Keelpillikvarteti-keskselt ECMi märgi all

Toomas Velmet

Tallinna Filharmoonia ja heliplaadikompanii ECMi korraldatuna algas muusikafestival „Täiuslik vaikus” Tallinnas kontserdiga 13. II Kanuti gildi saalis. Esinejaks kes muu kui NYYD Ensemble oma essentsiaalses koosseisus: Mihkel Peäske (flööt), Kalev Kuljus (oboe), Reinut Tepp (klavessiin), Harry Traksmann (viiul), Juta Õunapuu (viiul), Lilli Maijala (altviiul), Leho Karin (tšello) ja Mati Lukk (kontrabass). Selle seltskonna, vabandust, meeskonna, vabandust, ensemble’i kohta ei oska muud sõnada, kui et tegemist on hoolikalt komplekteeritud Eesti koondisega, mida on tugevdatud soomlasest altviiuli mängijaga, mis on ka absoluutselt aktsepteeritav. Kõnealune programm oli vist kõigi aegade laiahaardelisem, mida NYYD Ensemble on kunagi esitanud. Kava saab iseloomustada järgmiste numbritega: kõige vanem teos, Johann (Jan) Dismas Zelenka (1679–1745) Triosonaat on kirjutatud 1721. aastal ja Erkki-Sven Tüüri „Confession” sooloviiulile oli esiettekanne Eestis. Muide, allikad on üsna üksmeelsed selles, et Zelenka sündis 16. oktoobril 1679, aga mitte 1675 nagu on kirjas kavalehel. Kavaleht oli üldiselt sisukas ja informatiivne, kuid jäi arusaamatuks, miks seal ei olnud ühe autori, Thomas Larcheri kohta sõnakestki kirjutatud, kuigi tema loomingust esitati keelpillikvartett „Ixxu”, mis on samuti ilmunud ECMi märgi all.

Alati peab ka nalja saama ja parimad naljad sünnivad tahtmatult, s.t trükiveakuradi abil. Tšellist Leho Karini annotatsioonis on märgitud, et ta on õppinud Martin Homitseri juures. Nii ees- kui perekonnakiri vastab tõele, kui teada, et ta on saanud õpetust nii Mihhail Homitserilt (Moskva konservatooriumis) kui Martin Ostertagilt (Karlsruhe muusikakõrgkoolis).

Kontsert avanes ameerika helilooja Elliot Carteri (1908) Sonaadiga flöödile, oboele, tšellole ja klavessiinile. Ja see ei ole trükiviga – Elliot Carter tähistab tõepoolest tänavu 11. detsembril oma 100. sünnipäeva ja on täies loomejõus, kelle sulest on viimase kahe aasta jooksul ilmunud veel seitse (!) ulatuslikku teost nii orkestri- kui kammermuusikat. Tema seni viimase teose, Klarnetikvinteti maailma esiettekande teostab Juilliard Quartet 29. aprillil New Yorgis. Ei ole palju neid tänapäeva heliloojaid, kes kasutavad klavessiini. Carter on seda teinud äärmiselt põnevalt, mis lõi põneva raami või siis silla Zelenka Triosonaadiga kontserdi lõpus. Meie (ma mõtlen interpreetide) huvi Carteri loomingu vastu võiks suurem olla, ta kuulub kindlalt kaasaja suurte hulka nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt.

Edasine kulges kolme teosega nii traditsioonilises žanris kui muusika keelpillikvartetile. Taani helilooja Bent Sörensen (1958) on nelja kvarteti autor ja üks nendest kannab pealkirja „The Lady of Shalott”. Märt-Matis Lill on väga tabavalt sõnastanud teose meeleolu, nimetades seda nukra hävimise tundeks, mis tekib, kui vaadata vana kunstiteost. „The Lady of Shalott” on tegelikult lord Alfred Tennysoni 1842. aastal lõpetatud (20 versiooni) poeem, mida on illustreerinud paljud kunstnikud. Nende hulgas ka John Williams Waterhouse, kelle 1888. aastal maalitu on ka kunstniku töödest tuntuim. Sörenseni teos on algusest lõpuni läbi viidud ühes tämbrivõtmes (nukker häving) ja see tämber on äärmiselt kaunis – ütleks, et see on ilus nukrus.

Kuna Thomas Larcheri (1963) kohta annotatsiooni polnud, siis siinkohal pisut infot. Tema „Ixxu” kohta on pärast ECMi välja antud CDd kirjutanud Dominy Clements, et tegemist on väga kommunikatiivse helikeelega ja kui keegi armastab Suure Ungarlase (Bartók) muusikat, siis peaks see teos erilist rõõmu valmistama. Kuidas suhtuda hinnangusse, mis on ühelt poolt kompliment (võrdlus B. B. kvartettidega) ja teiselt poolt vihje traditsionaalsusele? Minu hinnang oleks järgmine: selle kontserdi tippteos kõrgtasemel ettekandes kuni Zelenka Triosonaadi esituseni.

Mulle imponeerib, kui tänapäeva heliloojatele meenub, et muusika üks liikumapanev element on selgelt eksponeeritud rütm, kas või motoorika, aga ikkagi rütm ja liikumine. Kvarteti esitus oli super ja sai ka mõistetavaks, miks on vajalik altiste importida.

Kontserdi teine pool algas Erkki-Sven Tüüri „Confession’iga” sooloviiulile Harry Traksmanni esituses. Sörenseniga võrreldes täiesti erinev helikeel, kuid meeleolult midagi väga sarnast. Kui Sörensenile sobis väljend „kaunis nukrus”, siis Tüürile võiks pakkuda varianti „nukker ilu”. Kontserdi kontekstis mõjus teos siiski pigem intermeediumi või sissejuhatusena pärast vaheaega, kuid eks Artur Kapi „Viimne piht” on ka kasutamist leidnud intermeediumina oratooriumis „Hiiob”.

Järgnes György Kurtági „Officium breve in memoriam Andrea Szervansky” op. 28. See teos oli äärmiselt mõjuv nii autori kui esitajate ülima kontsentreerituse astme ühildumisega, igatahes mõjus see Officium breve enam kui mõnigi „requiem longa” ja Kurtág on igatahes oma sõbra Szervanszky sedasi jäädvustanud muusikalukku.

Ja siis finis coronat opus ehk kontserdi finaal Johann (Jan) Dismas Zelenka Triosonaat oboele, viiulile, tšellole ja basso continuo’le. Zelenka teoste kataloogis on 191 lõpetatud teost, millest 11 on instrumentaalteosed, neist kuus triosonaati. Jan Zelenka oli nagu tol ajal kombeks ka instrumentalist ja tema pilliks oli ilmselt kuuekeeleline bass viola da gamba. Seetõttu võis ka meie kontserdil teose esituses näha huvitavat b. c. koosseisu, kus oli kasutatud kontrabassi klavessiini bassi dubleerimiseks. Alul võis arvata, et dublanti on veel dubleeritud tšelloga, kuid selle otstarbekus selgus juba üksikute soolorepliikidega, sopraninstrumendi imitatsioonidega teose arenedes, kuni viimases osas pääses valla soolovirtuositeet, mida mina selles žanris pole kohanud. Teades, et originaalis on autor teoses andnud selle rolli fagotile, tahaksin ma seda fagotisti kuulda ja näha, kes selle teksti ette kannab. Leho Karin teenis välja nii karjed kui röögid koos marulise aplausiga täismajalt nooruslikult publikult. NYYD Ensemble üllatab alati.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming