Kas muusika on naiste teema?

Heliloomingus ja viiulimängus ei ole naistel oma kaalukategooriat ning bariton sopraniga rolli pärast ei võistle.

TUI HIRV

Dirigendikeppi jaksab Anu Tali vägagi hästi tõsta ja frakis juhatab ta eelkõige visuaalse rahu huvides.

Kaupo Kikkas

Meie, eestlased, ei ole harjunud loomingus eriti mõtlema, kas see on naiste või meeste asi ajada. Esiteks on soorollide teadvustamine ja ümbermängimine meil üsna värske mõtteharjutus. Varem oli asi niisamagi selge, aga nüüd saab kõigile ilma asjadele hea tahtmise korral vaadata läbi sooteadlikkuse prillide. Kas poisid saavad majanduskoolis selle­pärast paremini hakkama, et nende kehakeel on jõuline? Kuidas tõsta kõnni­teede ja trammipeatuste planeerimisega naiste elukvaliteeti? Kas hügieeni­sidemed peaks maksustama madalama tariifiga?

Mulle on eluaeg tundunud, et kunst on sellest arutelust peajagu üle. Olin väiksena palju naiskunstnike ja -kirjanike seltskonnas ning kunagi ei hakanud mulle silma, et nad oleksid ennast oma soo pärast vähemate vendadena tundnud või et meessoost ametivennad oleksid neile ülalt alla vaadanud. Ei, laitmissõnad olid ikka „diletant“, „konjunkturist“, „kuivik“ ja „käsitööline“, mitte „plika“ või „tädi“. Naisteta läks Ku-Kus, Pegasuses ja Ilmjärve laagris asi käest ära või muidu igavaks. Nad pidid kohal olema, kes suurte sallide, kübarate, kasukate ja lõhnaõlipilvedega, kes poisi­pea, tikk-kontsade, punase huulevärvi ja nurgeliste autoriehetega. Nad tegid oma naiselikku kunsti ja see ei olnud ei alla surutud ja kenitlev ega solvunud ja loosunglik. Naised ja mehed ei rühmitunud soo kaupa ega üritanud üksteisele ära teha, vaid said suurepäraselt koos eksisteeritud. Doris Kareva oma hõrkude värssidega ja veel mõni naisluuletaja kandsid püstise peaga tiitlit „poetess“ ja meeskolleegid jumaldasid neid nii naiste kui ka kirjanikena. Aleksander Suuman on kirjutanud nende auks imetlust täis read:

 

POE-

TES-

SIDE-

TAL-

LATUD

TRASS

(Üle trassi kummikutes läheb Sass)

LÄBI

KASTE-

MÄRJA

ROHU *

 

Pisut vanemana sain tuttavaks muusikutega. Jõlkusin Ellerheina tüdrukuna orkestrantide ja kooriartistide seltskonnas ning sain konservatooriumi vanas ühikas, kus osa mu perest tollal elas, jutu peale ühe ja teise heliloojaga. Salvestasin 17aastaselt Hortus Musicusega Galina Grigorjeva laulu, mida oleks pidanud laulma poisike, kuid atonaalsust valdavat poisikest ei olnud parajasti võtta. Tajusin muusikute hulgas sama meelsust, mida olin tundnud kunstnike ja kirjanike seas. Naiste muusikas olid omad jooned ja seisundid, mida võis eksimatult tajuda naiselikena, aga neid ei olnud sobilik seesugusena esile tõsta. Iga kunstnik oli ennekõike isiksus ja tema loomingu mingi bioloogilise näitaja, rahvuse või soo kaudu määratlemine pigem pisendas kui ülendas.

Selle kogemuse najal saan suure­päraselt aru, miks Eesti kunstnikel käib judin üle selja, kui neid esitletakse avalikult naiskunstnikena. Tunne on sama võigas kui siis, kui sattuda teismelisena suguvõsa kokkutulekule ja mõni onu või tädi, kes sind kaua näinud ei ole, ütleks kõva häälega: „Milline kena naiselik figuur!“. Jäetagu rahule, ärgu võrrelgu, ärgu tõstku esile, ärgu kleepigu sugu otsa ette! Minul ja mu kunstil on väärtus just sellena, nagu me oleme.

Heliloomingus ja viiulimängus ei ole naistel oma kaalukategooriat. Ei mingeid kodutütreid, naiskuulitõukajaid, varvaskingi, tenniseseelikuid. Metsa­sarv ja vioola kaalub meeste ja naiste käes täpselt sama palju. Bariton sopraniga rolli pärast ei võistle. Dirigendikeppi jaksab kleenuke Anu Tali vägagi hästi tõsta ja frakis juhatab ta eelkõige visuaalse rahu huvides – orkestri ees on frakk moondeülikond. Kui Eestis sooneutraalsust ja sooteadlikkust otsida, siis ei ole vaja kaugele minna: vähemalt kaaluka osa Eesti noorest kultuuriloost on see akadeemilises kunstielus olemas olnud.

Annan enesele mõistagi aru, et see on minu sisemine veendumus, mitte sõltumatu tõde, ja et mõnele teisele meie omaski kultuuriruumis, rääkimata Lääne- ja eriti Põhja-Euroopast, on sooline element ja selle esiletoomine kunsti ja muusika juures väga oluline. See on umbes nagu türkiissinisega: mõne silmale on see värv sinine ja teisele roheline ning on täiesti tulutu püüda kedagi ümber veenda.

Ma ei kujuta hästi ette, et Eesti heliloojate liidu esimees või -naine, ükskõik kumb siis parajasti, alustaks Eesti muusika päevade avakõnet tõdemusega, et lõpuks ometi on festivalil esindatud 50% ulatuses nii nais- kui ka meesheliloojad. Just nii teatas uhkusega Þórunn Gréta Sigurðardóttir sügisel Reykjavíkis toimunud Põhjamaade muusika päevadel, mida on meeste ülekaaluga peetud 1888. aastast. Islandi heliloojate liit asutati 1945. aastal, aasta pärast iseseisvumist, ja 35aastane Þórunn Gréta on selle esimene esinaine. Eestis on häid naisheliloojaid nii arvukalt ja nad annavad muusikaelus nii võimsalt tooni, et mulle ei ole eladeski pähe tulnud protsentides näpuga järge ajada! Samamoodi ei usu ma, et protsendiline võrdsus lahendaks kuidagimoodi kogu maailma ebavõrdsuse – naised ja võimuahel ning naised ja kunstiline kvaliteet on kaks täiesti eraldiseisvat kontseptsiooni.

See, miks meeste seas on rohkem kuulsaid heliloojaid, ei ole mingi soolise andekuse näitaja, vaid peegeldab meeste enesekindlust ja ühiskonna usku meessoo võimekusse. Siia ongi koer maetud, aga vägisi ja kvootidega seda sorti asümmeetriat ometi vinklisse ei painuta. Kvoodinaistele ei meeldi kuskil olla kvoodinaised. Naised tahavad olla avalikku kunstiellu kaasatud oma erakordse panuse pärast.

Detsembris kanti Metropolitan Operas ette Kaija Saariaho „L’amour de loin“ ehk „Kauge armastus“ – esimene naishelilooja teos rohkem kui saja aasta jooksul! Minu meelest on see asjaolu nii piinlik, et seda ei maksa esiletõstmisega veel piinlikumaks teha. Pigem tasub tähistada seda, et see suurepärane teos pälvis lõpuks väärilise auditooriumi. Islandil tegutseb naismuusikute rühmitus Kítón – Konur í Tónlist ehk Naised Muusikas. Sinna kuulub nii heliloojaid, interpreete kui ka trubaduure ja poplauljaid. Nad korraldavad üritusi ja püüavad muidu pildil püsida. Rühmitus on loomu poolest eelkõige tutvuskond ja seda ei saa pidada päris esinduslikuks valimiks. Mõned radikaalselt feministliku mõtlemisega heliloojad on ennast Kítónist teadlikult distantseerinud ja eelistavad sõltumatult oma rida ajada. Küll aga on maailmas aastakümneid tegeldud feministliku muusikateadusega, ja väga põnevalt, aga sellega pean ma ennast kõigepealt paremini kurssi viima.

Nii et kas Eestis on naised muusikaelus piisavalt esil? On küll. Kas nad rõhutavad seda, et on naised? Ei ütleks. Kas ajakirjandus kohtleb naisi õiglaselt ja loob neist tõsiseltvõetava kuvandi? Enamasti mitte. Kas naised peaksid endale vastutusrikkaid ülesandeid otsima ja avalikkust oma tegevusega kursis hoidma? Igatahes. Kas Eestis peetakse naismuusikust vähem lugu kui meesmuusikust? Ei peeta. Kas naised peaksid ennast kultuuripoliitika võimukoridorides jõulisemalt kehtestama? Peaksid küll. Kas naised teenivad meesmuusikutega võrdselt? Ei. Kas nad peaksid tegema pereelus järeleandmisi töö pärast või töös pere pärast? Ei. Kas töö- ja pereelu ühitamine on naistele raskem kui meestele? Jah. On see muusikaline küsimus? Ei ole. Kas muusika on naiste teema? On küll. Kas muusika ja nais­küsimus peavad tingimata koos käima? Ei pruugi. Aga kas need võivad koos käia? Väga hästi. Ainult et mõne meelest on türkiis sinine, teise arvates roheline – ja katsu sa neid ümber veenda.

* Looming 1992, nr, lk 895.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming