Kas Tobias oli prohvet või teenäitaja

Toomas Velmet

„Ilm ja maa”: Tengku Ahmad Irfan (pianist, Malaisia), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Rahvusmeeskoor Neeme Järvi juhatusel 30. VI Nokia kontserdimajas.  Rudolf Tobias kirjutas 1908. aastal viibides Böömimaal oma murest meie laulupidude ja nende tuleviku pärast Postimehe 24. ja 25. septembri numbris lühidalt kokkuvõttes järgmist. Tobias muretses laulupidude repertuaari pärast, mis küll nõrgemate kooride soovile vastu tulles „... ilma õige tuumata, aktsendi- ja modulatsioonivaesed, šabloonsed, õllega leotatud kadakaliste lauluvennastuste ja Singerkränzchen’ite kama ...” ning õige suuna annaks laulupidudele  eesti kaasaegse repertuaari andmine ning maailma muusikaklassika haaramine. Siis võiks sellest kujuneda üks suur muusikapidu. Küllap asjad ei käivitunud kohe nii, kuis meie suur klassik soovis, sest nimetatud kirjatükk avaldati Muusikalehes nr 10 ka 1931. aastal. Kui aeglaselt või kiiresti asjad käivituvad, on ajalooline küsimus, kuid käivitunud nad on. Seda tõestas möödunud XI laste ja noorte laulupidu ja selle eel täismajale antud sümfooniakontsert Nokia kontserdisaalis 30. juunil.  

   

Kontserdi andis ERSO oma tänase kunstilise  juhi maestro Neeme Järvi juhatusel. Kava oli läbi mõeldud üksikasjadeni ning rohkemgi veel, sest kontserdile eelnes DVD presentatsioon: jäädvustatud oli Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine”. Rohkem kui kahetunnises kavas oli mõeldud kõigele ja kõigile. Kontserdi pianist-solist oli Malaisiast pärit poiss nimega Tengku Ahmad Irfan, kel vanuseks kõigest 13 aastakest. Pianist-imelaps on seotud meiega möödunud aastast, mil ta osales Pärnus professor Arbo Valdma kursustel ja esines koos Neeme Järviga nende kursuste lõppkontserdil.       

Mis võiks olla parem eeskuju meiegi noortele muusikutele? Irfan pole mitte ainult pianist, vaid ka helilooja, kelle portfellis on juba kolm sümfooniat ja tšellokontsert. Imelapsed seepärast imed ongi, et selliseid pole maailmas liiga palju, kelle talent väljendub nii võimsalt juba lapseeas. Mõttetu on neid arvustada, õigem on ka mitte liialt üles kiita, vaid pigem on mõistlik neid kaitsta selle maailma jõhkruse eest ning süvendada neis arusaamist, et see, mis nad teevad, on õige ja tore seni, kuni nad seda ise soovivad ja õigeks peavad. Irfaniga tunduvad asjad liikuvat õiges suunas: tema nii pianistlik kui muusikaline areng on aastaga teinud tohutu hüppe, mida Chopini Kontserdi e-moll esitusega väga veenvalt ka demonstreeriti. Lisapala teadustas, õigemini konstateeris maestro talle omase lakoonilisusega ühesõnaliselt, õigemini ühenimeliselt: „Mozart!”. Esitatud kontserdi II  osas näitasid Järvi ja Irfan, mida on võimalik interpretatsiooniliselt teha, kui dirigent ja solist vaatamata 61aastasele vanusevahele on absoluutselt ühel lainel ja mõistavad teineteist lõpuni.       

See oli kontserdi esimese poole kulminatsioon, aga algas kontsert Villem Kapi kooripoeemiga „Põhjarannik”, mis on nüüd juba kui Neeme Järvi muusikaline logo. Siinkohal oleks vist vajalik öelda paar sõna Nokia saali tehisakustika kohta – nii head kui halba. Ma ei pretendeeri suurele asjatundmisele nimetatud valdkonna tehnilistes keerukustes, kuid  kuulen ikka veel (vaatamata eale) ja olen mälus salvestanud mõne teose kõlalis-dünaamilised vahekorrad ning väidan kindlalt, et „Põhjaranniku” alguses olid asjad ehmatavalt paigast ära. Juba teose esituse käigus oli kuulda paranemist ja mida edasi, seda enam tekkis mus veendumus, et vaatamata saali elektroonilise akustika suurtele võimalustele, mis arvestavad saali täituvusega, proovisaali akustika ja vähemalt viie muu tingimusega, tundub mulle, et  elektroonika käivitub alles teatud lavalt tuleva helitugevuse nivoo puhul, kui inimkäsi kaasa ei aita. Arvan küll kindlalt, et sümfooniakontserdi läbiviimiseks selles saalis ei piisa ühest standardakustilisest süsteemist, mille tehnik sisse lülitab (või ei), vaid seal peaks kindlalt vahel olema asjatundlik inimkäsi koostöös dirigendiga.     

Olen veendunud, et sellest saab üle aja jooksul ja ühiste jõududega, sest saal on ju kena ja selliste kontsertide läbiviimiseks paraja suurusega. Mida aga küll parandada ei saa, on kõhedust tekitav tunglemine saali väikeste ja  väheste väljapääsude ees ning hajumisruumide pea olematus – see on juba ohtlik, olgu akustikaga kuidas on.     

Eesti klassikalisi heliloojaid oli veelgi kavas: Villem Kapile järgnes Eugen Kapp „Kalevipoja” süidiga, mis alati üllatab oma orkestratsiooni ja harmoonilise värskusega ja tundub samuti olevat Järvi meelisteoseid. Teist poolt alustati Eduard Tubina „Süidiga eesti tantsuviisidest” viiulile ja orkestrile, solistiks Arvo Leibur, ning Pjotr Tšaikovski avamäng „1812” lõpetas pika kõigile ja kõigele mõeldud kontserdi tõelise pauguga, s.t tõeliste kahuripaukudega, mis partituuris  kirjas, aga laval küll teostatud seekord militaarse tõelisuseta. Kas need paugud kõik ikka omal kohal ja õigeaegselt kõlasid, pole oluline, kuid tõeliselt efektselt mõjus teos küll, kui „Marseljeesi” ja „Bože tsarja hrani” omavahelise võitluse järel astus lavale Eesti President tervitamaks, õnnitlemaks ERSOt ja tema taas kunstilist juhti maestro Järvit.     

Sissejuhatus XI laste ja noorte laulupeole oli vägev ning Tobiase kättenäidatud suund  tundub õige olevat, sest ka järgnev ehk laulupidu näis tõestavat, et „ … meie sugugi säärased Gambrinuse kangelased ei olegi, kuidas joogilauludes laulsime, sugugi säärased celadon’id, kuidas armulaulud õhkavad. Ei ole ka meie patriotism niisugune tühine sõnakõlks, milleks nn Heimatlieder’id teda laiaks sõtkuvad”. Gambrinus – Flandria kuningas, keda peetakse õlle leiutajaks. Céladon (pr k) – õrnatundeline armastaja. Heimatlieder (sks k) – kodumaalaulud.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming