Karu kõrva peale astunud

Jaan Ross

Leida Tarand (sündinud Karu), kes läks kooli 1915. aastal Tallinnas, on oma mälestustes (Tartu, 2010, lk 18) kirjutanud: „Muusikaline harimatus ja loomupärane andevaesus ei võimalda mul nautida muusikalisi suurvorme, vaid minu elamuste ring piirdub lühemate instrumentaal- ja vokaalpaladega. Minu viimaste aastakümnete kogemused, millised mul on kogunenud peamiselt raadio kuulamisega, tõendavad, et ka andevaest on võimalik arendada, kui talle vastavat haridust õigel ajal võimaldatakse. Mina seda ei saanud just ennekõike omaenese hoiaku ja vastuseisu tõttu. [...] Oma esimeses laulutunnis, kus lauluõpetaja prl. Jürgenson harmooniumil ette mängis mingit lauluviisi, hakkasin  mina koos teistega õpetaja korralduse peale laulma. Olin õpetaja lähedal ja tema muidugi kuulis, et ma viisi ei pea. Kutsudes mind oma juurde, küsis ta, mis mu nimi olevat. Vastasin: „Karu”. Õpetaja reageering mu ütlemisele oli: „Ja mörised ka kui karu”. [...] Aga minu suust ei kuulnud enam ükski lauluõpetaja 11 aasta jooksul mingit häält.”      

Toodud lõik sobiks hästi illustreerima mõnd tänapäeva muusikapsühholoogia õpiku võimekust käsitlevat peatükki. Tavapärase arusaama kohaselt jagunevad inimesed kaheks: ühed, kes viisi peavad, ja teised, kes viisi ei pea. Paljude uurijate meelest tuleks see väide aga pisut ümber sõnastada: ühed inimesed arvavad, et nad viisi peavad, ja teised arvavad enda kohta vastupidi. Need, kes loevad end musikaalseteks, tavaliselt seda ka on, ent teistega, kes on veendunud oma ebamusikaalsuses,  pole asi nii lihtne. Tihti on sel inimesel meeles mõni, nagu me tänapäeval ütleksime, psühholoogiliselt traumaatiline kogemus lapsepõlvest, kui keegi kõrvalseisjatest on teinud tema muusikalist võimekust puudutava kriitilise märkuse. See märkus võib olla süvendanud inimeses veendumust enese ebamusikaalsuses, misjärel ta on teadlikult loobunud oma muusikaliste võimete edasisest arendamisest. Tolle inimese muusikaliste võimete potentsiaal pole seejuures võib-olla olnudki kaaslastega võrreldes kuigi palju madalam,  ent kui võimete arendamine soiku jätta, siis suutlikkus paratamatult ajaga järjest väheneb.   

Simone Dalla Bella koos oma kolleegidega on 2007. aastal avaldanud üheuurimistöö tulemused. Nad küsitlesid Montreali linnapargis 42 juhuslikku möödujat vanuses 18 kuni 75 aastat, paludes neil esitada katkend ühest Quebeci provintsis kõigile tuntud laulust (Gilles Vigneault’ „Gens du Pays”), mida peetakse Quebeci mitteametlikuks hümniks ning mille refrääni on sealsetel sünnipäevapidudel kombeks ühiselt laulda umbes nagu „Happy Birthday’d” angloameerika kultuuris. Et inimesi  motiveerida ning tagada salvestuste ajaks võimalikult pingevaba õhkkond, valetasid uurimuse autorid, et tegemist on kihlveoga, mille tingimuste kohaselt nad on partneritele lubanud piiratud aja jooksul hankida kõnealuse viisi vähemalt sada erinevat salvestist. Vigneault’ laulu refrääni vormi võib määratleda kui kahest kaheksa takti pikkusest lausest koosnevat perioodi, mille esimene lause lõpeb pool- ja teine lause täiskadentsiga. Kummaski lauses on kokku 16 nooti, refräänis kokku seega 32 nooti. Dalla Bella ja tema kolleegid tegid statistikat salvestistes esinenud vigade kohta ning võrdlesid saadud tulemusi kutselistest lauljatest koosnenud kontrollgrupi omadega. Laias laastus saame kõnelda kaht tüüpi vigadest, milleks on, esiteks, eksimused meloodia suuna vastu ning, teiseks, õige intervalli asendamine meloodias ebaõigega. Montreali uurimuse tulemuste puhul torkab silma, et meloodia suuna ehk kontuuri vastu eksitakse üldiselt palju vähem kui intervallide konkreetsete suuruste vastu. See osutab, et inimene jätab meloodia meelde eeskätt  selle kontuuri alusel (ehk teiste sõnadega üksikute üles või alla liikuvate segmentide jadana) ning alles teises järjekorras „täidab” ta meloodiajoonise täpse suurusega üksikintervallidega. Montreali uurimuse sihtgrupi liikmete seas oli kontuurivigade keskmine hulk ühe salvestise kohta 2,5, intervallivigade hulk aga 9,8 ehk ligi neli korda suurem. (Lauljatest kontrollgrupis olid need arvud vastavalt 0 ja 0,5.)       

Teine saadud olulisem tulemus on seotud esituse tempoga. Kui jätta andmata näpunäited esitamisel kasutada tuleva tempo kohta, lauldakse viisi tavaliselt suhteliselt kiiresti ning suhteliselt rohkete intervallivigadega. Kui paluda aga tempot aeglustada, siis väheneb intervallivigade hulk esituses umbes kaks korda. Kokkuvõttes  kinnitab Dalla Bella ja ta kolleegide töö, et elementaarne muusikaline võimekus pole mitte väheste ja valitute eesõigus, vaid inimeste seas umbes sama tavaline kui keeleoskus, sest 42 juhuslikult küsitletu seast osutus sootuks ebamusikaalseks vaid kaks indiviidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming