Kas regi on popp?

Kanni Labi

 Järvamaal Väätsa koolis peeti kolmas koolinoorte pärimusmuusikafestival “Regilaul uues kuues”. Regilaul ja selle uuendamine või mitteuuendamine on olnud eesti kultuuritegelastele probleem nüüd juba üle saja aasta. Millisel kujul on siis sellele pakutud lahendid jõudnud tänapäeva koolinoorteni?

Kas peaks sellist üritust pidama pelgalt üksikute muusikaõpetajate erihuvi saaduseks või võib selle tagant näha mingeid laiemaid suundumusi eesti kultuuris? Kui võtta arvesse “Viljandi folgi” aasta-aastalt kasvavat populaarsust ja kas või fakti, et kõrge külalise, kuninganna Elizabeth II auks peetud “minilaulupidu” algas vana rahvalaulu võtmes, siis tundub, et rahvapärasuse element on meie muusikakultuuris üha kaalukam. Niisuguseid nähtusi uuritaksegi Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnas. Tähelepanu keskmesse on viimastel aastatel rahvamuusikapalade analüüsimise kõrval tõusnud just musitseerimine kui spetsiifiline tegevus (folklooriliikumine, mida tänapäeva Eestis võib käsitleda omalaadse subkultuurina) ja muusikasündmused (eelkõige pärimusmuusika festivalid).

“Regilaul uues kuues” sai alguse 2005. aastal Paide huvikeskuses, kui selle direktor Garis Pihelgas otsis võimalust leida rahvamuusikaringides osalevate laste tegevusele mingi huvitav väljund ning ühtlasi rahvamuusikat laiemalt tutvustada. Kahe järgmise festivali korraldamise ning üha uute kaasalööjate leidmise taga on olnud Väätsa põhikool eesotsas muusikaõpetaja Ulvi Tammega.

“Regilaul”, mis meil vanema rahvalaulu märkamiseks käibele on võetud, tundub siinkohal (nagu ka rahva seas üldisemalt) esindavat kogu meie etnilist omapära, n-ö eestlust. See on märk, mida on kasutatud magnetina tõmbamaks noori rahvamuusika juurde: selle taga pole mitte lihtsalt vanamoodne laul, vaid laul, mis on eestlastele igiomane ja eristab neid teistest rahvastest, sidudes meid seejuures lähemate sugulasrahvastega. “Uues kuues” on kujundlik väljend, mida on sageli kasutatud miskipärast just muusika kohta, nt ilmus hiljuti album “Parimad Eesti laulud uues kuues” (Downtown Records, 2006). Folklooriõpikus “Regilaulust netinaljadeni” on seda kujundit kasutatud juba regilaulu põhiolemuse selgitamisel: regilaul kuulub suulisse kultuuri, kus vanad tuntud lood rüütatakse pidevalt uude kuube vastavalt pärimusrühma soovidele ja vajadustele. Niisiis polegi folkloristide sõnul regilaulu “uues kuues” tegelikult midagi uut, on vaid see erinevus, et kui ennemalt põhines vanade lugude tuntus suulisel pärimusel, siis nüüd tunneme neid kirjapanekute ja trükiste vahendusel.

Pärimusrühm võiks laieneda laienenud külakogukonnast või pühapäeviti kihelkonnakirikus ning kõrtsis kohtujatest tervele eestikeelsele meediaruumile (see jaguneb pigem huvirühmadeks, mitte elukohajärgseteks gruppideks). Ning selle rühma soovid ja vajadused oma muusika “kuue” osas on mitmekesised ning kahtlemata tugevasti mõjutatud väljastpoolt Eestit tulevatest moe- ja maitsehoovustest. Tõsi küll, sellele, missuguse fassongiga kuube vana rahvalaul meie seas üldse tohib kanda, on spetsialistid teinud nii leebemaid kui karmimaid piiranguid. Näiteks kutsub Veljo Tormis “Viljandi folgi” kodulehel üles regilaulu mitte moderniseerima: “Regilaul on oma loomuliku ajaloolise arenemistee kord juba läbinud. Meil pole tarvidust teda uuesti arendama hakata. Kutsun üles mitte lõhkuma asju, mis on nii hästi säilinud. Meie oma antiiki ei tohi asendada selle odav imitatsioon või tööstuslik masstoodang.”

Väätsa festivalil rõhutakse aga sellele, et lapsed peavad saama oma mõtteid välja öelda ka vormis, mida kasutasid nende esivanemad; nii on neil kergem ühtlasi esivanemate vaimumaailmaga tutvuda. Muidugi võiksid nad sealjuures huvituda ka omaaegsetest oludest ning laule looma ajendanud probleemidest, ent kui praegusaega ja minevikku väga rangelt lahus hoida, juhtub kardetavasti see, et noor inimene nähvab üleolevalt: “Kellele on vaja tänapäeva oludes mitte midagi tähendavat pärisorja lohutanud laulukest “Lõpe, lõpe, põllukene”?” Selle aasta festivali jälgides tundus, et muusikaõpetajad on ühe ülesandena näinudki just vana rahvalaulu ja tänapäeva vahele tähendussideme tekitamist – ning et see on neil üldjuhul ka õnnestunud.Mis on etnomusikoloogide ülesanne?

Etnomusikoloogide ülesanne ei ole esitada reegleid või nõudmisi rahva seas levivale muusikale, vaid erapooletult registreerida kõik nähtused ning leida seoseid nende ja ühiskonna üldisemate kultuuriliste ja sotsiaalsete protsesside vahel. Väätsa festivali puhul tuleb tõdeda, et “uus kuub” torkas seal rohkem silma kui regilaul – üha laienevast harrastajate hulgast hoolimata on vana rahvalaul meil siiski marginaalne nähtus.

Siinkohal põgus ülevaade festivalist. Kokku oli neliteist etteastet peamiselt Järvamaa õpilastelt, kaugemad külalised Tahkurannast, Paldiskist ja Tartust, lisaks esinesid rahvapillimehed Tarmo Noormaa, Enrik Visla ja Tarmo Kivisild. Lapsed said ka tantsida ja mängida, osaleda meisterdamistoas ning tutvuda Kristo Kesküla juhendamisel eksootiliste pillidega. Õhtul oli populaarse folk-metal-bändi Metsatöll kontsert. Seega raamistasid uues kuues regilaule mitmesugused (peamiselt uuema ja mitte ainult eesti) rahvakultuuri nähtused.

Esinejatele saadetud üleskutses olid kirjas järgmised juhised regilaulu uude kuube riietamiseks: regilaulu tunnused peaksid alles jääma; regilaulu viisile võib luua uue teksti, mis annab edasi meie tänapäeva aktuaalset sõnumit; kasutada võib igasuguseid saateinstrumente ja fonogramme; esituse ilmestamiseks võib lisada tantsu, liikumist jms. Saateinstrumendid ja/või lavaline liikumine olid sees kõikides etteastetes, aktuaalse sõnumiga uut teksti oli kasutatud neljas laulus, ülejäänud olid kombineerinud üht või mitut rahvaliku laulu ja/või arhiveeritud regilaulu teksti ja viisi meelepärase muusikalise seadega. Traditsioonilisest arvamusest hoolimata, et regilaulus on esmatähtis tekst ja viis teisejärguline (suuline laulukultuur ei saa olla keerukas mitme tunnuse poolest: et regivärss on poeetiliselt väga komplitseeritud, peab viis olema lihtne, kõnemeloodiale lähedane), olid noored endale sealt palju just muusikaliselt köitvat leidnud.

Kuna ei improviseeritud, tekst esitati varem kindlaks määratud (päheõpitud) kujul, võiski keskenduda ennekõike viisile – ning Kehtna õpetaja Krista Oleski sõnul pididki tema õpilased seda igal esitusel vastavalt hetkesoovile ise valima. Kui festivali muusikalisele küljele hinnangut anda, siis oli see kuulajale (ning paistis, et ka tegijatele endile) huvitav ning elamusrohke. “Uueks kuueks” nn autentse regilauluga võrreldes oli siinkohal just pillisaade ning domineeriv mitmehäälsus, samuti see, et ühelt laulutekstilt teisele üleminekul vahetati ka viisi (regilaulus on eriteemaliste tekstide sidumine vabadel assotsiatsioonidel küll traditsiooniline loomemeetod, ent lauldes kasutati siiski vaid ühte viisi korraga). Laule saatev liikumine või lavastus pole aga kindlasti uus nähtus, näiteks eesti vanemad laulumängud kujutasidki endast regilaulu koos dramaatilise tegevusega.

 

Tekstid ja regilaulukeele eripära

Keerulisem on anda ülevaadet festivalil kõlanud laulutekstidest. Traditsioonilise regilaulu põhilised vormielemendid on teatavasti alliteratsioon ja parallelism, kusjuures mõnevõrra eriilmelised on analoogiaparallelism (näiteks loeteluvärsid) ja sünonüümiaparallelism (sama asja eri sõnadega esitavad värsid); viimane taandus regilaulu järkjärgulisel muutumisel lõppriimiliseks rahvalauluks esimesena. Omaloodud tekstidest olid nii alliteratsiooni kui parallelismi (ka sünonüümiaparallelismi) kasutanud võõrustaja Ulvi Tamme õpilased. Värsisepad Paidest ja Türilt olid aga eelistanud teha hoopis riimilisi vemmalvärsse: ilma õpetaja kindlakäelise suunamiseta on selline moodus lastele kindlasti esimene pähetulev võimalus laulu tegemiseks. Küll esines mõlemas žanris loodud laulutekstides toredaid ja vaimukaid sõnamänge (nt “Jaan läeb riigikogusse, surub jalga gaasile, kaasike”) – sõnadega mängimise rõõm on just see, mis seob meie esivanemate regilauluvormis sõnaloomingut nii meie suurepärase lasteluule kui ka tänapäeva täiskasvanute sõnalise pärimuse mitmete vormidega.

Vanemate arhiivitekstide ettekandmisel jäi silma püüdlik murdejoonte kasutamine (Audrust ja Harglast pärit tekstide kombineerimist võiks isegi sobimatuks nimetada, kuid noorte kaasaelav esitus tõmbas vähemalt esmakuulamisel tähelepanu sellelt vastuolult kõrvale). Kui vanas traditsioonis ei olnud ühe teksti jaoks üht kindlat viisi, siis praegu tundub, et seoses kirjapanemisega on tekst omandanud peale kindla viisi ka kindlad murdejooned. Murdekeel on paikkondliku identiteedi kandjast paljudel juhtudel (mõned Eesti äärealad ehk välja arvatud) muutunud pigem arhailisuse tunnuseks.

Teine küsimus on aga regilaulukeele eripära. Ühe õpetaja sõnul oli laulude õpetamisel kõige olulisem, et lapsed aru saaksid, millest laul räägib, ning selleks sai otsitud abi nii sõnaraamatutest kui asjatundjateltki. Kuid sõnamäng põhinebki ju sõnade-väljendite mitmetähenduslikkusel, mitte ühesel tõlgendusel. Asjadest arusaamine tänapäeva mõttes on midagi muud kui regilaululoogikas: seal ei olegi kõik konkreetne ning sõnaseosed võivad põhineda hoopis kõlal või juhuslikel assotsiatsioonidel teiste lauludega. Nii võisid XIX sajandi lõpu regilaulutundjad vastata rahvaluulekogujale, kes mõne sõna tähendust küsis: “See on niisama laulu pandud.” Kuid ilmselt peab lauluteksti sõnasõnalist lahtimõtestamist pidama samuti üheks regilaulu uude kuube riietamise mooduseks, kusjuures see kuub on veel üpris vanamoodsa lõikega, pärinedes juba vähemalt saja aasta tagant.

Siiski: miks oli regilaulufestivalil niivõrd palju uuemat laulu – nii omaloomingulist kui traditsioonilist? Žürii esimehe Ingrid Rüütli sõnul polnud selles tegelikult midagi halba: lauluhimulistele lastele on lubatud kõik (ilmselt siiski vaid kõik sündsuse piiresse jääv – juba Jakob Hurt kirjutas 1890. aastal, et osa rahvaluuleteoseid on sellised, “mis koledad ja kihvtised ja hinge-elu võivad rikkuda. Lastest hoitagu see hoolega eemale”). Festivali avamisel rõhutas Rüütel, et kui meie noorsugu teeb veel uusi laule regilauluvormis, on meie kultuur elujõuline ja kohanemisvõimeline, ning elava regilaulutraditsiooni hääbumist kompenseerivad suured rahvaluulekogud, mille abil võime kunagist vaimset pärandit alati meelde tuletada.

Muide, žüriis, kuhu kuulusid veel Paide huvikeskuse direktor Garis Pihelgas ning pillimehed Tarmo Noormaa, Kristo Kesküla ja Jaan Pehk, polnud sel aastal peale Ingrid Rüütli ühtegi regilauluspetsialisti. Nii keskenduski žürii laulude vaagimisel pigem muusikalistele lahendustele, esitusele, kontekstile. Etteheidetest jäid kõlama, et “Haanja miis” on juba liiga ära leierdatud ning seega mitte parim valik lavaletoomiseks ning et kunagine eurolaul “Tii” kui moodne estraadipala ei passinud hästi sellele festivalile.

Meie kultuurikaanonite kohaselt teeb teksti laulutekstiks just lõppriim. Meenutagem ka sügisese minilaulupeo kajastusi, kus ajakirjanikud tõid kõlanud regilaulu näitena hoopis katkendi uuevormilisest liisusalmist “Inglismaa on lukku pandud”. Ning sõna “regilaul” on ju algselt tulnud saksakeelsest sõnast Reigenlied (ringmängulaul), mis tähendaski lõppriimilist laulu (nagu ka soomlastel tähistab sama päritoluga sõna rekilaulu uuemat lõppriimilist rahvalaulu). Eesti vanema rahvalaulu tähenduses oli see sõna Andrus Saareste murdeatlase järgi omal ajal tuntud üksnes rannikumurde alal ja selle naabruses ning osal Mulgimaast ja selle ümbruskonnas. Jakob Hurtki kasutas oma rahvaluulekogumise üleskutsetes peaaegu ainult “vanade laulude” mõistet, kuigi ta tundis ka sõna “regevärsid”. Tänapäeva inimesele assotsieerub see sõna vältimatult etnograafilise sõiduvahendi reega ning rahvaetümoloogia seletab seda ühtlase katkematu kulgemisega, mis iseloomustab nii rege kui regilaulu. Tahan sellega öelda, et sõnad on siiski vaid sildid, mis teatud nähtustele külge kleebitakse, kusjuures mitte just väga tugeva liimiga. Nii et kui ühed ütlevad, et regilaul on surnud, ja teised, et regilaul funktsioneerib teisenenud vormides ka tänapäevases kultuurikontekstis, siis tuleks esmalt kindlaks teha, kas see nähtus, mis kummagi poole meelest “regilaulu” sildi all seisab, on ikka üks ja seesama.

Üldmulje festivalist jätsid siiski kogu hingest tehtule-toimunule kaasa elanud lapsed. Kõrvus jäi kõlama rahvamuusika selle sõna kõige laiemas tähenduses ning iseolemise lust. Ilmnes ehk see, et rahvamuusika mõistmine nõuab mingil määral ka teiste folkloorinähtuste tundmaõppimist. Õpetajate abivahendiks võiks soovitada ülalmainitud õpikut “Regilaulust netinaljadeni”, mis on varustatud ka CDga ja tekstikogumikuga. Huvi selle vastu, millest meie kultuur tegelikult koosneb ja kuidas kujunenud on, tundus vähemalt festivalil osalenud lastel olevat küll.

Ingrid Rüütli uurimused on näidanud, et rahvamuusikaga tegelemise peamiseks ajendiks on see, et oma juurte tundmine annab tänapäeva maailmas kindlus- ja eneseväärikustunde. Samuti peetakse folkloori huvitavaks ja selle harrastamist lõbusaks. Vana rahvalaul on praegu miski, mis viib juba romantilis-muistsesse minevikku, seega on ihaldusväärne ka noorte jaoks. Sada aastat tagasi, kui regilaul oli veel vanaemade lapsepõlvemälestus, vastandus see palju selgemini “noortepärastele” kultuurinähtustele ning selle algeliseks, arenematuks ühe ja sama nämmutamiseks pidajaid on ajalise distantsi kasvades ilmselt vähemaks jäänud. Ning aina suurema hulga noorte jaoks on regilaul ürgne ja “väega” asi, meie oma muistse kõrgkultuuri pärand.

Muidugi on igal ajastul, mil on tuntud vajadust enesehinnangut tõstva muistse kõrgkultuuri järele, kaldutud täitma seda just oma kaasaegsete kultuurikaanonite kohaselt. Ometi kostab praegu rahva seast ka nende hääl, kes soovivad leida seda “õiget” ja “päris” regilaulu. Kuigi regilaulu-uurijad on nii mõnigi kord jõudnud järeldusele, et meie ajal uute “päris” regilaulude tegemine ei saagi õnnestuda, midagi vanade rahvalaulude hõngust jääb ikka tabamata, on meie muusikamaailma etteotsa jõudnud näiteks noor laulja Lauri Õunapuu, kes Metsatölli kõrvalt traditsioonilises vormis regilaule improviseerides on jõudnud sellele “vanale ja õigele” üsna lähedale. Loosung “Regi on popp” on niisiis küll ambivalentse tähendusega, ent mitte sugugi silmakirjalik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming