laulu“. Koori dirigeeris külalisdirigendina Benjamin Kirk – Suurbritanniast pärit dirigent, kes õpib praegu muusika- ja teatriakadeemia magistrantuuris Tõnu Kaljuste ja Paul Mäe juhendamisel. Ta on külalisdirigendina juhatanud märkimisväärselt paljusid Eesti koore – Tartu Akadeemilist Naiskoori, kammerkoori Kolm Lindu, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Eesti Rahvusmeeskoori. Praegu on ta Tallinna Kammerkoori peadirigent ja kunstiline juht ning kammerkoori Voces Musicales kontsertmeister.

Kirk on toonud Eesti kooride repertuaari vaheldust, asetades seeläbi ka eesti muusika teise konteksti. Inglise keelt emakeelena kõneleva dirigendi juhatusel on koorid võtnud laulda võõrkeelset koorimuusikat. Kirk on dirigendina romantiline karakter – tormiline ja kirglik. Ta ei anna koorile aega lohisemiseks: kas kõik või mitte midagi. Võõras koorirepertuaar vajab aga teistsugust vokaaltehnikat. Kontserdile valitud teosed olid keerulised: eriti Poulenci teoste puhul tundus, et varjud jäid ülehüppamiseks seekord liiga kõrgeks. Koori vaim oli valmis, aga tehnika vedas nii mõneski kohas alt. Esimese soprani toon jäi aeg-ajalt õhukeseks, fraaside algused ja lõpud olid mustad ning akordides oli häälestumisprobleeme.

Olgugi et tehnilise esituse kriitikat saaks anda kuhjaga, oli kontsert äärmiselt nauditav. Poulenci ja Vaughan Williamsi teosed olid esitatud niivõrd kujundlikult ja aktiivselt, et tähelepanu ei saanud kordagi kontserdilt hajuda. Eriti hästi õnnestusid osad, mis olid rajatud kordusele ja sõnumi edastamisele. Tundus, et seekord Kirki dirigeerimisel võõras keeles laulev koor tõesti mõistis, millist lugu nad jutustavad. Kirk on toonud eesti koorimuusikasse vajalikku vaheldust ja värskust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht