Kas saatus või koht aegruumis?

Tiiu Levald

Galakontsert „Tiit Kuusik 100” 17. IX Estonia teatris: lavastaja Arne Mikk, dirigent Arvo Volmer, kunstnik Kustav-Agu Püüman.  Mis on see, mis määrab ühe inimelu käekäigu? Meenuvad leheküljed Erika Auliku väga põnevast tõsielulisest teosest „Viru tänav ja teised”, kus kirjas järgmine situatsioon: meie Läänemaa ühes kalurikülas istuvad 1944 septembrikuu, vist juba 22. kuupäeval oma pakkidega paadi ootel perekonnad Tuglas, Keres, Kuusik ja Aulik. Kuid paati ei tule. Mis edasi sai, on teada. Tuglas  heideti õige pea kirjanike liidust välja, Keresest sai igavene „teine”. Ainult Tiit Kuusiku võitu Viini rahvusvahelisel konkursil ei saadud ilmselt maha salata ja Estonia repertuaar vajas hädasti sellist uhket häält. Õnneks on muusikamaailm paik, kus ka kõige keerulisematel aegadel on vähemasti lauljal võimalik end realiseerida. Kohe 1944/45. aasta hooajal tuli Kuusikule nimiroll sellistes ooperites nagu Tšaikovski „Jevgeni Onegin” ja Rubinsteini „Deemon”,  mõlemad heades kätes – Priit Nigul dirigendiks ja Eino Uuli lavastajaks. Kindlasti oli vene keelt mitte oskavale lauljale suur väljakutse Borodini „Vürst Igor” (1950/51) ja järgmisel hooajal Mussorgski „Boriss Godunov”, mõlemad Roman Matsovi muusikalisel juhtimisel ja Aleksander Vineri lavastatud – seega väga kompetentne meeskond koostööks. Iseasi on, mida pidi endas ületama juba Euroopa südames lavalaudadel olnud kunstnik osalemisel  sellises teoses nagu näiteks Kabalevski „Nikita Veršinin”! Muusikateadlane Mare Põldmäe on kirjutanud muu hulgas: „Õnneks on nn. nõukogulik repertuaar, ooperi ideologiseerimine ja nn. sotsialistliku realismiga läbitikkimine tol perioodil siiski suhteliselt väikese kaaluga. Publik ei võta etendusi à la Kabalevski „Nikita Veršinin” lihtsalt vastu – seda mängitakse vaid kolm korda!”(Mare Põldmäe, Ligi pool sajandit Nõukogude Eestit – Estonia Teater. Helsinki  1997, lk 33-34). 

  

Kelleks Tiit Kuusik kui kunstnik kujunes, ei vaja temaga ühes ajas olnutele selgitust. Tänane noor muusikahuviline saab mulje vaid salvestustest.     

Ühe ajastu suurele tugisambale Estonia ajaloos pühendatud õhtu ainuvõimalik vorm ongi vist galakontsert. Antud juhul oli kasutatud kahte liini: üürike võimalus kuulda seda kordumatut bel canto meistrit Leoncavallo „Pajatsite” proloogis ning seejärel tänase Estonia põhitegijate esituses aariaid ja stseene nendest ooperitest, kus Kuusik oli osalenud, taustaks fotomaterjal  juubilarist. Arne Miku asjatundlikkusest oli taas suur abi: kava oli vaheldusrikas ja pakkus küllaldast infot vist neilegi, kel varasem tutvus puudus. Lisaboonuseks oli külaline Ain Anger Viini Riigiooperist.   

Jätkaksin siinkohal oma lugu pealkirjastavat mõtet arendades. See, et Anger on „õnnesärgis” sündinud ja aegruum teda soosinud, on ilmselge. Kuid kindlasti ei piisa üksi sellest, et jõuda sellisele pjedestaalile, kuhu tema juba  tõusnud. Suur töökus ja põhjalikkus viimse detailini – see on sild, mis ühendab üle aastakümnete neid kaht tegijat.   

Mul on olnud õnne kuulda Angeri esinemisi kolmel viimasel aastal ja pean tunnistama, et ühelgi korral pole tabanud teda mingitki allahindlust. Nüüdsel galaõhtul hämmastas taas tema kui muusiku filigraansus fraasi kujundamisel nagu ka rohke alltekstiga värvide leidmine  igas rollis, rääkimata laulja süvenenud olekust ja imposantsusest. Ei viinud teda rivist välja isegi kummaline dirigendipoolne „vägikaikavedu” – seda nii Rossini Don Basilio aaria esimestes taktides kui ka Wagneri Dalandi aarias. Jääb vaid soovida, et teatri juhtkond peab tulevikuplaanide tegemisel vajalikuks võtta repertuaari mõni ooper, kus ka kodupublik saaks täies mahus nautida nii erakordset talenti. Galakontserdi teistest osalejatest jättis  Helen Lokuta väga erksa ja särava mulje, Heli Veskus tõestas taas, et tema vokaaltehniline tase on jätkuvalt kõrge, Angelika Mikk tõotab areneda vahest õige varsti „Lucia di Lammermoori” rolli vääriliseks, Rauno Elp on pidevas arengus –tema Di Posas oli juba küllaldast iva vastasseisus võimsa ja sugestiivse kotkapilgulise Angeri loodud Filippo II-ga. 

Koori kõla on praegu äärmiselt meeldiv ja väikesele koosseisule vaatamata ka küllalt intensiivne. Oletatavasti on sellise kava ettevalmistusaeg liiga napp, eriti neile, kes lugusid esmakordselt laulavad, sest koori koosseis on tugevasti noorenenud. Võib-olla oodanuks näiteks Verdi „Trubaduuri” mustlaskooris ja Mascagni „Talupoja au” Turiddu joogilaulus enamat „sirakat”, eriti viimane number oli kuidagi lahjavõitu.       

Kindlasti mõjus Mati Palmi ja Jassi Zahharovi Attila ja Aetiuse duett Verdi „Attilast” sügava kummardusena suurele lauljale. Oli see ju meenutus 1976/1977. aasta fantastilisest sündmusest Estonia teatriloos: lavastajaks Arne Mikk, dirigendid Peeter Lilje ja Eri Klas, kunstnik Eldor Renter. Tookordne esietenduse koosseis – 

Palm, Kuusik, Jenny Anvelt ja Hendrik Krumm – demonstreeris tõelist itaalia bel canto kvaliteeti ja publik oli pöörases vaimustuses. Siinjuures ei saa maha vaikida üht olulist tõika: kui Kuusiku hääl kõlas kuni lavalt lahkumiseni nagu noorel mehel, siis sama fenomeni kuulsime sellel õhtul Mati Palmi puhul. Uskumatu kvaliteet! Mõtlemisaine teatrijuhtidele …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming