“Kalevipoja lähetamine” lõpuks päevavalgel

Eglund Luarvik

  Rudolf Tobiase senitundmatu oratooriumi “Kalevipoja lähetamine” partituur on redigeeritud esitamisküpseks.

 

 

Rudolf Tobiase (1873–1918) oratoriaalsetest suurvormidest on mõistagi kõige tuntum tema peateos “Joonase lähetamine” (1909), mis meil üheksakümnendate alguses restaureeritud partituuri põhjal mäletatavasti asjakohase pidulikkusega ette kanti ning koguni Euroopa kontserdilavadele lähetati. Oma teist oratooriumi “Sealpool Jordanit” ei jõudnud helilooja aga lõpetada: ootamatu surm 29. oktoobril 1918. aastal Berliinis katkestas tema loometöö ning peale rohkete visandite on nimetatud suurvormist tervikuna meieni jõudnud vaid kaks osa: “Kaevulaul” segakoorile ja aldile (II pilt) ning Moosese aaria (V pilt).

Peab märkima, et “Kaevulaul” kõlas eesti kuulajaile esiettekandes juba 1919. aasta novembris EMO segakoori ja Estonia orkestri esituses August Topmani dirigeerimisel. August Topmanil on selles loos tähendusrikas roll, tema juurde tuleme veel tagasi, ent nüüd läheme jutuga edasi.

 

 

Pilk muusikaloo varjatud lehekülgedele

 

Vaid üksikud muusikauurijad teavad, et Tobia­se eelmainitud kahe oratooriumi kõrval on põhjust rääkida kolmandastki, milleks on “Kalevipoja lähetamine” sopranile, tenorile, bassile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Kuni viimase ajani olid muusikateadlased seisukohal, et kui Tobias ei jõudnud “Sealpool Jordanit” lõpetada, siis “Kalevipoja lähetamist”, vastupidi, ei jõudnud helilooja isegi mitte alustada. Niisuguse eksiarvamuse põhjuseks on Tobiase kirjavahetuse lünklik uurimine. Nimelt võib tema kahe kirja põhjal Aleksander Lättele (mõlemad 1897. aastast) Dresdenisse, kus viimane oli lõpetamas oma õpinguid professor F. A. Draeseke juures, tõepoolest järeldada, et Tobiasel on vaid idee panna midagi “Kalevipoja” süžeest kunagi ka oratoriaalsesse muusikasse. Meenutame, et noor Tobias oli aasta varem lõpetanud oma avamängu “Julius Caesar” ning teotahtelise loomenatuurina jagas Lätte kui veidi vanema kolleegiga meelsasti oma tulevikuplaane. Lätte ja Tobiase kirjavahetusest ei selgu tõesti, et viimane oleks sõnadelt ka tegudeni, s.t vähemalt mingitegi eskiisideni jõudnud.

Ja ei saagi selguda, sest aastast 1898 kahe muusiku kirjavahetus katkeb ja seda täiesti proosalistel põhjustel: nimelt kolis Aleksander Läte sel aastal Dresdenist Tartusse, kus Rudolf Tobias oli juba neli aastat varem Peterburist naastes oma tegevust alustanud. Ning teades, et mõlemad tegutsesid Emajõe Ateena muusikaelu edendamisel n-ö käsikäes, organiseerisid kahasse mitmesuguseid kontserte ja korraldasid koos muusikalist seltsielu (kuuldavasti käisid ka koos kõrtsis), oleks nendevahelise kirjavahetuse eeldamine ju lihtsalt mõttetus. Ent ometi viib just kirjavahetus meid tõele lähemale, kuigi mitte Tobiase-Lätte oma.

Üks oluline seik selgub hoopis Lätte 1908. aasta kirjast Johann Schultz-Bertramile, muuseas tollesama Georg Julius Schultz-Bertrami, kes Kreutzwaldi “Kalevipoja” väljaandmist korraldas, Leipzigis elavale pojale. Seal kirjutab Läte muu hulgas: “Mõne nädala pärast kohtud Sa eesti andeka helilooja Rudolf Tobiasega. Usun, et teil peaks kõneainet jätkuma, kuna Rudolfil on kaasas muusikanumbreid “Kalevipoja”-oratooriumist. Kahju, et Su isa seda näha ei saa.” See on juba kõnekas tõsiasi. Nagu teada, kolis helilooja Leipzigi aasta hiljem, ent selle kohta, kas Tobias ja Schultz-Bertram juunior ka tõepoolest kokku said, otsesed andmed puuduvad. Kuid see on väga tõenäoline alljärgnevatel põhjustel, mida kokkusattumuste reaks arvata oleks vist ilmne lihtsameelsus.

 

 

Asi kisub kriminaalseks?

 

Enne veel, kui toome välja selle “Kalevipoja” oratooriumi kummalise saatuse võimalikud kriminaalsed tagamaad, siirdugem aastasse 1912. Just see aastanumber sai Rudolf Tobiase Saksamaa karjääris määravaks, kuna ta kohtus siis Berliini Kuningliku Muusikaülikooli rektori professor Hermann Kretzschmariga. Nagu teada, tutvustas helilooja sel kohtumisel Kretzschmarile oma “Joonase lähetamise” partituuri ning see sai ka põhjuseks, miks viimane kutsus Tobiase muusikaülikooli muusikateooria õppejõuks, kellena too töötas oma surmani 1918. aastal. Samas pole mingeid andmeid selle kohta, et Tobias näidanuks Kretzschmarile ka oma teise, “Kalevipoja” oratooriumi partituuri. Mis on iseenesest täiesti seletamatu, kuna “Kalevipoeg” pidanuks valmima ju enne “Joonast”. Ja mis oleks Berliini muusikaülikooli rektorile rohkem muljet avaldanud kui üks oratoorium? Vastus on täiesti õige – kaks oratooriumi! Kuid miks Tobias oma “Kalevipoja” siis maha salgas?

Ent sellega mõistatused alles algavad. Nendele seletuste otsimiseks siirdugem siiski korraks tagasi aastasse 1909, kui Tobias Leipzigi saabus. Nagu teada, polnud ta uues elupaigas esialgu üldsegi mitte heal järjel – mida töötamine J. H. Zimmermanni muusikainstrumentide äris meie mõistes müügimehena talle olekski saanud peale pisku elamisraha pakkuda? Samas on liikunud hämarad kuuldused, nagu oleks Tobias karismaatilise isiksusena leidnud kontakti Leipzigi vabamüürlastega. Sellele vihjab, muuseas, oma raamatu “Mälestused” käsikirjas ka Mihkel Lüdig, kuid raamatu nõukogudeaegses väljaandes (1969) on see lõik ideoloogilistel põhjustel välja jäetud. On siin mingi võimalik pidepunkt? Näiteks, et hetkel vähe kindlustatud Tobias andis oma “Kalevipoja” partituuri vabamüürlaste käsutusse, kuna nood nägid Kalevipoja saagas mingit endile sobivat kummalist mõistulugu (à la Mozarti “Võluflööt”)?

Samas tundub just Tobiase Leipzigi periood olevat see veelahe, kust alates “Kalevipoja” oratooriumi jäljed n-ö vette kaovad. Seda toonitab ka noore (tollal vaid 19aastase) August Topmani kiri aastast 1911 Tobiasele. Seal küsib Topman, kas “Kalevipoja” oratooriumi oleks võimalik millalgi Eestis esitada. Too kiri on tänaseni alles Berliini linnaarhiivis, ent mida (ja kas üldse) Tobias talle vastas, pole kahjuks teada. Esimese maailmasõja puhkedes oli Tobiasel juba Saksa kodakondsus ning ta kutsuti Saksa sõjaväkke.

Kõnekas on aga ajalehe Leipziger Beobachter 1919. aasta septembris (vaid aasta pärast Tobiase surma) ilmunud lühike muusikaarvustus, kus mainitakse, et Heinz Burgmülleri dirigeerimisel kõlas Johann Schultz-Bertrami oratoorium “Des Kalevsohn Sendung” ja et muusika olevat küll põnev, kuid tekst mingis väikerahva arusaamatus keeles. See äratab tähelepanu vähemalt kahes mõttes. Esiteks oli Schultz-Bertram juunior hariduselt küll muusik, kuid üsna keskpärane vioolamängija, kes teenis leiba mitmetes kohalikes salongiorkestrites. Tema ja suurvormide helilooja? Kummaline vähemalt. Ning teiseks võib Leipziger Beobachteri arvustusest järeldada, et lugu kõlas eesti keeles, mida aga Schultz-Bertram juunior (erinevalt oma baltisakslasest isast) väga tõenäoliselt ei osanud. Oratooriumi edasiste ettekannete kohta saksa ajakirjanduses andmed paraku puuduvad.

Ometi heidab tollele muusikaõhtule väheke valgust dirigent Heinz Burgmülleri 1931. aastal ilmunud mälestusteraamat “Meine Musik”, kus ta lühidalt kommenteerib seda sündmust nii: “Kummalisel kombel oli Johann Schultz-Bertram oratooriumi proovis veidi äraolev ja minu küsimusele, kui dramaatiliselt peaks sopran oma aariat kulminatsioonis laulma, vastas ta, et “laulgu, nagu oleks ööbikul hambavalu”. Ma arvan, et ta oli purjus. Ning kui ta kontserdijärgsel banketil mu naisele siivutuid ettepanekuid tegema hakkas, veendusin lõplikult, et Schultz-Bertram on alkohoolik.” Ja ei sõnagi rohkemat.

Nüüdseks on juba sajaprotsendiliselt selge, et “Kalevipoja lähetamise” autoriks polnud mitte Schultz-Bertram juunior, vaid Rudolf Tobias. Ent tagantjärele on raske mõista, kuidas ja mis asjaoludel sattus eesti helilooja partituur saksa diletandi valdusse. Kui spekulatsioonid vabamüürlaste ümber välja jätta, on tõenäoline järgmine sündmuste käik. On teada, et Tobias, kes oli oma perega Leipzigi perioodil suurtes majandusraskustes, oli sunnitud võtma mitmeid laene. Küllap ta laenas ka Johann Schultz-Bertramilt ning jättis laenutagatiseks oma “Kalevipoja” partituuri viimasele pandiks (mis tal muud jätta oli!). Kuid helilooja makseraskused kandusid edasi ka tema Berliini perioodi. Ta sai küll paremale järjele 1914. aastal, kuid siis algas Esimene maailmasõda, Tobias võeti Saksa sõjaväkke ja algasid segased ajad. Ning kui Schultz-Bertram kuulis 1918. aasta lõpus, et Tobias on surnud, ja mõistis, et oma raha tagasi ei saa, tekkis tal mõte afääriks – tuua “Kalevipoja” oratoorium ettekandele oma nime all. Siis saaks vähemalt autoritasu. Ning teose pealkirja “Des Kalevsohn Sendung” pani ta ka ise, võttes aluseks Tobiase “Des Jona Sendung’i”.

See klapib väga hästi Johann Schultz-Bertrami psühholoogilise portreega, kuna tal kujunes hiljem üsna kurikuulsa avantüristi renomee. Kõige värvikamat seika tema libaärimehe karjääri kohta võib lugeda 1930. aasta Frankfurter Allgemeinest. Nimelt avaldas Schultz-Bertram lehes reklaamartikli, et tal on õnnestunud aretada hiiglaslikud, lausa varblase suurusega mesilased (isegi foto oli juures). Selge, et nood elukad tavalistesse tarudesse mingi nipiga ei mahu, seetõttu tuli neile tööstuslikult hakata kokku panema uusi, ligi kahemeetriseid mesilastarusid. Selleks rajas avantürist aktsiaseltsi ja lihtsameelsed, majanduskriisist vaevatud sakslased ostsidki kiire rikastumise lootuses noid aktsiaid. Aga juba esimesel aktsionäride koosolekul selgus, et Schultz-Bertram on kogu rahaga kadunud, polnud ei hiidmesilasi ega tarusidki. Ja et tollel reklaamfotol oli pildistatud varblasesuurust mesilasemulaaži.

Nagu tollasest politseikroonikast teada, põgenes aferist Alex Strömi valepassiga Rootsi. See seletab ka asjaolu, et “Kalevipoja lähetamise” partituur sattus lõpuks Stockholmi Kuningliku Muusikaakadeemia raamatukokku. Rootsis püüdis Ström-Bertram oma vana trikki korrata ja asutas firma, mis pidanuks porganditest kalamaksaõli tegema, ent Rootsi politsei oli Saksa kolleegidest nobedam ning toimetas avantüristi kähku trellide taha.

 

 

Tõde tuli päevavalgele

 

Rootsis paguluses olles oli Eduard Tubinal pidevalt asja ka Stockholmi Kuningliku Muusikaakadeemia raamatukokku ja seal talle ükskord Schultz-Bertrami tuttava pealkirjaga oratoorium ka näppu jäi. Seda uurima hakanud, avastas Tubin kohe ühisjooni Tobiase meloodia- ja harmooniakäsitlusega, oma kirjades kodumaale andis ta leiust kohe ka teada. Ent sellele vaatamata vajus asi aastakümneteks unustusehõlma.

Läbimurre saabus hoopis aastal 2004, mil kultuuriloolane Mikko Lagerspetz rääkis ÕL Sõnumilehele antud intervjuus tundmatust “Kalevipoja” oratooriumist, mille autorsus kahtlane ja mis tallel Rootsimaal. Nii sai asjast kuulda ka meie tuntuim pronksispets Tauno Kangro, kes ammutas siit kohe inspiratsiooni oma Kalevipoja monumendi jaoks. Eelmisel aastal hakkas see lugu aga huvitama hiljuti komeedina esile kerkinud dirigenti Edgar Savispetzi, kes tellis meie parimalt Tobiase-spetsilt ka vastava ekspertiisi. Ning võib vaid jagada Hardo Rumesseri pahameelepurset, kui ta kultuuriministri vastuvõtul pahvatas: “No muidugi on see Tobias, kas ma siis Tobiast ei tea! Oh pagan, oleks mul tamasseri rauad, ma vajutaks need sellele Schultz-Bertramile p…sse.”

Nii või teisiti – nüüdseks on “Kalevipoja lähetamise” autorsus selge ja partituur redigeeritud. Aga kui dirigent Edgar Savispetz sai kuulda, et eeloleval suvel kavatsevad sakslased Kieli päevade raames “Kalevipoja lähetamise” Johann Schultz-Bertrami autorinime all ette kanda, ütles ta temale omase sirgjoonelisusega: “Ei, see ei lähe mitte! See teos peab kõlama õige nime all vabariigi aastapäeval. Kas või minu Hundiisu talus!” Ja homme avanebki võimalus “Kalevipoja lähetamisest” Hundiisu küünis osa saada, solistidest teevad kaasa meie esitenor Mati Kuri, bass Mati Kalm ja sopran Margarita Koites, samuti spetsiaalselt selleks kokku kutsutud Hundiisu Sümfooniaorkester (HSO) koos segakooriga Heietused, kus koormeistriks Huntaugu Miina. Toredat pidupäeva kõigile!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming