Kammermuusikud polaarjoone lähedal

Heili Vaus-Tamm

KUHMO KAMMERMUUSIKA FESTIVAL (Soome) 16. – 28. VII.  

Kuhmo kammermuusika festival pole lihtsalt üks määramatust hulgast maailma festivalidest, vaid omaette fenomen. Seda võib kordumatuselt võrrelda Bayreuthi festivaliga Wagneri enda rajatud ooperimajas. Kuhmo festival toimub vaid 340 kilomeetri kaugusel polaarjoonest, polaarpäeva alal. Ja sinna pisikesse linnakesse tulevad kokku maailma kammermuusika tipud, et kahe nädala vältel anda neli kontserti päevas täissaalidele, kusjuures Kuhmo peasaal mahutab 637 ja kirik 1000 istekohta!

Siin mängivad ühel õhtul koos samal laval 11aastane omakandi klaveriõpilane ja maailma karismaatilisemaid muusikuid Gidon Kremer. Üheks fenomeniks ongi see, et koos astuvad üles tõelised kuulsused ja Soome enda tundmatud mängijad.

Festivalikontsertidel esinevad nii tuntud ansamblid (Kremerata Baltica, Belcanto Strings –koosseisus Schroeder, Raiskin, Jaffe; Enescu Kvartett – vioolamängijana tegev festivali juht Vladimir Mendelssohn) kui koosseisud, mis astuvad publiku ette pärast kahte-kolme proovi. Kavad on koostatud nii kavalalt, et pakuvad eri nurkade alt huvi nii laiale publikule kui ka professionaalidele.

37. festival oli küll suhteliselt pikkade, kuid kergestikuulatavate kavadega – temaatilised kontserdid, palju vaheldust, erinevate ajastute teosed. Sel aastal oli keskseks heliloojaks Beethoven, järgmisel aastal Schubert. Ja publikuarv aastast aastasse aina tõuseb. Üheks põhjuseks kindlasti festivali publikukeskne hoiak: kava atraktiivsus ja humoorikus, hea infrastruktuur lastehoiust ettevalmistatud söögipakettideni, mis kiirendavad vaheajal publiku teenindamist. Kusjuures erinevalt Lääne-Euroopa festivalidest on Soomes enamus publikust ikkagi oma maa rahvas.

 

Huumor ja vastupidavus

 

Esimest aastat tegutsev uus kunstiline juht, Rumeenia päritolu vioolamängija Vladimir Mendelssohn tahab oma sõnul festivalile tuua huumorit. Märgatav on avatud, kompleksivaba hoiak. Näiteks ülipika maratonkontserdi ajal täitsid lava ümberkorraldamise aega soome- ja ingliskeelsed intervjuud järgmise esinejaga. Usun, et enamus interpreete ei taha enne mängima hakkamist eriti jutustada, aga Kuhmos pidid nad seda tegema. Nii saime teada üht-teist huvitavat heliloojate eraelu kohta ja seda, et oboemängija arvates on tema pill kõige sensuaalsema kõlaga. Ikka lõbusam, kui lihtsalt klaveri transportimist vaadata. Lühiintervjuud olid ka bukletis esinejate tutvustuse osas, kus pidi kirjeldama kõige meeldivamat ja vihatavamat. Tšellist Ramon Jaffe pidas elus üheks meeldivamaks asjaks musitseerimist Andres Mustoneniga!

Kuhmo esinejad peavad olema igas mõttes võimekad. Nii esitas noor virtuoos Svetlin Roussev 28. VII keskpäevast kella kaheni öösel kestnud kontsertidel Beethoveni “Kevadsonaadi”, Clara Schumanni romansse, Franz Waxmani Wagneri-ainelise komplitseeritud salongiloo ja järgmisel hommikul Paganini “Variatsioonid Rossini teemal” ning Szymanowski “Kolm Paganini kapriisi”. Storioni-trio mängis kell pool kaks öösel Cosmad ja Aurici ning esitas järgmisel hommikul perfektselt Mozarti Klaverikvarteti g-moll.

Kuhmo festival tahtis justkui näidata, et kammermuusikaga saab palju nalja teha ja põnevust luua ilma akadeemilistest raamidest oluliselt väljumata.

Temaatilistest kontsertidest olid huvitavamad kevade-aineline kava, kontserdid “Kaugele armastatule” ja erinevate aegade virtuoosmuusikast. Kevade-kavas näidati seda aastaaega argentiina, saksa ja vene heliloojate pilgu läbi – esitati Piazzolla “Primavera portena”, Beethoveni “Kevadsonaat” ja kahe klaveri seade Stravinski “Kevadpühitsusest”. Viimaste päevade üks kandvamaid pianiste oli, muide ainus Eestimaa esindaja, Irina Zahharenkova.

 

Vapustavad isiksused

 

Kontsert “Kaugele armastatule” (ei tea, kas Soome kuulsaima helilooja Kaija Saariaho samanimelise ooperi järgi) tõi esile aga festivali suurima avastuse – Lied-pianist Julius Drake’i. Kuna palju koosseise pandi kokku kohapeal Kuhmos, oli huvitav jälgida, kuidas need sulandusid. Drake näitas koostöös oma solistidega ansamblimängu kõrgemat pilotaaži. Ja nimel seda, et hea kammermuusika pianist pole mitte see, kes truu koerakesena püüab oma isanda – solisti soove silmist lugeda, vaid paneb solisti jälgima ja väärtustama klaveripartiid ning tunnetama selle läbi kogu teose partituuri. Paar korda tuli solist Drake’i hoolikalt esitatud repliikide peale sisse hoolimatult sel hetkel, kui tal endal mugav oli. Drake aga järgis oma liini. Paari lahkumängitud korra järel oli juba tunda, et viiuldaja hakkab klaverit kuulama ja respekteerima ning edasine oli tõeline ansamblilooming.

Fenomenaalsed olid aga Soome soprani Taina Piiraga esitatud Schumanni laulud tsüklist “Naise elu ja armastus”. Täiesti normaalselt esitatud laulud ei tekitanud publikus mingeid erilisi emotsioone, saal tardus haudvaikseks alles Drake’i esitatud viimse laulu järelmänguks. Alles siin oli kuulda tõelist kunsti, nii et laulud tundusid täiesti tavatul kombel vaid eelmänguna sellele sügavalt läbitunnetatud klaverisoolole.

Drake’i värskuse ja üllatuslikkuse kõrval tuhmus isegi oodatud isiksuse – Gidon Kremeri esinemine. Mitmetes Mozarti-esitustes oli palju glamuuri ja sära ning piisavalt tehnilist praaki. Šostakovitši Viiulisonaat op. 134 (seade Kremerata Balticale) oli aga täiuslik elamus. Lisaks puhtmängulisele aspektile on Kremeri ja tema ansambli puhul imetletav see meie ajaks hääbunud geenius-kunstniku ümber koondunud jüngrite fenomen, millest nii eredalt kirjutab John Fowles oma raamatus “Eebenipuust torn”. Kremerata Baltica evib sellist loomingulist potentsiaali, mis võib tekkida vaid muusikaväliste tegurite koosmõjul. Kahju ainult, et selles suhteliselt suures koosseisus mängis vaid üks inimene Eestist – Andrei Valigura. Kremeri isiksus on aga tema jüngreid nii nakatanud, et mentori isiklik panus esitatavale polegi enam sugugi ainus, mille pärast tasub minna. Võib-olla isegi aina vähem.

Drake’i ja Kremeri esinemiste järel oli mul selge, et olin õigesti teinud, et Kuhmole sõitsin. Sellised isiksused ja nende mõju ansamblipartneritele ning publikule on üks põhjus, miks üldse tasub kontserdile minna ja mitte kodus plaate kuulata.