Kammermuusika kui elustiil

Tiiu Tosso

Tallinna Keelpillikvartett 25Eesti keelpillikvarteti ajalugu on lühike, vaid 103 aastat. Selle teadmise taustal on kõikvõimalike takistuste kiuste veerandsada aastat vastu pidanud kvartett ainulaadne ja püstitanud lausa rekordi. Võib ju küsida: kui ansamblistid vahetuvad, kas ansambel on siis sama? See on keelpillikvarteti puhul võimalik ainult siis, kui tegemist on vähemalt kahe entusiastist muusikuga, kes võtavad olude muutustele vaatamata endale vastutuse püsivalt  kvaliteetse tegevuse eest. Need on Tallinna Keelpillikvarteti asutajaliikmed Urmas Vulp ja Toomas Nestor. Kammermuusika, sealhulgas keelpillikvartett on meil kahjuks seni vähe tunnustatud ja tasustatud kultuurinähtus. Sellele vaatamata on huvilisel kuulaja olnud alati võimalus nautida seda imelist maailma, mida pakub keelpillide nüansirikas kõla oma mitmekesisuses.

Heal tasemel keelpillimängu on Eestimaal kuulda olnud juba XIX sajandil, kuid seda baltisakslaste  viljelduna. Eesti keelpillikvarteti ajalugu koosneb paljude suurepäraste muusikute katsetest seda traditsiooni kinnistada, kuid millegipärast on alati vahele tulnud salapärane „miski”, mis on takistanud ühel kollektiivil pikemat aega koos käia. Tallinna Keelpillikvartetil on see õnnestunud.     

Kvarteti liikmed kõnelevad

Vestlusringis, kus osalesid Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Levi-Danel Mägila, kõneldi eelkõige kvartetimängu motivatsioonist ja esinemisvõimalustest. Peamiseks motivatsiooniks peeti üksmeelselt eelkõige puhast rõõmu esitada kvaliteetset ja sügavat muusikat. Iga teose ettekanne tähendab  ju kõigepealt vaimset koostööd, tõsist suhtumist, sarnast muusikalist maitset. Mängitakse kindlasti kvartetimuusika originaalrepertuaari, arranžeeringuid välditakse. Klassikaline ja uuem muusika leiab esinemiskavades loomuliku proportsiooni, kui suhtuda igasse teosesse kui unikaalsesse, põnevaid võimalusi pakkuvasse nähtusesse. Kontserdivõimaluste vähesusest rääkides tuli jutuks ka Eesti Kontserdi leige suhtumine  Tallinna Keelpillikvartetti: kahtlemata ei saa sellega rahul olla, kui isegi üks kontsert aastas leitakse olevat liiga palju (nagu hiljutigi on juhtunud). Ansambli kontserditegevuse ülalhoidmisel on küll abi osutanud kultuurkapital ja Pille Lille fond. Ometi tuntakse puudust heast mänedžerist, kes paljudel välismaistel kvartettidel enamasti olemas.

Kuna riiklik staatus oleks keelpillikvartetile praegusel ajahetkel ehk liigne luksus ja kõik ansambli liikmed töötavad  eri tööandjate all, oleks korraldavat kätt seda enam vaja. Luuletaja võib ju oma sündinud teose panna sahtlisse paremaid aegu ootama, kvartett kahjuks „sahtlisse” harjutada ei saa. Olenevalt teosest oleks parima esitusliku kvaliteedi saavutamiseks vaja kuue- kuni kümnekordne „laval küpsemine”. Kvartetimängu aluseks on psühholoogiline sobivus, kõik peavad arvestama kõigiga – see on kõigi kammeransamblite puhul nii. 

Kui sobivus puudub või on ebapiisav, pole tulemuski tõhus. Muusikalises mõttes on keeruline roll just keskmistel häältel (teine viiul, vioola), kes peavad olema ühtaegu täitehääled, kuid vajadusel teemalõike veenvalt esile tooma. Seetõttu oleneb palju iga ansamblisti mängust – igaühe vastutus esitatava teose kui terviku loomisel on suur. Proovide käigus tuleb ette ka vaidlusi, kuid kontseptuaalsed ja ka nüansse puudutavad probleemid lahendatakse  konsensuse alusel. Noorde keskikka jõudnud Tallinna Keelpillikvarteti püsirepertuaar koosneb ligikaudu sajast teosest. Eelistusi esile ei tooda, kuid ilmselgelt peetakse lugu klassikalisest kvartetirepertuaarist, Viini klassikutest, romantikutest, ungari ja Põhjamaade heliloojatest. Muidugi eesti heliloomingust, alates Tobiasest ja Ojast ning lõpetades Tulevi ja Vihmandiga. Mittepalgalise kollektiivi eeliseks on see, et repertuaar  valitakse ise. Esinetud on paljudes riikides. Kanadas, Saksamaal, Portugalis, Jaapanis ja mujal. Tallinna Keelpillikvartetil on olnud palju huvitavaid ja pikaajalisi koostööpartnereid, pianistidest eelkõige Peep Lassmann, Vardo Rumessen, Ivari Ilja ja Irina Zahharenkova, klarnetistidest Michel Lethiec, Toomas Vavilov ja Mauri Kanervo, oboemängijaist Olev Ainomäe. Põnev on olnud koostöö Rootsis Järna eurütmia  ansambliga, mille koreograafiks on Göran Krantz. Seal viljeldav ei ole niivõrd ballett kui helidele ja muusikalistele mõtetele liigutustes võimalikult täpse väljenduse leidmise filosoofia. Seda on koos otsitud aastast 1994.

Kammermuusika on alati olnud elitaarne kunst. Kõik algab kultuuritraditsioonist. Eestis kui koorilaulumaal on instrumentaalmuusika, eriti keelpillikvartett seni vähemuse eelistus. Palju saaksid publiku ettevalmistamisel ja  harimisel ära teha muusikaõpetajad nii üldhariduslikes kui ka muusikakoolides. Mujal maailmas, kus esinemas käidud, paistab kammermuusika käsi kvartetiliikmete arvates enamasti paremini käivat. Ka lõunanaabrite lätlaste ja leedulaste pool on instrumentaalmuusika nii professionaalse tunnetuse kui ka kuulamisharjumuse poolest meist paljuski ees. 

Sõna on koostööpartneritel

Ivari Ilja: Tallinna Keelpillikvartett on teadagi saavutanud heatasemelise koospüsimise omamoodi rekordi. Keelpillikvartett on mõnes mõttes suletud tervik. Milles seisneb võluvägi muuta muusikalist õhustikku nii, et saame rääkida kvintetist?  Klaver on eriline pill, mis suudab rikastada isegi nii täiuslikku koosseisu kui keelpillikvartett. Võluvägi sünnib viie inimese mõtte- ja tundeenergia koostoimest, koos mõtlemisest ning harjutamisest. Ja on väga oluline, et sünniks just kvintett, mitte klaver + keelpillikvartett või vastupidi … Schumanni klaverikvinteti näol (mis tuleb homme raekojas kvarteti sünnipäevakontserdil ettekandele) on kahtlemata tegemist ühe romantismiajastu kammermuusika tippteosega, mis on mõjutanud paljusid heliloojaid ja seda žanri üldse. Kuulus Brahmsi klaverikvintett sündis maailma alles 22 aastat pärast Schumanni šedöövrit, hiljem lisandusid oma klaverikvintettidega Dvořák, Elgar, Borodin, Franck jt romantikud. Nii võiks öelda, et lausa üks nurgakivi … Kindlasti ei ole keelpillikvartett saateansambel, vaid dünaamiline ideelismuusikaline organism, mis koondub vajadusel  kas ühtseks vankumatuks tervikuks või moodustab enda sees väiksemaid kooslusi. Minu kindel veendumus on, et kõik ansambli liikmed on ettekande sünnis võrdselt olulised. Ansambel ju seda tähendabki. Selle unikaalse kollektiivi jätkamise ainsaks eelduseks ongi vaid selle mängijate entusiasm ja missioonitunne. Keelpillikvartett kui ansambel on üks kammermuusika kõige nõudlikumaid, keerulisemaid ning pikaajalist koosmängu nõudvamaid  žanreid. Eesti tingimustes, kahjuks, pole materiaalsetest eeldustest või stiimulitest, vähemalt seni, võimalik rääkida. Minu suhtumine kvartetimuusikasse on aukartlik ja imetlev. Kui mõelda, millisel hulgal on maailma muusikaliteratuuri tippteoseid loonud keelpillikvartetile Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert, Brahms, Schönberg, Šostakovitš … ei jää kahtlust, et see on tõesti fundamentaalne kammerkoosseis.     

Olev Ainomäe: Tallinna kvartetiga selle täies koosseisus olen tegelikult mänginud paaril korral ja seda üsna palju aega tagasi – siis osales ansamblis veel Henry-David Varema.  Mängisime Mozarti kvartetti ja Boccherini kvintetti. Hiljem olen nendega mitmel korral esitanud Mozartit ja ka Cruselli, aga esinejate koosseis on ikka veidi erinenud. Aga alati on osalenud kvarteti vaimne liider, juht ja õpetaja Urmas Vulp ning Toomas Nestor. Koostöö nendega on alati olnud meeldiv, professionaalne ja stressivaba. On ju tegemist väga kõrgel tasemel muusikutega. Oboele ja keelpillikvartetile kirjutatud repertuaar ei ole väga suur, põneva  loo on kirjutatud ka Britten. Kindlasti on üsna palju kaasaegset muusikat, kuid see pole mind eriti köitnud. Mis puutub kontserdipoliitikasse, siis arvan, et Tallinna Keelpillikvartett vääriks kindlasti rohkem kontserte. Küsimus on selles, et meie noored palju kontsertidel ei käi, mida näen ka Hortus Musicusega esinedes. Moskva ja Peterburi saalides on neid hulgaliselt.   

Lõpetuseks

Tallinna Keelpillikvartett on pälvinud mitme tunnustatud muusikakriitiku tähelepanu: „Teoste tõlgendus on elegantne, fantaasiaküllane, kantud selle muusika vaimsuse kaasasündinud tunnetusest ega lasku kusagil sentimentaalsusse,” kirjutab Jean-Claude Hulot  Rudolf Tobiase kvartettide CD kohta (Diapason, 1996). Ka Seppo Heikinheimo, karmi sulega soome kriitik, on tunnustust jaganud: „…nii tundeküllaselt, nüansirikkalt ja stiilselt kui tallinlased, ei ole veel ükski Soome kvartett Mozartit seni mänginud. Kogu koosmäng kõneleb peenest muusikakultuurist” (Helsingin Sanomat, 1991). Kammermuusikaga on nagu armastusega: kõik nagu teaksid, mis see on, kuid vähesed tunnevad  seda tõeliselt. Kas oleme eestlastena võimelised lisaks koorilaulule armastama ka veidi rafineeritumat kultuurinähtust – keelpillikvartetti? Ja seda ka välja näitama? Olema vastuvõtlikumad ja sellele vaimset ja emotsionaalset energiat pakkuvale helikunstiliigile valmis seda nautima? Seda saab kontrollida homme, 12. detsembril kvarteti 25. tegutsemisaastale pühendatud kontserdil Tallinna raekojas, kavas Beethoveni keelpillikvartett op. 131 ja Schumanni  klaverikvintett op. 44 (koos Ivari Iljaga). Keelpillikvartett nagu ka kammermuusika laiemalt võttes vajaks suuremat tähelepanu ja hoolt. Seda kindlasti meie kultuuripoliitika üle otsustajate, kuid ka tõsisema muusikahuviga arvamusliidrite poolt.

Kronoloogiat
1984 – tullakse kokku koosseisus Urmas Vulp (I viiul), Toomas Nestor (II viiul), Andrus Järvi (vioola) ja Teet Järvi (tšello).
1985 – kevadel antakse esimene kontsert Rägavere lossis, kavas Haydn ja Mozart.
1987 – mais osaletakse konkursil Voronežis, kus saadakse üleliiduline diplom, mille tulemusena saab kollektiiv Tallinna Keelpillikvarteti nime.
1990–92 – pikad turneed Soomes ja Rootsis.
1991 – esinemine Norras Trondheimi festivalil.
1992 – osalemine Karl Klinger Stiftung’i korraldatud kvartettide meistrikursustel Saksamaal ning esinemine festivalidel Karlsruhes ja Pariisis („Saison Balte”)
1996 – osaletakse festivalil „Hamburger Begegnung im Zeichen zeitgenössischer Musik”.
2002 – esinemine Saksamaal, Oraienburgis, Buckowis, Potsdamis, kavas Pärt, Sallinen Beethoven, Kodály.
2003 – Tallinna Keelpillikvartett saab Heino Elleri auhinna.
2003–2006 – esinemine kontserdisarjades „Akadeemiline kammermuusika” ja „Meistrite akadeemia” ning Tallinna kammermuusika festivalil.
2007 – esinemine Heino Elleri 120. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil Peterburi konservatooriumi väikeses saalis, kavas Eller, Pärt.

2008 – esinemine Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontserdil Iisraelis Tel Avivis Blumentali muusikakeskuses, kavas Tobias, Eller, Tubin,
Pärt, ning Pardubice muusikafestivalil Tšehhis, kavas Haydn, Eller, Dvořák, Pärt, Martinů.
2009 – Urmas Vulp saab Eesti Kultuurkapitali aastapreemia aastatepikkuse tõhusa töö eest eesti keelpillimuusika arendamisel. Tallinna Keelpillikvartetis on lisaks nimetatuile mänginud Viljar Kuusk, Martti Mägi ja Heili Eespere (vioola) ning Tõnu Jõesaar, Margus Uus, Henry-David Varema ja Aare Tammesalu (tšello).
Kvartett on salvestanud seitse CDd, sealhulgas kaks neist plaadifirmaga BIS (Rudolf Tobiase keelpillikvartetid ja valik eesti heliloojate kvartetiloomingut).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming