Kas Lied, romanss või Sprechgesang?

TIIU LEVALD

Festival ?Tubin ja tema aeg?: Pille Lill (sopran), Mati Palm (bass-bariton) ja Ralf Taal (klaver) Tallinna raekojas. 9. VI avanes võimalus raekojas kuulata eesti soololaulu tippteoseid Pille Lille, Mati Palmi ja Ralf Taali esituses. Ettekandele tulid Mart Saare, Eduard Oja, Eduard Tubina ning festivali ?Tubin ja tema aeg? kontekstis ka Sergei Rahmaninovi soololaulud.

Laulude valik M. Saarelt (?Must lind?, ?Haiguse aegu?, ?Ilmud kui unistus?, ?Üksi?, ?Vaikus?, ?Minu süda?, ?Sügismõtted?, ?Lõputa teel?) andis õhtule väga üheselt nukra, kaduvikku pööratud mõtestatuse. Juhan Liivi ja Marie Heibergi heitliku mõtte- ja hingeelu kurvad, verdtarretavad luuleread on saanud inspiratsiooniallikaks, kirglikuks eneseväljenduseks heliloojale, kes oli oma nooruspõlve loomingus neile emotsioonidele ilmselt aldis. Helikeel neis lauludes on rikas harmoonilistest ja dünaamilistest muutustest ning klaveripartii on lausa määrav oma täiuslikkuses. Siit ka lähtepunkt lauljale: meloodiajoonis käsikäes luuletekstis peituvaga peab sama intensiivselt voogama. Näiteks laulus ?Üksi?, sellest sõltumata, et alguse Allegro muutub peagi Andante?ks ja siis lausa näilikuks seisakuks (lentando rit.), on fantastiline alumisse registrisse laskuv teema tekstiga ?põhjatuul me tunde idul surmab meie õrnad sunnid? niivõrd terviklikult ühte suunda hoidev, et see nõuab lauljalt väga tugevat vormitunnetust, mõtte kokkuvõtmist, sugestiivset kuulaja kaasahaaramist.

E. Oja laulud ?Puude all?, ?Mets? ja ?Ei näe enam? on loodud J. Liivi valusaimatele luuleridadele ja kuna ka helilooja valulävi oli teatavasti väga habras ning madal, siis on sündinud erakordsed teosed. Pidades silmas E. Oja äärmiselt laulva meloodiajoone lembust, pikka mõttefraasi, mis lausa Richard Strausslik, eeldab see jällegi lauljatelt tihedat nootide läbilaulmist.

E. Tubina ?Suvine öö? (H. Visnapuu) ja ?Epiloog? (K. Merilaas) tunduvad esialgu oma atmosfäärilt küllalt malbed, võrreldes M. Saare ja E. Oja lauludega, kuid nende loomisaastat (1944) vaadates võime aimata neisse kätketud alltekste ning siit jällegi võtmeotsinguid lauljale. ?Drengi laul jääliustikul? (J. V. Jensen) ja ballaad ?Ylermi? (E. Leino) oleksid oma muusikalise ülesehituse ning filosoofilise mõttetiheduse poolest vist kohasemad esitada mõnes väiksema kajaga ruumis ? kogu kõlafaktuur on väga sümfoonilise mõtlemisega kirja pandud ja tahaks igast nüansist osa saada.

S. Rahmaninovi kaks laulu op. 38. ?Margareted? (I. Severjanin) ja ?Auu? (K. Balmont) on kantud veidi luules peituvast sümbolismist, on loodud 1916. aastal ja jäävad viimaseks soololaulu oopuseks Rahmaninovi loomingus. Nende laulude taust on väga isiklik ning kuigi Rahmaninovi võlus nooruses vana vene ja mustlaslaulu esitustraditsioon, nendele omane meloodia- ja tundeküllus, siis selles oopuses on kuulda juba tulevane Rahmaninov. Ja selle kontserdi ajal tekkisid paratamatult paralleelid nii M. Saare kui E. Oja loominguga.

Lõpuks ka interpretatsioonist sel õhtul. Kõigepealt selgitus kirjatüki retoorilisele pealkirjale, mis kerkis mõtteisse, kuulates Pille Lille esitusmaneeri. Kuidas me läheneme eesti vokaalloomingu kullafondile stiililiselt? Kas me tunnistame, et näiteks M. Saare soololaulud on nii ilmselgelt mõjutatud saksa Lied?i suurkujudest, alates Schumannist ja Brahmsist, lõpetades Wolfi, Mahleri ja R. Straussiga. Samas lisandub ka intonatsioonide, impressioonide mõju Ravelilt ja Debussylt, kus sõna kõlamängul tohutu tähtsus, ning liigume selles suunas lausa saksa Sprechgesang?ini välja?

Kuigi E. Tubin on kunagi väitnud, et tekst on tema jaoks silbid, mõtles ta selle all kindlasti helilooja tehnilist köögipoolt, sest sisulisest küljest on raske leida mõttetihedama luule kasutajat, kui seda on olnud tema (M. Under, J. Liiv, K. Lepik jt.). Juurde tuleb muidugi veel suure sümfooniku mastaapsus.

Pille Lille esituses jäi prevaleerima ilmne tendents tähtsustada sõna. Ent kui kaob muusikalise mõtte terviklik arendus, laguneb ka teose muusikaline vorm, mureneb kildudeks; siis on küll üksikud väga kaunid piano?s kõlaefektid, samas ka ootamatud forte-pursked, ehk veidi tasakaalustamatult antud akustikas, mida dikteerib raekoja saal. Ei saa tekkida tervikmuljet, arusaamatuks jääb laulja suhe esitatavasse. Rikkalike vokaalsete eelduste ja juba väga suurte kogemustega lauljalt oodanuks rohkem läbi lauldud muusikalisi mõttearendusi ja vist ei ole palju soovitud, et oma emakeeles lauldud nii väärt muusika oleks esitatud peast ? annab see ju interpreedile hoopis teised dimensioonid nii süvenemiseks kui ettekandeks, suhtlemiseks oma kuulajatega.

Mati Palmi puhul tuleb au anda tema pidevale, väga stabiilsele vokaalsele vormile. Juba pikki aastaid tema repertuaaris olnud suurepärased Mart Saare romansid kõlasid hinge- ja kõrvakosutavalt. Eespool jutuks olnud põhjustel tekkis siiski kõlaline diskomfort ning sõna kaotas oma väärtuse E. Oja ?Ei näe enam? ja E. Tubina lauludes.

Lõpuks kõige tähtsamast tegijast Ralf Taalist, kes on kindlasti üks huvitavamaid noori pianiste oma generatsioonis. Antud õhtu pani tema õlule ülisuure koorma, sest kõigi nelja helilooja puhul on määravaks klaveripartii ja selle osalus teose tervikuks kujundamisel. Et tekiks nauditav Lied-duo, on vajalik pikaajaline koosmäng lauljaga. Üldiselt kõik laabus: oli leitud häid kõlavärve piano?s, hingestatult kõlasid dramaatilised puhangud, kohati jäi aga puudu ühtsest ansamblilisest kontseptsioonist.

Igal juhul oli see tänuväärne kontsert ? jääb vaid loota, et ka järgmine esitajate generatsioon tulevikus leiab samuti üles tee nende kuldsete lauludeni ega lase sellel þanril välja surra!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming