Kaob kui kord eestlaste keele kõla?

Vardo Rumessen

  Eesti muusikaloos on Artur Kapi kantaat “Päikesele” esimene eestikeelsele tekstile loodud suurevormiline helitöö koorile ja orkestrile.

 

Rahvaste ajaloos on sageli juhtunud nii, et mõni suure ühiskondliku tähtsusega sündmus on ajendanud looma kunstiteoseid, mis on omandanud emotsionaalse tähenduse ka pikemas ajalises perspektiivis. Nii on Mart Saare “Mis need ohjad meida hoidvad” (1918), Heino Elleri “Koit” (1918/1920) või Tubina V sümfoonia (1945/1946) samasugused oma ajastu tähised kui Sibeliuse “Finlandia” (1899) või Šostakovitši VII sümfoonia (1941). Nende hulka kuulub ka Artur Kapi kantaat “Päikesele” (1910/1912).

Estonia teatrihoone valmimine 1913. aastal kujunes oluliseks sündmuseks eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemise teel. See oli rahvuslik suurpäev, mis ühendas kogu eesti vaimueliidi püüdlusi ja lisas sisemist usku ja veendumust Eesti omariikluse väljakuulutamiseks. See ajendas ka Artur Kappi väljendama rahva seas valitsenud ülevaid tundeid ja tulevikulootusi.

Kui 1910. aastal Tallinnas VII üldlaulupidu, siis saabus Artur Kapp Astrahanist kodumaale, kus ta juhatas laulupeo raames sümfooniakontserti. Laulupeo teisele päevale 13. juunil oli kavandatud Estonia uue teatrihoone nurgakivi paneku pidulik tseremoonia. Kartes rahvuslikke meeleavaldusi, keelas kuberner I. V. Korostovets nurgakivi panekul eestikeelsete kõnede pidamise ja Eesti hümni laulmise ning nõudis kõnede pidamist ainult vene keeles. See oli rahvuslikult meelestatud eestlastele alandav ning protestivaimust ajendatuna avati nurgakivi vaikides.

Vaatamata sellele alustati rahva kogutud rahaga Estonia ehitamist. Nimetatud vahejuhtumi mõjul tegi Tallinna Kaarli koguduse õpetaja ja hilisem Estonia muusikaosakonna esimees Rudolf Hurt Artur Kapile ettepaneku kirjutada Estonia avamispidustusteks suurem heliteos, pakkudes selleks rahvusliku ärkamisaja luuletaja Mihkel Veske patriootliku sisuga luuletust “Paistus Peipsi piirelt” (1887). Oma luuletuses ülistas Mihkel Veske päikest kui valguse andjat ning eesti keele kõla: “Päike, oh õnnista Eesti rahvast! Kaob kui kord eestlaste keele kõla, ära siis sinagi tõuse ja ela!” See kõlas kui protest venestamise surve vastu. Juba sama aasta suvel kirjutas Artur Kapp Suure-Jaanis kantaadi “Päikesele” esialgse mustandklaviiri ja märkis hiljem sellele pühenduse “Tallinna Estonia teatri avamise mälestuseks”.

Kantaadi esiettekanne kõlas Estonia uue teatrihoone avamispidustuste raames toimunud sümfooniakontserdil Estonia kontserdisaalis 25. augustil (vkj) 1913. aastal Raimund Kulli juhatusel. Kontsert, mille kavas olid ainult eesti helitööd, kujunes rahvuslikuks suursündmuseks. Kantaati “Päikesele” esitati hiljem korduvalt mitmesugustel kontsertidel, kus see saavutas üha suurema tunnustuse ja omandas sümboolse tähenduse Eesti muusikas.

Kantaat “Päikesele” kõlas ka Artur Kapi nimelisel muusikahooajal, kus see kanti ette helilooja 60. sünnipäeva tähistamise kontserdil Estonia kontserdisaalis 1938. aasta 28. veebruaril Juhan Aaviku juhatusel. Selles peituv sõnum kõlas otsekui hoiatusena peatselt saabuvate “päästjate” eest: “Kaob kord eestlaste keele kõla, ära siis sinagi tõuse ja ela!” Kantaadi ettekandmine oli järgnevate aastakümnete vältel raskendatud. Seda lubati esitada ainult muudetud tekstiga, milles rahvuslik sisu oli moonutatud.

Eesti muusika ajaloos osutub A. Kapi kantaat “Päikesele” esimeseks eestikeelsele tekstile loodud suurevormiliseks helitööks koorile ja orkestrile. See on haarav oma sugestiivse jõuga ning meisterliku polüfoonilise arendusega, mis annab teosele suursuguse ja üleva  ilme. Ajendatud rahvuslikust vaimsusest ning kantud sügavast patriotismitundest, oleks see olnud igati sobiv helitöö ette kanda tänavu Estonia teatri 100. aastapäevale pühendatud sümfooniakontserdil. Oli see ju loodud eesti keele ülistuseks ja Estonia teatrihoone, mis pidi saama eesti rahvuskultuuri alussambaks, avamiseks 1913. aastal. “Päikesele” ei ole tavaline kontserdirepertuaari teos – selles peitub selge sõnum, mis on seotud Estonia teatrihoone avamisega. Kahjuks ei peetud Estonia juubelile pühendatud sümfooniakontserdil selle ettekandmist võimalikuks, kuigi Neeme Järvi oli selleks ettepaneku esitanud ja see oli kavas planeeritud. On raske uskuda, et selleks ei leitud sobivat koori. Siis oleks tulnud see luua!

Võib-olla ei pruugiks nimetatud probleemil üldse pikemalt peatuda, kui selle tagamaad poleks hoopis tõsisemad. Jääb mulje, et tegemist on järjekordse näitega asjatundmatusest ja tõrjuvast suhtumisest meie rahvuslikku muusikapärandisse. Olukorras, kus eesti muusikaklassika esitamine on takistatud ja sellega tegelemine on muutunud peaaegu et ebasoovitavaks, tuleb küsida: kas selles avaldub üleolev suhtumine või rahvuslik alaväärsuskompleks? Seda puudujääki ei korva mingi ühe populaarse helitöö esitamisega. Palju olulisem kui tegelemine pseudoprobleemidega näiteks rahvuskala leidmisega, oleks vajalik mõelda, kuidas väärtustada rahvuskultuuri omaenda rahva silmis.

Ja milline asutus või organisatsioon peaks sellega tegelema? Rahvuskultuuri ei saa edendada turumajanduslike reeglite järgi ja rahvuslikke põhiväärtusi ei saa vahetada peenraha vastu. Ka keel on rahvusliku kultuuripärandi osa, mis peaks kuuluma kultuuriministeeriumi valdkonda. Negatiivne suhtumine kultuuripärandisse kahjustab ka keele väärtustamist. Eesti keele tuleviku kohale taas kerkinud pilved ja selle põhjused ei ole mitte välised, vaid pigem seesmised. See on moraalituse ja vaimse allakäigu tagajärg. Rämpsmuusika ja rämpskultuuri levik on haiguslik nähe, mis halvab rahvuse elujõudu ja kahjustab nii rahvuskultuuri kui ka keelt kui kultuurilist väljendusvahendit. Keelt ja rahvuskultuuri ei saa kaitsta seadustega, kui me ise seda ei väärtusta. Eestluse püsimajäämine ei sõltu mitte niivõrd majandusedust, kuivõrd sellest, millistel kultuurilistel eesmärkidel seda tahetakse saavutada.

Millised on eestluse säilimise põhilised ideelised postulaadid? Kuidas peaks väärtustama keelt ja rahvuskultuurilisi saavutusi? Kas säilib eesti rahvuslik muusikapärand, või kaob kord eestlaste keele kõla? Kahjuks pole eesti poliitiline juhtkond neile küsimustele piisavalt tähelepanu pööranud ja kultuuriministeerium pole sellekohast arutelu pidanud vajalikuks, isegi mitte riigikogus! Ometi on tegemist eestluse säilimise põhiküsimustega. Olukorras, kus vaimsed ja eetilised põhiväärtused on suures osas minetanud oma tähtsuse, levib pettumus ja käegalöömine.

Eesti vajab vaimset juhti, kes suudaks näidata olukorrast väljapääsu. Olukorras, kus Eestis valitakse uut presidenti, tahaks loota, et järgmine riigipea suudab näidata teed vaimse iseseisvuse saavutamiseks, et säilitada eesti rahvuslikke põhiväärtusi uuenevas Euroopas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming