Kas uus vorm publikuga suhtlemiseks?

Kerri Kotta

Uusi publikuga suhtlemise vorme on muusikas ikka otsitud. Tavapärane kontsert eeldab üsna ühesuunalist kommunikatsiooni – artist edastab oma sõnumi publikule. Mingis mõttes on artisti domineerimine sellise formaadi puhul ka möödapääsmatu: kui ei ole kedagi, kes võtaks vastutuse toimuva õnnestumise eest, ei pruugi muusikaline kommunikatsioon realiseerudagi. Seda teades on idee täielikust vabadusest, milles võimalik muusikaline tulem moodustuks kõigi osavõtjate võrdsest ja samal ajal justkui koordineerimata panusest, kaotanud suure osa oma algsest veetlusest. See aga ei tähenda, et uusi muusikalisi suhtlemisvorme ei otsitaks. Eelkõige näib populaarsust koguvat publikule osalise vastutuse delegeerimise idee.

Idee seisneb selles, et publikul puudub küll kõlava üle täielik kontroll, kuid ta ei ole surutud ka täiesti passiivsesse, ainult kuulamist eeldavasse rolli. Teisisõnu, publik saab, näiteks nutitelefoni kaudu teatavatesse rakendustesse sisse logides, kontserdil kõlavat mõjutada. Kuid seda tehes peab publik üle võtma ka osa vastutusest, mida ta teose kaasesitajana nüüd paratamatult kannab. Uut moodi vastutuse õppimiseks on mitu võimalust. Tehniliselt kõige lihtsam on publikut enne kontserti instrueerida ja vannutada vastutustundlikult käituma, s.t läbimõeldult kõlavasse sekkuma. Selline võimalus ei pruugi olla töökindel, sest publiku hulgas võib alati peituda inimesi, kes kasutavad seda oma ego trip’i korraldamiseks. Teine võimalus on kirjutada algoritm, mis publiku võimalikud liialdused automaatselt nivelleerib. See võimalus on esituse õnnestumise seisukohalt küll esimesest kindlam, kuid muudab publiku osaluse mõnevõrra illusoorseks. Kolmas ja ilmselt tuleviku seisukohalt veelgi perspektiivikam võimalus on kirjutada n-ö õppiv algoritm, mis analüüsib iga osaleja käitumist vastavalt üritusel püstitatud eesmärkidele ning annab osaleja meeskonnatöö võimest lähtuvalt talle kas rohkem või vähem õigusi toimuvasse sekkuda.

Osaluskontsertidega kaasneb sageli ka omapärane privaatse ruumi fenomen. Hoolimata suuremast kaasatusest või just nimelt selle tõttu on inimene siin tegelikult üksi – mitte niivõrd koos teiste osalejate, kuivõrd iseenda ja muusikaga –, mis muudab saadud kogemuse privaatse kuulamiskogemuse sarnaseks. Seetõttu näib publiku suurem kaasamine paradoksaalselt kontserdi kui avaliku institutsiooni staatust hoopis murendavat: lõhe ületamine helilooja/esitaja ja vastuvõtja vahel näib publiku kui kontserdi olulise komponendi tühistavat. See aga tekitab küsimuse, kas osaluskontserti tuleb pidada täiesti uueks publikuga suhtlemise vormiks või on tegemist privaatse kuulamiskogemuse või avaliku kontserdi edasi­arendusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming