Kalev kodus käimas

Toomas Velmet

?Akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis?. Kalev Kuljus (oboe) ja Marko Martin (klaver). Möödunud pühapäeval elik ülestõusmispühal (11. IV) toimus lisaks kõigele üheaegselt kolm kontserti, mida oleks soovinud külastada. Tuli teha valik Eri Klasi, Olari Eltsi ja Kalev Kuljuse vahel ? valisin viimase. Esiteks, nagu teada, käib ta kodus harva, teiseks oboe recital on üliharv nähtus üldse, kolmandaks on noore muusiku CV meie muusikaajaloos võrreldav vist ainult Ludvig Juhi ja Hubert Aumerega. Miks? Sest ainult neil oli ette näidata solisti või kontsertmeistri ametikoht maailma tippsümfooniaorkestris: Ludvig Juht mängis Bostoni SOs ja Hubert Aumere Münchenis Baieri Raadio SOs ja Riigiooperis. Oboesolist Kalev Kuljus on praegu Nord-Deutsche Rundfunk SO soolo-oboemängija ja on istunud ka Berliini Filharmoonikute (!) soolo-oboe toolil. Mis siis selleks teha, kui sul on annet ja tahtmist, et 29. eluaastal olla Kuljusega samal redelipulgal? Vaja on õppida kolmes kõrgkoolis (Tallinn, Lyon, Karlsruhe), täiendada ennast vähemalt seitsme selle maailma tippu kuuluva professori juures ning saavutada minimaalselt viiel konkursil esikoht, nendest neljal rahvusvahelisel. Et selline elulugu süstib adrenaliini kolleegidelegi, on ilmselge. Ei ole kaugel ajad, kui ERSO nõrk, kui mitte nõrgim lüli oli oboerühm ? siis nüüd ei näi midagi juhtuvat, kui Kuljus ja Rõõmussaar on Euroopa ?klubides? ja mõni teinegi (Kallasmaa) sihid kaugemale seadnud.

?Akadeemilise kammermuusika? sari täienes siis seekord oboekunstniku Kalev Kuljuse soolokontserdiga 11. IV Kadrioru lossis, klaveripartneriks mitmete rahvusvaheliste konkursside laureaat EMA õppejõud Marko Martin. Huvi kontserdi vastu täitis saali pilgeni ja kuulajate seas võis näha ka tund varem alanud Tallinna Filharmoonia kammerorkestri kontserdil (?Klassika koos Klasiga?) osalenud puhkpillimängijaid.

Soliidne kava algas G. F. Händeli Sonaadiga F-duur. Händel on üks vähestest, kelle generaalbassiga sonaate on täitsa talutav kuulata ka tänapäevase klaveriga, eriti kui see on nii delikaatse meisterlikkusega esitatud, kui nüüd Marko Martin seda tegi. Mõeldes, et mis see on, mis oboemängu meisterlikkust märgistab, jõuad ikka samadele järeldustele kui mis tahes instrumendi puhul: iga fraasi lõppviimistluse perfektsus ning nn. ebaolulise tekstiandmise puudumine, rääkimata ansambli tasakaalustatusest. Järgnenud Beethoveni põnev teos ?Adagio für ein Spieluhr? (mängutoosile) oli lisaks avastamisrõõmule ka hea variatsioonipartnerluse demonstratsioon.

Järgnes Witold Lutoslawski ?Epitaph? (1979) ja Tõnu Kõrvitsa ?Metsalill? (2001), mõlemad ulatuslikud teosed oboele ja klaverile. Tahtmatult tekib ka soov võrrelda teoseid. Tunnustades absoluutselt XX sajandi klassiku Lutoslawski geeniust, imetlesin ometi selles ?anris siin ja praegu rohkem Tõnu Kõrvitsa heliloomingut. Aimasin, et Kõrvitsa teoses võib kohata kõiki oboe väljendusvahendeid, k.a. topelthääled ja hääletu klapimäng ning mõndagi muud, kuid ? et see nii impressionistliku maalisarjana lossi seintele kipub, oli hästi positiivne elamus.

Kontserdi lõpetas Robert Schumanni ?Adagio ja Allegro? As-duur. See teos on tõenäoliselt omalaadne rekordiomanik erinevate esitusvariantide poolest. Tean ja tunnen corno, t?ello, vioola ja viiuli võimalusi ning kui juba viiulil, siis ju ka oboel on Schumanni elamuseks väljundit tarvis. Rõõm oli tajuda, et ka Kuljus-Martin on seda meelt, et suhteliselt ranget Adagio?t on vaja agoogiliselt kujundada ? et see päris geniaalne muusika maksvusele pääseks veidi lahjema Allegro taustal. Ning nii see sündiski. Kontsert oli edukas, ei ole varem Kadrioru lossis ?jalgaplausi? märganudki, aga artistid olid selle tunnustuse absoluutselt ära teeninud.