Kammermuusika aastalõpp on sündmustest tihe

Toomas Velmet

I – “Akadeemiline Punderabend” Haydniga  

Kontserdisari “AKADEEMILINE KAMMERMUUSIKA” Kadrioru lossis.

 

Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonna juhataja professor Neeme Punder (flööt) on praegu selgelt aktiivseim puhkpillisolist vastaval pildil Eestis, rääkimata tema tegevuse haardest, alates vana muusika interpretatsiooniprobleemide kursusest ning kaasaegse muusika esmaesitustest (Peeter Vähi, Galina Grigorjeva, René Eespere, Helena Tulve, Toivo Tulev jt).

27. novembri “Akadeemilise kammermuusika” sarja kontserdi kava oli monotemaatiline, sest esitati Joseph Haydni neli flöödikvartetti ning Neeme Punderi partneriteks olid Harry Traksmann (viiul), Arvo Haasma (vioola) ja Leho Karin (tšello). Sellele koosseisule on Haydn kirjutanud kuus teost, mida kataloogides ja väljaannetes nimetatakse Divertimento või Konzertante Quartett või lihtsalt Quartett. Kõik kuus on siiski koondatud op. 5 (1 – 6) alla ja see eeldab, et loomisajaks võiksid olla aastad 1768 – 70. D-duur, Hob II:D9 ja G-duur, Hob II:G4 on aga lausa 1768. aastaga kataloogis fikseeritud. Hästi välja mõõdetuna mahtusid lisaks eespool nimetatud kahele kvartetile astronoomilise tunni sisse veel kaks D-duurset kvartetti Hob II:D10 ja Hob II:D11.

Joseph Haydni divertismentidest ei peagi otsima sügavat sisu, pigem vastavad nad ikka oma nimele, s.t kerge helitöö, kuid seejuures üldse mitte kerged esitada. Vormiliselt on teosed üsnagi ühtemoodi neljaosalised, kus standardses järjestuses Presto, Adagio, Menuetto ja Presto, aeg-ajalt vahetavad kohti Adagio ja Menuetto. Erandina on kolmeosaline D-duur Hob II:9, kus võib arvata, et neljas on lihtsalt kaotsi läinud. Ettekandelised raskused on pigem virtuositeetsed, aga ka ansamblilist laadi ja sealgi eelkõige tämbrite ühildumisega seotud.

Neeme Punderi üleolek tekstist oli selgelt tajutav, mis nii mõneski Presto’s nõudis partneritelt täit tähelepanu, kuigi kaod olid minimaalsed ja piirdusid tegelikult ainult mõningase kõlalise rabedusega, mis ka operatiivselt ja osavalt maskeeriti. Kõlaline tasakaal oli absoluutselt paigas seal, kus flööt piirdus alumise ja keskmise registriga. Et flöödi ülemine register Kadrioru lossi saalis domineerima hakkab, on arvatavasti paratamatus, mida on raske, kui mitte võimatu elimineerida. Huvitav on tõdeda, et need Haydni teosed on karakterilt ja vormilt niivõrd sarnased, et meelde jäävad eelkõige aeglased osad ja hästi karakteersed menuetid, aga kõik need assai’ga täiendatud Allegro’d ja Presto’d vuhisevad kõrvust mööda ja iga järgmine kustutab eelmise jälje. Seega vähemalt Haydni flöödidivertismentide monokontsert jääb neli korda üheplaaniliseks ning võrdlust Mozarti nelja kvartetiga välja ei kanna. Kuid ega ei peagi, pole ette nähtudki.

 

II – kaks klavessiini ja mandoliin (4. XII)

 

Esinejad: erinevate meistrite klavessiinidel Marju Riisikamp ja Iren Lill ning nende partner Alina Sakalouskaja mandoliinil. Kava ikka akadeemiline, s.t Johann Sebastian Bach ja tema kaasaegne Domenico Scarlatti. Kava konstruktsiooni kandis mõte, et kõik peavad saama kõigiga koos mängida ja seda peab raamima klavessiinide duetiga. Ka Sakalouskaja etteasted olid jagatud eri klavessinistide vahel. Ühemanuaalsed klavessiinid on Joop Klinkhammerilt (M. Riisikamp) ja Rainer Schützilt (I. Lill) ning kuna mandoliingi oli suure, aga selle eest hästi sümpaatse kõlaga, siis oleks olnud huvitav teada ka selle instrumendi meistrit.

Kontsert algas, nagu öeldud, klavessiiniduoga ning ettekandele tuli Bachi Triosonaat Es-dur BWV 525. Ootamatult hästi selektiivselt kõlas see teos, võrreldes ettekujutusega kahe klavessiini mahlakast kõlamassiivist, küllap oli tekst jaotatud osavalt ja registrid hästi valitud. Järgnev Domenico Scarlatti Sonaat viiulile ja basso continuo’le e-moll oli vähemalt mulle esimene kohtumine, seda enam esitusversiooniga mandoliin-klavessiin. Kohtumine oli äärmiselt meeldiv ja põnev: selgub, et mandoliinil on kenasti võimalik esitada ka Grave pikki fraase ja energeetilised Allegro’d haakuvad ju suurepäraselt klavessiini heli tekkemehhanismiga, mistõttu ei teagi, kas originaalkoosseisus esitus mind enam huvitabki.

Kõigele lisaks olid nii Sakalouskaja-Lill kui mõni aeg hiljem Sakalouskaja-Riisikamp (Scarlatti Sonaat d-moll) selgelt väljendunud isikupärased kooslused, mis on selge interpretatsiooniline lisaväärtus esitatavatele teostele. Hea polüfoonilise puhkehetkena pakkus Marju Riisikamp kontserdi keskele J. S. Bachi “Fuugakunstist” BWV 1080 “Contrapunctus IV” ning hetk oli väga meeldejääv ja avas kavas sooloklavessiinide mooduli.

Järgnes kolm Domenico Scarlatti sonaati: G-duur (Riisikamp), F-duur ja d-moll (Lill) ja äkki tekkis vastuvõtul sama efekt, mis eelmisel kontserdil Haydni divertismentidega, kui teosed hakkavad eelnenut kustutama. Võib-olla oli üks sonaatidest üleliigne, või oleks veel üks “Contrapunctus” hoopis hästi mõjunud. Seda ei maksa käsitleda etteheitena esitusele, vaid soovitusena kava vahelduse huvides, sest ma ei arvagi, et nii atraktiivset kava üks kord esitatakse.

Kontserdi lõpunumber Johann Sebastianilt, kes teinud versiooni (BWV 593) Antonio Vivaldi op. 3 nr 8 Kontserdist kahele viiulile, keelpillidele ja basso continuo’le (RV 522). Ega kavas Vivaldi teose nimetusena antud orkestrikontsert sisuliselt ju vale ei ole, aga autoril (Vivaldil) on see siiski teisiti ja see populaarseim a-moll kontsert kahele viiulile on meil ju kõrvus algharidusest peale – ja nii võiks ta ju jäädagi. Kui seni möödunud esitused olid kõik perfektsed, siis millegipärast just nüüd tundus, et teos tekitas esitajates võõristust ja kuulda sai ka mõningaid ebatäpsusi, samuti ei mõjunud Adagio rutakas tempo üldse mitte veenvana – kahju, et see teos viimasena kõlama jäi, kuigi head ja põnevat õhtut ta nüüd ära küll ei rikkunud. Kindlasti on mõlemad instrumendid (klavessiinid) suurepärased meistritööd, kuid mulle imponeeris Riisikampi ekspluateeritu enam, eelkõige oma ümarate tämbrite, pika ja kandva heliga ja hästi mahlaste bassidega.

Aasta hakkab lõppema ja “Akadeemiline kammermuusika” lõpetab 2005. aasta juba sel pühapäeval (11. XII) romantilise Brahmsi sonaatide õhtuga, kus esitajateks EMTA professorid Mari Tampere ja Ivari Ilja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming