Kathaumixw ehk olgem sõbrad!

Tiina Mattisen

Tiia-Ester Loitmega vestleb Tiina Mattisen      Ei ole uudis, et Ellerheina tütarlastekoor võidab ühe rahvusvahelise konkursi teise  järel ja hullutab publikut ka teispool maakera, eriti Jaapanis. Ja et nende väsimatu dirigent on noppinud nüüdseks kõikvõimalikke auhindu, värskeimana riigi kultuuripreemia elutöö eest, ning toonud Eestisse Grammy, mida muusikamaailm jahib kui helesinist liblikat. Aga meie vestluskaaslane teab, et „siniseid liblikaid on ropult vähe – ja peale kõige muu ei tohi liblikaid püüda!”. Ometi on seegi tal kodus  karbi sees, jaapanlaste hinnaline tänukink.        Kui intervjuu pärast helistasin, uurisid parasjagu õelt, mida väikeses ÕSis on sõna „laureaat” kohta kirjutatud.  See on ametlikult loorberitega pärjatud Rooma sõdur. Jah, olengi! Terve lapsepõlve mängisin sõda … 

Sõna tähendus ongi ju koorijuhi ja -töö seisukohast  oluline … 

„Alguses oli sõna.” Sõna tähtsuse üle vaidleme palju Veljo Tormisega, sest Veljo poolest võiks mõmiseda kõiki tema laule. See on üllatus, eks  ole ju! Minu jaoks on sõnal väga suur tähtsus ja kui on mingi sõna, mida ma ei tea, trügin kohe uurima, mis see on. Kui kõik selge, on hea meel – koor teab kõiki asju. 

Oled oma muusikuteel, mis sest et saatuse  sunnil (Siberi-aastad võtsid klaveriharjutamise võimaluse), just koori ees tippu tõusnud? Liitsõnas koorimuusika rõhutaksid ilmselt teist poolt – muusika? 

Nüüd on mood, et eestlane panebki liitsõnas  rõhu teisele sõnale, ütleb „esmas´päev” … Hirmus lugu! Aga harva kuuleb koore, kelle esinemise tulemus on muusika: kõlab tihedalt, suurte nüanssidega – nagu kosed voogavad, jõed lippavad … Et ma võin sinna muusikasse ära uppuda. Nii nagu Gustav Ernesaksa ajal RAM , meeskoor nagu orel! 

Küllap on põhjus koorimuusika enamasti harrastuslikus viljelemises, kuigi seda on ikka instrumentaalmuusikas ka. 

Ikka vähem, aga muidugi kohtab ju pianiste, kes mängivad nagu kirjutusmasinal ja klõbistavad meeletu kiirusega. Igal aastavahetusel on Viinis dirigent juhatamas Straussi, aga tänavu oli esimene kord, kui ilmus see Franz (WelserMöst – T. M.) ja mängis nii, et ma puhkesin kohe nutma. See oli uskumatu, mis ta tegi: vabadus, lahkus, ta ei muutnud oma imeilusat näoilmet,  ei raputanud õlasooni, ei koogutanud ette … Oled 77 aastat vanaks saanud, kuni ükskord näed dirigenti, kelle järgi peaks joonduma!         

Nimetasid kiiret klõbistamist, aga ütled ühes intervjuus, et ei salli aeglasi lugusid. Kas sõna otseses mõttes („…mängisin kõiki asju poole kiiremalt”) või on asi pigem emotsionaalses „aegluses”?       

Ei-ei, see on olenenud, näiteks publikust. Erika  Franz oli mu klaveriõpetaja. Ja kui me olime pala valmis saanud, siis ta ütles, et Tipakene, me võime selle nüüd ära panna, see on selge. Ja ma viskasin selle nagu prügikasti – et sööd koogi ära ja viskad koogipaberi prügikasti. Sest mind ei õpetatud, et peaksin selle viima rahva ette. Aga koolis siiski paluti – aktused ja mis muu ka oli –, et ma esineksin. Kooli publik on väga elav, suur saal tuttavaid täis, ja ma tean, et nad hingeliselt pulbitsevad ega ole valmis väga  kuulama. Siis võis mulle tunduda, et pean asja natuke efektsemaks tegema. „Pastoraal” – kust mina teadsin, et see karjaselaul on!       

Siiski, kust on pärit see ebaeestilik temperament?         

Ma olen tead, kes – rannarootslane. Mu vanavanemad elasid ranna ääres, ja kui edasi-tagasi  veeti, ühed soola, teised piiritust, siis vahepeal nad tegid lapsi. Nüüd sa tead, kust mu pruunid silmad pärit on.       

Saatuslik juhus? Tagasi vaadates võib öelda,  et su valikutes ongi suurt rolli mänginud juhus: tahtsid pianistiks, aga elupöörded võtsid selle võimaluse; et muusika juurde jääda, eelistasid pakutud muusikateooriale koorijuhtimist, kuigi see ei köitnud; kooli viis lihtsalt suunamine, aga sa polevat tahtnud lastega töötada.       

Mul on kolm õde! Kui ma pole neid kasvatanud, siis olen vähemalt kantseldanud.       

Olen kuulnud, aga miski on olnud tugevam kui kõik need juhused. Muusika?

Pea meeles, et juhuseid ei ole! Ju ikka see, et ma tahan muusikaga tegelda,  et tahtsin endale klaverit. Tahtsin siis ka, kui olin „lumehange sees”. See on mingi jõud, mis sunnib kalad hüppama vastuvoolu ja tammist üles, kusjuures seal üleval ootab karu, kes tahab süüa saada … Mõne tõmbab karu oma küüntega ära, aga teised pääsevad … Ikka tahe! Sõdur rindel, võitled oma elu eest.       

Avastasin julgustava fakti, et olid „iseseisvumise” ajaks – pean silmas Heino Kaljuste ootamatut lahkumist 1989. aastal – julgelt pool sajandit siin ilmas tegutsenud ja võinuksid mõelda pensionile … Aga sina oled „pensionieas” tõusnud Madame Grammyks.       

Ma ei teagi, kas 55 sai juba pensionile? Oi, kui kurb! Ma ütlen sulle, et Heino Kaljuste põles nii heleda leegiga! Ikka sajal rindel, ja see lõputu võitlus relatiivse süsteemi eest …       

Ikkagi, kas too aasta oli sulle saatuslik?         

Ümber minu oli paanika tegelikult, et mis saab. Aga meie koormeister Ülle Sanderiga tulime muudkui kooriproovi, tegime töö ära ja läksime koju; meil polnud isegi aega kuulata seda, mis ümberringi toimub.         

Aeg oli siis võimas ja koorid, kes ärkamise sõnumi kaugemale viisid, esirinnas. Ka Venno Laul sõitis oma poistega maailma läbi – Kanadast Austraaliani.         

Ma olingi ju tema juures koormeister, sealt viis Heino mu krattipidi ära … Aga lehvitasime meiegi Eesti lippu Kanadas palju varem, kui seda siin teha sai. Ja pool maailma teadvustas meid kuulates, et kuskil on Eestimaa.       

Olete kinnitanud, et hoiate „Heino Kaljuste joont, muusikalist maitset, noodiõpetust,  olemist ja huumorit”. Mida uut kaks viimast kümnendit on toonud?       

Välja on kujunenud kolm selget koori: endised nn ettevalmistuskoorid on nüüd mudilaskoor (II , III ja IV klass, dirigent Mallika Veeperv) ja lastekoor (V–VII klass, Anneli Mäeots ja Ingrid Kõrvits) ning tütarlastekoor, kellega tegeleme  neljakesi – mina, Ülle Sander, Mare Jõgeva ja Katrin Kuldjärv. Iga kord, kui tuleb mingi konkurss, tekib poleemika, et mis me lauljatena endast kujutame. Lastekooride hulgas ei saa osa võtta, sest see pole meie repertuaar. Naiskooride hulgas ei saa osa võtta, sest rinnapartii on „lühike”: s.t aldi rinnatoon ja soprani liiga pehme kõla. Sellest hoolimata oleme nüüd kindlalt noor naiskoor. Paavo Järvi oli see, kes avastas uue kõlavärvi,  mille andsid koos RAM ja noored tüdrukud. RAM oli sel hetkel ka õige noor – meie noored ja nemad noored, ja kokku tuleb värske, pehme, ilusti kokku sobiv kõla. Selle kohta ütles Paavo Järvi, et selle kooriga on hea unistada ja oma unistusi täide viia. Unistuste tipp oligi Grammy: RAM , Ellerhein, ER SO ja Paavo. Pärast, 2006. aastal tuli Griegi „Peer Gynt”, mis tähelepanu äratas. Siis laulsime juba „Messiat” ja ma vaatasin, et enam nii ei lähe. Me ei  saa oma häälemurdes hääli ära tappa! Ja meil jääb lindistamine pooleli, kuna pole enam aega oma 12häälseid lugusid õppida, sest laulame kahehäälseid (et koos RAM i kahe häälega suurvorme lauda) ja lihtsalt mandume.     

Arvasin, et koos RAMiga oratooriumikooriks saamine avas Ellerheinale täiesti uue horisondi, aga sina räägid mandumisest?     

Ei, suurvormide laulmine oli võimas tõukejõud! See oli täiesti uus maailm – tüdrukud sattusid  veel suurema muusika sisse, kui nad ise olid teinud. Sa võid seda kiita taevani, et me olime sümfooniaorkestriga koos tuntud dirigentide käe all! Aga kui me suurvorme laulsime, tuli ka hääleseadet muuta. Mare Jõgevale see meeldis – ta on ooperilauljana ise laulnud üle orkestri ja teab, mismoodi laulma peab, et hääled kannaks üle orkestri, kelle nüansid olid kuskil fortissiomo ja forte vahel. Tead, millega seda võrrelda  saab! Ma sõitsin 30 aastat autoga ja kui ma lõpuks selle ära andsin, siis ma ei teadnud, kuidas see käib, et paned linnatänaval jala jala ette. Mul võttis päris tükk aega, kuni ma õppisin käima. Ja see on sama: suurvormides sa ei kuule ja seal pole vajagi neid nüansse, mida pead tegema a cappella muusikas. Kui ikka laulad Händeli „Messiat”, siis kui vaja, põrutad nii, et kopsutükid lendavad teise seina. Kui sellise laulmise pealt tuled, siis ei oska enam teha  peent tööd, seda Brüsseli pitsi. 

Nüüd on asutatud EK kontsertkoor ja Ellerhein saab taas pitsi punuda.   

Me ju punusime seda ka. Kas sa arvad, et Tormise plaati oli kerge lindistada? Aga ta ootas, et me ei väsiks seda plaati tegemast! Kellelgi ei olnud aega isegi haige olla, kuna kõik ootavat tulemust.   

Kas Ellerheina funktsioon Eesti muusikaelus ongi oma võimekusega näidata, kui tinglik on nn huvi- ja professionaalse kunsti piir?   

Heino Kaljuste tegutses absoluutselt kindla  suunitlusega: ta tahtis maailma parandada. Ta käis lõpuks ka Ungaris ja vaatas, mis seal toimus. Ungari muusikakool (Kodály ja Bartók), see on ju linnaosa. Mulle näib, et see on niisama suur kui Tallinna linn. Ja ta tahtis sama luua üle terve Eesti. Ta soovis, et kõik mängiksid pille (mitte Orffi instrumente), et õppida ära noodid. Talle nagu mullegi on väga tähtis, et laps tunneks nooti! Kokkuleppes kooli muusikaõpetajatega, kellele Kaljuste oli korraga sõber ja juhendaja,  soovis ta oma koori igast kümmekond last – need olnuks nagu südamest väljuvad sooned, kelle kaudu muusikakasvatus pidi jõudma kõige peenemate juussoonteni välja. Ta jagas noote ja õpetas õpetajaid – kes sai vihaseks, kes hakkas jüngriks. 12 jüngrit oli tal kindlasti! Praegu seda ei ole vaja, sest koolidel on oma koorid ja nad hoiavad laulvaid lapsi kiivalt endale. Ja veel on praegu nii, et need, kes laulavad stuudiokoorides, peavad maksma. Mõnel  pool väga palju raha, Ellerheina stuudios 300 krooni kuus. Ja paljud lapsed, kellel on ilus hääl, ei saa neist osa võtta – meil on umbes kolmandik vaikselt ära jäänud. Lihtsalt emme võtab lapse ära ja ostab selle raha eest perele leiba. Nüüd peaks olema keegi, kes seda maailma keeraks. Laste laulurõõm võiks olla tasuta.       

Mis veel innustab, kui kõik on justkui saavutatud? 

Ikka tihe kontserditegevus. Et me laulame oma nõudlikku repertuaari – Tormis, Pärt, Kreek, Ernesaks, Sisask, Ehala, Rannap – ja et meid tahetakse. Et me töötame teosed alati välja nii, nagu helilooja seda soovinud on. Näiteks Tormis on alati meiega koos ja teda laulame nii palju, kui see üldse võimalik on: kõik, mis ta naiskoorile vähegi kirjutanud on, aga ta  kohandas meile ka osa oma segakoorilaule, millest tuligi autoriplaat „Nüüd ep on ilus elada”. Peterburi kutsub meid mais Tormise kavaga ja koos heliloojaga oma filharmoonia Suurde saali, et me teeksime seal kontserdi nooremale publikule. 2012. aastal tuleb USAs suur koorijuhtide konkurss-konverents, kuhu meid on kutsutud esinema. Need on kaks väga tähtsat esinemist. Ja siis, 2011/12 on meil 60. sünnipäev – aastal 1951 oleme ju sündinud. Oh,  alles me saime 20 …       

Leidsin kuskilt vihje, et sa ei juhata enam „mitte nii väga kaua”… Mantlipärijast oled  mõelnud?       

Kui Ellerhein sai 55, tundus, et hakkan lõpetama. Ütlesin Saluveerele, et võtku koor. Sest temal olid enam-vähem Kaljuste „tingimused” – et oleks hall ülikond, mis sobib hallide  juustega (neid peab olema parasjagu palju peas), natuke lapsemeelsust, et alguses oleks tahtmist ringmängu mängida (Kaljuste mängis alati „Kes aias …”) ja siis muusika juurde minna. Aga Saluveer ütles, et tema peab veel palju õppima. Jäime siis ootama, et ta õpiks ja tegime samal ajal suuri asju. Läksime 2008 Kanadasse, sest ma tahtsin teada, mida see „Kathaumixw” tähendab. Kui Heino Kaljuste võitis seal 1988. aastal esikoha, siis keegi ei  teadnud, kuidas seda sõna hääldada. Käisime ära ja muidugi uurisin välja, et see tähendab „olgem sõbrad”. Saime sealsel XIII rahvusvahelisel koorikonkursil Euroopa grand prix’! Oli tihe rebimine, enam rohkem ühe koori käest tahta ei saa.     

Lauljaiga ei võimalda ühelgi koorikoosseisul kuuekümneseks saada, ent laste- ja noortekoorid  oma pidevalt uueneva seltskonnaga on kogu aeg noored ja pidevalt tuleb otsast alustada.     

Ma arvasin, et repertuaar vahetub nelja aastaga, sest umbes tosin tüdrukut lõpetab nii kooli kui koori igal kevadel. Aga näiteks need Tormise 39 laulu, mida kevadel plaadistasime – seda repertuaari ei ole enam! Piiterisse sõiduks kutsun solistid-vilistlased tagasi, et kontserti kihvtilt teha. Kui taipasin, et kogu töö elab vaid  kaks aastat, siis sain aru, et kogu aeg tulebki otsast alustada. Kui vahel vihaseks saan, siis see tähendab, et mul on närvid läbi. Loodan, et pärast Ellerheina 60. sünnipäeva saan rõõmuga ära tulla.     

Sulle meeldis see sõduri kujund, millega tahtsin jutu kokku tõmmata, aga näen enda ees pigem kirglikku õpetajat.     

Seda pead sa teadma, et selles mõttes olen ma ühte moodi Heino Kaljuste ja ka Ernesaksaga. Ma muudkui parandan asju ja olukordi, loomi  ja lilli ja … Väga rumal tegevus? Kus viga näed laita, seal tule ja aita – keegi ei kannata seda naljalt välja … Aga Ernesaks on asendamatu kuju. Ja Kaljuste on asendamatu. Ema on ka asendamatu.     

Nii et sa ei nõustu, et asendamatuid inimesi pole.       

Mereski katab teine laine eelmise kinni, aga see on erinev. Unustus tuleb ruttu. Nii need tundmatud  sõdurid tulevad.       

Tundmatu sa küll ei ole!       

Olen küll! Olen tundmatu iseendale

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming