Kas postsovetlik kultuurikontekst on veel moes?

Stephen Amico: „Võiksime vahelduse mõttes võtta vene teooriad ja kasutada neid lääne kultuuri uurimiseks.“

MAARJA MERIVOO-PARRO

19. ja 20. IV korraldas sotsioloog ja muusika­teadlane Hannaliisa Uusma Eesti muusika- ja teatriakadeemias rahvus­vahelise doktoriseminari „Gender and Sexualities in (post)Soviet/(post)Socialist Music, Theater and Visual Arts“ ehk „Sugu ja seksuaalsus (post)sovetlikus muusikas, kujutavas kunstis ja teatris“. Raadio 2-s, Maarja Merivoo-Parro öösaates vestlesid tänapäevastest muusikauuringutest peale Uusma peagi esilinastuva Nõukogude hipiliikumist kaardistava dokumentaalfilmi režissöör ja etnoloogiadoktorant Terje Toomistu, ameeriklasest etnomusikoloogiadoktor Stephen Amico Bergeni ülikoolist ning norra pungiuurija, Tromsø ülikooli vene keele ja kirjanduse doktor Yngvar Steinholt. Neid kõiki paeluvad sooküsimused.

Maarja Merivoo-Parro: Kuidas puudutavad doktorikooli suured teemad teie uurimistööd?

Hannaliisa Uusma: Minu fookuses on mehelikkus siinses muusikas ja ma käsitlen seda mitme juhtumi najal. Üks neist on Vennaskond: uurin, kuidas see on end tekstide ja visuaalide kaudu loonud ning ennast kehtestanud. Vennaskonnaga seoses räägin romantilise macho kuvandist 1990. aastate eesti popis. Sellele pakun vastukaaluks geitunnetuse siinse „Eesti laulu“ kontekstis ja keskendun Rolf Juniorile.

Stephen Amico: Viimased kaksteist aastat olen pühendunud vene kommertsestraadi popsa uurimisele. Popsa on väga negatiivse tähendusväljaga termin, mis tähistab muusikas madalat kvaliteeti ja vulgaarsust. Seega tegelen halva ja vulgaarse muusikaga. Alguses popsa muidugi ei meeldinud mulle üldse, aga nüüd ma lausa armastan seda. Väga sageli puudub akadeemilistes uuringutes kehaline mõõde ja see on minu meelest suur viga, mistõttu olen oma töös (näiteks raamatus „Roll Over, Tchaikovsky!: Russian Popular Music and Post-Soviet Homosexuality“ ehk „Keera end hauas ringi, Tšaikovski! Vene popmuusika ja postsovetlik homoseksuaalsus“) püüdnud rõhutada muusika kehalisi aspekte ehk seksuaalsuse ja keha sidet. Venemaa välitöödel on ilmnenud, et geid ei soovi oma seksuaalsust politiseerida osalt seetõttu, et neil on nõukogude ajast ebameeldivaid mälestusi, ja osalt ka seetõttu, et neile ei meeldi, kuidas seda tehakse tänapäeva läänemaailmas.

Yngvar Steinholt: Klassikalised vene rokkarid on alati tahtnud olla intellektuaalid ja väljendada end poeetiliselt, nii et kui keha ja mõistuse vastasseis on olemas, siis vene rokkarid apelleeriksid kindlasti pigem mõistusele ja popsa esindaks keha. Loomulikult ei ole säärased jaotused kunagi lõplikud ja alati leidub puutepunkte, aga mingi tõetera neis on. Ka vene punkaritele esindab popsa peamist kultuurilist vastaspoolt ning just seetõttu on Stepheni töö nii oluline: kui ma ei tea, mida minu muusikud oma vastandina näevad, siis ma ju ei tea, millest nad õigupoolest räägivad.

Tegime oma raamatu („Punk in Russia: Cultural Mutation from the „Useless“ to the „Moronic““ehk „Punk Venemaal: kultuuriline muutumine „kasutust“ „debiilseks““) tarvis välitöid kolmes paigas: mina olin Peterburis ja mu kolleegid käisid Lõuna-Venemaal Krasnodaris, kus on tunda teatavat macho-kasaka elementi, ning Uuralite kaevanduslinnas Vorkutas. Krasnodari ja Vorkuta pungiskeened on rohkem meestele orienteeritud ja rõhutatult apoliitiline, Peterburis seevastu on mitu väga erinevat skeenet kõrvuti. Osa lävis teistega, osal ei olnud selleks huvi ning osa vihkas teisi. Selle asemel et anda vastus, mis on punk, pidime kirjeldama, milline punk ajas ja ruumis olla võib. Ühe üldistuse saan siiski teha: laias laastus mõtestasid punkarid ise oma eksistentsi kahte moodi. Esiteks peeti punki nimisõnaks: see on see, mida toodetakse muusikat tehes. Niimoodi mõtlevad paljud pop-pungi ja antifašistliku hardcore’i tegijad. Teise, vahest loomingulisema lähenemise järgi on punk miskit moodi toimimine ja muusika kohta punk ei öelda. Küsimusele „kas te teete punki?“ vastati sellistel puhkudel: ei, meie muusika on alko-folk, postapokalüptiline šansoon, porno-pop või mida tahes nad ka välja ei mõelnud. Märkasin tugevat tungi väljendada, et see, mida nad teevad, ei allu mitte kellegi teise definitsioonile.

Väga keeruline oli saada infot naispunkarite kohta. Vorkutast leidsime kolm tükki: kaks kuulasid muusikat, kolmas oli otsustanud ka elada punkari stiilis ega olnud seetõttu poiste hulgas nii populaarne. Nood võisid küll ise punkarid olla, aga tahtsid siiski nii-öelda harilikke naisi. Intervjuude järgi on ilmselge, et naised on meeste punginarratiivis puudu, ometi oli neil skeenedes kontserdikorraldajate või pärandit hoidvate ja tundvate fännidena sageli täita võtmeroll.

Vestlevad Hannaliisa Uusma, Yngvar Steinholt, Stephen Amico ja Terje Toomistu.

Hannaliisa Uusma

Merivoo-Parro: Kuidas avada mõnusalt pehme ja karvasena näivat nõukogude hipireaalsust soolisuse ja seksuaalsuse kontekstis?

Terje Toomistu: Kuigi mu filmi pealkiri on „Nõukogude hipid“, siis tegelikult olid nad kõike muud kui nõukogulikud. Film räägib hipiliikumisest Nõukogude Liidus ning selle valmimisel olen teinud üksjagu etnograafilist uurimistööd ja antropoloogilist analüüsi. Alustasin sellega Eestis ning intervjueerisin seejärel inimesi Moskvas, Peterburis, Riias ja Lvivis. Kindlasti ei saa väita, et Nõukogude Liidu hipid olid homogeenne kogukond: liikumine hõlmas eri ringkondi ja põlvkondi ning toimis kuni liidu lagunemiseni. Õigupoolest on hipiliikumine viimasel viiel aastal tänu ühismeediale mõneti taaselustunud.

Kõik algas aga 1960. aastate lõpus, mil maailm oli lillevõimust lummatud ning mõistagi mõjutasid lääne noorterahutused ka Nõukogude noori. 1970. aastate teisel poolel algas uus laine, mis hõlmas suuremate Nõukogude Liidu linnade noori, kellel kujunesid välja oma kogunemiskohad, släng ja iseloomulikud riietuselemendid, mille järgi üksteist ära tunti. Hipidel oli oma folkloor ja rituaalid, kuhu reisida, kuidas reisidel ellu jääda ja, mis kõige huvitavam, kujunes välja seda elustiili toetav süsteem. Neil olid sellised märkmikud, kuhu kirjutati üles teiste hipide telefoninumbrid ja aadressid, ning kui pöidlaküüdiga teistesse linnadesse rännati, leiti hõlpsasti ööbimiskoht. Siinkohal saab mõistagi rääkida seksuaalsusest: noored inimesed veetsid reisides lõbusalt aega, armusid ja seiklesid – see kõik käis asja juurde.

Mind huvitas aga kehapoliitika, performatiivne jõud ning afektiivne suhe maailmaga. See tähendas hipidele sageli seisundit, mida olen nimetanud suhteks kujuteldava mujalolekuga. Hipid soovisid tõusta kõrgemale hallist igapäevasest nõukogude elust ning olla kuskil mujal, unelmate ja meeleliste kogemuste maailmas, reisida muusika või mõnuainete lummuses tundmatutesse dimensioonidesse või tegeleda mõne vaimse praktikaga, mis samuti kätkes enamat kui nõukogudeaegse ateismi lame väljavaade.

Merivoo-Parro: Kas Nõukogude hipiliikumises leidub ka üdini originaalseid aspekte, mis ei põhinenud lääneriikide kohta kuuldul?

Toomistu: Kõik oligi suuresti originaalne. Siinse sotsiaalpoliitilise konteksti tõttu väljendus see lihtsalt iseloomulikul viisil. Muidugi olid hipid teadlikud raudsest eesriidest läbi imbunud infokildudest ja neid mõjutas ka läänelik rokkmuusika, ent liikumine ise – need inimesed, nende toimingud ja elustiil  – toimis tõesti ainult siin. Siinseid hipisid ei ühendanud poliitiline ideoloogia, vaid pigem teatud tüüpi elutunnetus, emotsionaalne side teiste hipide, rokkmuusika, reisimise ja armastusega. Ülejäänud nõukogude ühiskonnaga võrreldes oli see juba midagi väga erilist: selline eluviis tähendas vaba ja armastavat suhtumist reaalsusesse. Oli ka neid, kelle tunnetust ilmestasid märksa tumedamad toonid ja kes tegelesid musta maagiaga või lõid muusikat, milles väljendus eksistentsiaalne äng. Oli igasuguseid inimesi, kuid neid ühendas soov tunda enam kui vaid seda, mida oli määratud tundma homo sovieticus.

Merivoo-Parro: Stephen, erinevalt Vorkuta punkarist või Nõukogude Liidus rändavast hipist ei ole sinu uuritavad artistid üksiküritajad, kes on otsustanud ühel või teisel moel ühiskonnast välja astuda. Selle skeene puhul on tegemist kollektiivse ponnistusega. Hoolimata sellest, kas kellegi arvates on popsa hea või halb, on ilmselge, et see muusikatoodang ise on siiski kvaliteetselt produtseeritud ja sageli meisterlikult teostatud. Kuivõrd saab nende artistide puhul üldse rääkida agentsusest?*

Amico: Sellele on keeruline vastata. Me justkui mõistame lääne muusikatööstust, aga vene muusikatööstuse kohta ei ole mingeid uuringuid avaldatud. Käibetõde on, et seal ei loe talent, vaid suhted-sidemed ning raha. Isa on naftamagnaat ja …

Uusma: Äkki on ka see kõigest stereotüüp?

Amico: Võimalik, aga vene kuulajaile üldiselt näib, et see süsteem ei ole autentne: bardid olid autentsed ja punkarid olid autentsed, aga popsa põhineb rahal. Seega, kui rääkida agentsusest, siis ei ole ma kindel, kui palju võimu nendel artistidel õigupoolest on. Mida populaarsemad nad on, seda rohkem, ilmselt. Võtame näiteks VIA Gra ehk kolm ülevoolavalt seksikat naist, kes on aastate jooksul vahetunud. Nad küll ei kirjuta ise oma muusikat, aga VIA Gra videotes kujutatakse sageli naisi, kes on meeste kontrolli alt väljunud ja meeste vastu isegi vägivaldsed. Võib-olla mängitakse siin vana tuntud femme fatale’i teemaga ja lähtutud on ikkagi meeste hirmust võimukate naiste ees. VIA Gral on siiski palju fänne nii meeste kui ka naiste hulgas ning nad ei ole mingid suvalised asendatavad tegelased, kes lihtsalt tulevad ja lähevad: inimesed teavad nende nimesid, kõigil on oma VIA Gra lemmik­lauljad …

Kindlasti on palju venelasi, kes ei ole nõus ja ütlevad, et see kõik on puhtalt naiste ekspluateerimine ja et VIA Gra superstaaristaatus on meie tsivilisatsiooni peatse hävingu märk. Mina ütlen, et kõik on palju keerulisem, kui pealtnäha tundub. Inimesed ju siiski elavad oma elu selle muusika keskel. Praegu töötangi raamatu kallal, kus on kesksel kohal naised vene popmuusikas, õigupoolest nende hääl. Iga peatüki fookuses on üks laulja ja igaühe puhul olen lähtunud erinevast teoreetilisest käsitlusest.

Mulle meeldib uurida, mida saab teooriaga ära teha, ja sellepärast ongi suurepärane osaleda sellistel rahvusvahelistel kohtumistel nagu see seminar. Kristel Pappel mainis esimesel päeval, et eesti muusikateadus on teises faasis kui lääne muusikateadus, kuna teil on olnud kõik need aastad, et … ütleme siis, et areneda. Ma loodan, et see ei vii välja selleni, et üritatakse teistele järele jõuda, vaid tekib arusaamine, et eri kohtades sünnivadki isemoodi teooriad.

Steinholt: Seminari kõige radikaalsem hetk oli see, kui Stephen tegi ettepaneku, et võiksime vahelduse mõttes võtta vene teooriad ja kasutada neid lääne kultuuri uurimiseks.

Amico: Jaa, päriselt! Võtaks pisut Eestis loodud teooriat, et analüüsida näiteks New Yorgi reiviskeenet!

Toomistu: Kujuteldava mujaloleku ideed võiks muidugi rakendada New Yorgi reiviskeene uurimiseks – miks mitte. Selle mõtestamises tuginen afekti­teooriale, kuid New Yorgis tegutsevad kultuuriuurijad võivad vabalt ammutada inspiratsiooni minu kujuteldava mujaloleku kontseptsioonist ja kasutada seda analüüsivahendina.

Amico: See on kõige ilusam sõna, mida ma olen kunagi kuulnud. Kas saaksid seda korrata?

Toomistu: Kujuteldav mujalolek.

Amico: See kõlab nagu muusika … Ja ma arvan, et see on ka seotud võimuküsimusega. Näiteks, doktorikraadi saamiseks ei piisa juba ammu sellest, et minnakse välitöödele ja palgatakse tõlk. Uuringute õnnestumiseks peab ikkagi ise keele võimalikult hästi selgeks saama. Ma kujutan ette, et kui mõni Philadelphia tudeng ütleb, et tahab uurida läti punki ja veeta kaks aastat läti keelt õppides, siis tema juhendaja on šokis. Kaks aastat läti keelt õppida? Mida selle läti keelega peale hakata? Ma arvan, et säärane pragmaatilisus akadeemilistes küsimustes on viga. Kerkivad kõik need küsimused: mida saab avaldada, kui kaua sellega aega läheb ja kui palju raha on võimalik saada?

Steinholt: … ja kas see on moodne?

Amico: Jah, see väike vastik sõna.

Kas VIA Gra (pildil) liikmed on meeste kontrolli alt väljunud naised või on tegemist naiste ekspluateerimisega? Stephen Amico kirjutab raamatut, kus on keskmes naised vene popmuusikas.

Juri Jadrov / Wikimedia

Uusma: Kas postsovetlik kultuurikontekst on veel moes või enam ei ole?

Amico: Ma ei tea. Kaks või kolm aastat tagasi kutsusin Yngvari kõnelema Amsterdami konverentsile, millele panime pealkirjaks „Past the Post“. Ma olin siis ühes instituudis, kus mu kolleeg ja sagedane lõunakaaslane oli eestlasest psühholoog Anu Realo. Ta rääkis mulle, et kogu see postsoveti ideestik ei tähenda tema tütrele seda, mida meie 1990. aastatest ja 2000. aastate algusest rääkides silmas peame. Õigemini, sel terminil ei olegi noortele mingit tähendust, kuna nad on sellest postseisundist juba edasi liikunud ega mõtesta oma elu nõukogude perioodi kaudu – vähemalt mitte sääraselt, nagu on kombeks nende vanematel või vanavanematel.

Toomistu: Veel kuus-seitse aastat tagasi oli suurem osa eesti inimesi elanud suurema osa oma elust nõukogude ajal. Me ei saa seda elulukku kirjutatud kogemust niisama eitada, ent üha enam võime täheldada, kuidas inimesed tunnistavad uhkusega oma idaeuroopa identiteeti ja usuvad, et see, mis siin parajasti sünnib, on imeline. See siin on Tallinn – uus Berliin! On tekkinud teatud energia, mis võimaldab hinnata meie hetkeseisu ning suhtuda seejuures ausalt nõukogude aja pärandisse, mida võime lugeda oma vanaemade ja vanaisade, emade ja isade nägudelt.

Uusma: Mulle tundub, et viimasel ajal esile kerkinud retroihalus on ka osa sellest uuest tähendusloomest, mille kaudu me defineerime end uue Berliinina, ja sel on ka oma kommertslik mõõde.

Toomistu: Vahest retro, aga vahest hoopis uute kultuuritekstide leiutamine.

Merivoo-Parro: Ehk peaksime hoopis hakkama mõtlema Berliinist kui potentsiaalsest tulevasest uuest Tallinnast?

Amico: Peale Eesti on üle maailma mitmeid paiku, kus iga päev elatakse läbi akadeemikuid erutavaid suuri rahvuslikku ja poliitilist identiteeti puudutavaid küsimusi, ent traagilisel kombel ei jõua uurijad siia, vaid enamasti ikka ja ainult suurtesse riikidesse ja tuntud paikadesse. Kõigest mõne aastakümnega on Eestis valitsenud nii mitu erinevat poliitilist ja rahvuslikku identiteeti ning need on pidanud ka üksteise peal ja kõrval eksisteerima: ei ole ju võimalik lihtsalt kalendris lehte keerates päevapealt kõike nõukogudepärast minetada ja olla taas Eesti nagu muiste. Akadeemilises ringkonnas armastatakse rääkida palimpsestist: see on leht, kus kumavad läbi varasemad kirjutised. Just see on teil siin olemas – imeline võimalus reaalajas nende suurte teemade läbimängu jälgida.

Toomistu: Eesti on koht, kus kultuuri­uurimus ja tegelikult kogu kultuuritoodang aitab mõtestada mineviku­kogemusi ja praegust ühiskondlikku seisundit seoses minevikusündmustega. Materjali, mida avastada ja tõlgendada, on veel palju.

Merivoo-Parro: Jah, sul on õigus: laud on kookide all lookas ning me peaksime oma kaemust senisest enam eksportima, selle asemel et teistelt armuande oodata. Liiga sageli on näha, kuidas inimesed tulevad siia teadustöödeks materjali koguma teadmispagasiga, mis on palju väiksem kui see, millega meie välismaale minna julgeme. Ei oleks mõeldav, et ma lähen ja uurin näiteks New Yorgi hardcore’i skeenet, ilma et räägiksin inglise keelt ja tunneksin peensusteni Ameerika ajalugu, ühiskonnakorraldust ja kultuuri. Niimoodi kraadi kaitsta ei saa, ent Eesti, Läti ja Leedu kohta on küll kirjutatud äärmiselt pealiskaudseid töid, kus on kirjas küll info, aga ei ole midagi mõistetud. Veel hullem: meile meeldib igasugune tähelepanu ja me kipume seda kohati fetišeerima ning laseme ennast seeläbi intellektuaalselt koloniseerida.

Amico: Kogu rahvuse küsimus võib muidugi lähiajal aeguda. Justin Trudeau just ütles, et Kanada on esimene rahvusjärgne ühiskond, kuna ei ole olemas mingit eriomast kanadalase identiteeti. Kanada koosneb erinevatest inimestest, kes on pärit üle kogu maailma.

Merivoo-Parro: Jõuamegi ringiga tagasi Nõukogude Liidu ja homo sovieticus’eni.

Steinholt: Ma kahtlustan, et ka Québeci inimestel oleks üht-teist selle kohta öelda.

* Agentsus, ka toimimisvõime – inimese võime tegevust või olukorda oma kontrolli all hoida ja suunata (toim).

Vt http://www.doktorikool.ut.ee/kstt/term/ET/kategooriad/sotsioloogia/agency_sots_

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming