Keelpillikonverents Brugges

Lembi Mets

Igal aastal Kord aastas kogunevad Euroopa keelpilliõpetajad mõnda kenasse linna arutlema keelpillimängu mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Need kokkusaamised võimaldavad hoida end kursis mujal toimunu ja toimuvaga ning näha eri õppesüsteemide hüvesid ja karisid. Seekordne, 38. ESTA konverents toimus mai alguses Belgias pitsikudujate ja trühvlite ning kanalite ja sillakeste linnas Brugges (linna  flaamikeelne nimi Bruges tähendabki sildu). Brugges elas XV sajandil madalmaade kunsti üks tähtsamaid esindajaid Jan van Eyck. Tema tööd katsid seinu ja lagesid ka nn Gooti saalis, kus toimus konverentsi avakontsert Spiegel Kvartetiga.       

Lapsi pole raisata

Selline kaunis taust ühele foorumile sunnib olema leebem ürituse sisulise poole suhtes. Konverentsi kava oli küll tihe ja seal oli palju huvitavat, sh vähemalt kaks maailma tippklassist ansamblikooslust. Ometigi esitleti seal ka kahte õpilasorkestrit, mille kuulmise eest olnuks hoopis viisakam inimesi hoiatada!  Toimunu veenis taas kaljukindlalt, et keelpilli saab mängida kas 100% või üldse mitte. Keelpillimäng tegevusena, mis nõuab inimeselt maksimaalset tähelepanu ja pingutust, ei saa olla pelgalt mõnus meelelahutus. Rõõm tekib selle pingutuse viljadest, soovist luua helisid, sest keelpillimängija peab absoluutselt iga heli looma enne selle kuuldavaletoomist oma peas, muidu kõlab jama! Lääne õppesüsteemides on tundide arv nuditud olematuks  ja levitatud filosoofiat, kuidas kõige tähtsam on fun ja õpetaja ei tohi midagi intensiivselt nõuda. Tulemused on katastroofilised. Lisaks sellele, et midagi välja ei tule, pole vähemalt musikaalsematel lastel ka fun. Nad taipavad suurepäraselt, et midagi on vajaka ja (nagu olen kogenud mitmes rahvusvahelises orkestrilaagris) on tänulikud, kui saavad rõõmsa  „good, good” kõrval päris juhendamist. Spordis näiteks ei tuleks kellelegi pähegi, et saaks läbi ka väiksema nõudlikkusega! Muidugi hoolitsevad nõudlikumad ja jõukamad vanemad oma laste eratundide eest ja siis on tulemus hoopis teine … Kohtusin ühe õppejõuga Saksamaalt, hispaanlane, muide, kes õpetab koolis, kus on puhas vene süsteem: kaks tundi nädalas, repertuaaris palju tehnilist materjali, solfedžo, andekamatele stipendium.  Tulemusi pole siinkohal vaja eraldi rõhutada ja meile siin pole see kõik üldse uudis, sest meil on – õnneks! – ikka veel alles vene süsteemi jäänused. Peame tegema aga kõik võimaliku selle säilitamiseks, sest meil, erinevalt suurriikidest, pole lapsi raisata. 

Tipphetked

Nüüd aga konverentsi tipphetkede juurde. Tšehhi Talichi Kvarteti esinemine (kavas Mozart, Janáček ja Mendelssohn) oli üks neist. Kooslus on juba mitukümmend aastat vana ja ajas teisenenud, aga traditsiooni ja maitset on tunda igas nende poognatõmbes. Neli itaalia tippmeistrite pilli – Stradivari, Ruggeri, Guadagnini  ja Grancino – polnud nende meeste käes ülearused. Nõnda peent koosmängu kuuleb haruharva ja saal hoidis pikka aega sõna otseses mõttes hinge kinni. Konverentsi teine magnet oli vanamuusika vanameister Sigiswald Kuijken. Mind erutas konverentsi programmis just tema meistrikursus kõige rohkem, ja pettuma ma ei pidanud. Juba tema ürgflaamilik olemus, madalmaade maalikunstist tuntud tüpaaž, avaldab muljet. 

Terviklikkus, millega ta asjale lähenes, ja lahedus suhtlemises võimaldasid õpilastel, kellest mõnelgi algul jalad värisesid, jõuda ruttu lugude loomingulise, kuid seejuures põhjendatud läbiviimiseni. Kujikeni ansambli La Petite Bande esinemine Brugge Concertgebouws pani päevale punkti. Tipphetkede hulka liidaksin ka Kotka laste viiuliansambli (Soome) esinemise õpetaja Airi Koivukoski juhendamisel. Soome on maa,  kus muusikaõpetus seisab seni päris kindlatel alustel, tunde veel on. Koivukoski on ühendanud Suzuki ja Szilvay meetodi parimad jooned oma isikuomadustega ja fun’i kvaliteediga. Tulemus: särav kõla, puhtus – ja sellest kõigest tulenev tõeline rõõm. Konverentsil oli veel rida huvitavaid ettekandeid, mis puudutasid belgia kultuuri: soomlanna Satu Jalase loeng oma õpetajast, maailmakuulsast Arthur Grumiaux’st (jaapanlased  on välja andnud Grumiaux’ salvestiste kogu 80 CDga!), loeng samuti maailmakuulsast tšellistist ja heliloojast Adrian François Servais’st, mitu belgia muusika kontserti, mille seast esitustaseme poolest tõusis esile Brüsseli pillimuuseumis salongimuusikat esitanud Tivoli Band. Kahes esinenud trios (millest üks kandis Grumiaux’ nime) sõitis kahjuks pianist keelpillimängijatest üle nagu teerulliga. Huvitav oli Roel Diltiensí barokktšello meistrikursus. 

Konverentsi päevakorras olid muidugi ka kohustuslikud koosolekud, valimised, arutelud nagu alati. Hulk kohtumisi, plaadi- ja noodimüük, pillinäitus, kus kõike võib käppida. Kohvituba, uudised, kontaktid, lingid. Head muljed jäävad ikka peale! Meilt käisid Brugges professor Tõnu Reimann EM TAst ning Tiina Pangsep ja mina Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu juhatusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming