Kammerlikud kõlad suurlinlikus kastmes

Pianistile omane minimalistlik tukse ja korduvmotiividega pinge kasvatamine tõestasid taas, et filmilik loojutustamise joon on Randalu loomingus läbiv.

ERKKI TERO

Popmuusikaga üles kasvanud kuulajana on minust kindlasti klišeelik meelde tuletada kontsertide külastamise tähtsust, aga tugevad elamused väljaspool peoformaate sündivatest muusikaüritustest kinnitavad, kuivõrd oluline on kogeda keskendumist ülevoolava heliküllastuse katkematus foonis. Jah, on lugematuid etteasteid, mille pidulikkus ja sisurikkus on karikatuurne, aga kõik taandub lõpuks siiski heale õnnele ja juhusele, kus ideeline küllus saab kokku samaväärse väljendusrikkusega. Tallinna Kammerorkestri 25. aastapäevaks loodud pidunädalate avalöök Mustpeade maja Valges saalis seisis kammerlikkuse eest, aga näitas ka formaadist suuremalt kõlavat avarust ja mastaapsust.

Sünnipäevakuu avasolistiks valitud Kristjan Randalu seob orkestriga aastatetagune koostöö albumi „Enter Denter“ salvestamisel ning need nostalgilise lastelaulusaate tõlgendused lubati kavalehe andmetel ka nüüd täies mahus ettekandele tuua. Õhtu esimesse poolde oli paigutatud kontserdi raskem kese, verivärske teose „Adaption“ esiettekanne ning 2016. aastal algselt keelpillidele, vioolale ja klaverile loodud teose „Inner Asylum“ uus klaveri- ja keelpilliseade. Avapala tihke rünnak ei hoidnud kihilisusega tagasi: programmilisele muusikale omane eri rütmitasandite vastandlik kooseksisteerimine demonstreeris Randalu tõtaka, täpse ja katkematu mängustiili ühist hingamist kammerorkestri lainetavate hoovustega. Harjumuspärase solisti esiletõstmise asemel kõlas „Adaption“ ühise organismina, mille nüanssidest haaravuse leidmine vajaks kindlasti korduvkuulamist.

Nii palju kui ka tahame Randalu pidada eesti muusikuks ja heliloojaks, tuleb möönda, et paeluvuse taga on meie piiridest kaugemalt saadud kogemused ja väljendusviis, parimas mõttes suurlinlikud kõlad.

Rene Jakobson

Järgnev tükk, viieosaline „Inner Asylum“ ehk „Sisemine turvapaik“ rullis lahti haarava ja vaheldusrikka jutustuse Randalu muusikutee algusest ja asüülist Saksamaal. Universaalsed tunded ja teemad lubavad aga alati vabadust tõlgendustes, kus igal kuulajal on võimalik vastused leida iseenda sisemisest varjupaigast. Pianistile omane minimalistlik tukse ja korduvmotiividega pinge kasvatamine tõestasid taas, et filmilik loojutustamise joon on Randalu loomingus läbiv. Kahtlemata tahavad oma lugu jutustada kõik loojad, aga määravaks saab visioonide edastamise mõtteselgus, kõige lihtsamalt võttes suhtlemisoskus. Niipalju kui ka tahame pidada Randalu eesti muusikuks ja heliloojaks, tuleb möönda, et paeluvuse taga on meie piiridest kaugemalt saadud kogemused ja väljendusviis, parimas mõttes suurlinlikud kõlad. Randalu ei häbene olla arusaadav ja see ei tähenda kindlasti pinnapealsust ega kadusid sügavuses. „Inner Asylumi“ kujuteldava filmi heliriba haaras oma kirevasse paletti dramaatilisi paisutusi, avangardseid pöördeid ja hiilivaid seisakuid, mille ärev õhustik suutis pinget hoida ängistuse ja raskepärasuseta.

Kontserdi teine pool pakkus helgemat, aga kindlasti mitte kergekoelisemat kava eesti lastelaulude tõlgendustest – see moodustas piiritaguse tunnetuse ja kodumaiste tagasivaadete vahel loogilise silla. Juba pea kümmekond aastat tagasi loodud töötluste tsükkel „Enter Denter“ on ajakohane praegu ja edaspidigi, näidates pealtnäha igituttavate lihtlaulude sisurikkust. Kristjan Randalu ja Tallinna Kammerorkestri suurimaks teeneks nende palade armastust ja hoolt täis käsitlemisel võib pidada meeldetuletust, kui avarapilgulise ja vabana suutsid end omaaegsetes kitsastes tingimustes tunda Uno Naissoo, Eino Tamberg, Ülo Vinter ja teised, kes peitsid paladesse iseendast suuremaid maailmu. Tõlgendustest on saanud juba uus klassika ja pidulik lõpupala, eesti rahvaviisile seatud „Igaühel oma klaver ja orkester“ võttis kokku mulje Randalust kui suurepärasest meditatiivpianistist, kelle ego teenib, mitte ei kata ühishingavat ansamblitunnetust. Tallinna Kammerorkestri pingevaba koostöö säde peitub oskuses sulanduda lähtematerjali end mitte kaotades ja piirideta stiiliüleseid muusikatsoone luues. Kindlasti tasub kõrv peal hoida ka kammerorkestri pidunädalate järgmistel kontsertidel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming