Kes on muusikamänedžer ja kas eesti artist saab ise hakkama?

Sandra Sersant: „Sellist tööd on väga keeruline teha hingega ja südamest, kui artist ja/või tema muusika ei pane mänedžeril silma särama.“

MERLI ANTSMAA

Edukate bändide taga on suurt vaeva nägevad mänedžerid, kelle rolli tihti ei hinnata ega märgata. Muusikamänedžerid Sandra Sersant (Liis Lemsalu, Rainer Ild), Toomas Olljum (Ewert and The Two Dragons, Iiris, Miljardid, Rasmus Rändvee), Thea Lillepalu (NOËP), Leelo Lehtla (Pavlo Balakin, Maria teatri koor, Mehhiko ansambel Wohl, Muusikamänedžeride Foorum) ja Magnus Andre (Talbot) arutlesid kolleegi Merli Antsmaa (Rüüt) kutsel mänedžeri rolli ja nüansside üle.

 

Merli Antsmaa: Muusikamänedžeride foorum on teinud ühe uuringu. Milliste tulemusteni jõudsite?

Leelo Lehtla: Vaatlesime 20 mänedžeri, kellest 80 protsenti on mänedžerid ja 20 protsenti isemänedžeerijad. Enamik tegutsesid pop- ja indie-muusika valdkonnas, nagu oligi arvata, kuid üldiselt on žanrid jagunenud ühtlaselt ja kõik on esindatud. 40 protsenti osalenutest on töötanud selles valdkonnas alla kümne aasta. Umbes veerand vastanutest ütles, et nende peamine sissetulek laekub mänedžeritööst. See on üllatav, kuna arvasime, et see protsent on väiksem. Muu valdkonna kõrvalt mänedžerina tegutsejaid on umbes 30 protsenti.

Kuigi mänedžeride ja artistide probleemid on üldjuhul sarnased ja kattuvad, on kindlalt näha, et mänedžeride probleemid on pigem praktilised ja artistide omad seotud stiili, loomingu või brändiga. Artistidele on kõige olulisem eksport ning mänedžeridele rahastuse leidmine. Artistid muretsesid ka, kuidas end ühismeedias nähtavana hoida ning kuidas leida oma muusikas tasakaal kommertsi ja alternatiivi vahel. Mänedžerid mainisid praktilisi küsimusi, nagu trendidega kursis olemine, partnerite leidmine ja logistilised teemad. Huvitav on aga see, et meie mänedžerid ei taju maailmas õhus olevaid voogedastuse ja live-broneeringute kontrolliga seotud ega tehnoloogiate, nagu Alexa, probleeme. Näiteks ei peeta praegu oluliseks, kas artisti nimi ja lood on leitavad sellistel platvormidel nagu Shazam.

Antsmaa: Igaühel on oma artistidega isesugused rollid. Milline roll on mänedžeril üldiselt?

Magnus Andre: Meil on ansamblis Talbot üldse kaks liiget, teine elab teisel pool piiri ning minu roll ongi kogu tegevuse haldamine ja juhtimine. Olen mänedžerirolli jäänud, aga ma ei ole selline, kes võiks sellega tegeleda. Muu seetõttu kannatab. Minu tugevam külg on hoopis produktsioon, muusika kirjutamine, miksimine jne. Mänedžeri rolli võiks täita keegi teine, kel on sellekohased anded. Ma pean lihtsalt praegu seda tegema.

Toomas Olljum: Otsisin just üles vana e-kirja, kus olen rolle üles lugenud: eesmärkide seadmine, planeerimine, võimaluste loomine, rahaliste vahendite ja partnerite leidmine, tootearendus – fotod, plaadid, kujundused –, kontsertide korraldamine, brändimine, ühismeedia haldamine ja meediasuhtlus. Kõik oleneb, mis tasemel artist on – kas ta alles alustab või juba tegutseb. Tähendus on iga artisti puhul isesugune. Peamine on see, et aidatakse artistil karjääri luua. Mänedžer teenib sissetulekut nii endale kui ka artistile. Vastasel juhul on mänedžer nagu huvijuht, kes korraldab kellegi vaba aja tegevust. Kui artist alustab, peab mänedžer tegelema võib-olla kõigi nende asjadega, kui juba edasi­jõudnud, siis komplekteerib parima meeskonna – plaadifirma, kirjastaja –, samal ajal mõtleb, kas artist sel ajahetkel seda kõike vajab ning mis tulu see toob. Alati ei pea tulu olema rahaline.

Thea Lillepalu: Toomas nimetas peaaegu kõik tähtsamad rollid juba ära, kuid meie olulisim roll on artistile loomingulise ruumi tekitamine. Tuleb läbi mõelda, mis on tema žanr ja mis ta sellega seoses üldse teha tahab. See on plaanide tegemine ja strateegiate loomine, loomingule väljundi leidmine laiemas mõttes. Selle hulka kuulub kõige paremate partnerite, plaadifirma, kirjastaja, live-agendi leidmine. Mänedžer võib kõiki neid rolle ka ise täita ning väga paljud seda teevadki. Siiski on ideaalne olla kõigi meeskonnaliikmete vahel filter ning aidata artistil jõuda tema loomingus parima tulemuseni.

Olljum: Artistide puhul on mänedžeri kõige suurem roll olla strateeg ja visionäär, süstida artistidesse usku ja näha seda, mida nad ise ei suuda mõnikord näha. Meil ei ole kindlaid juhtnööre – peame olema leidlikud. Mänedžer peaks suutma artisti inspireerida sama palju, kui artist inspireerib teda.

Sandra Sersant: Oma kahe artisti põhjal saan juba kinnitada eelnevat: üks on algusjärgus kooslus ning teine on juba ennast muusikatööstuses kinnitanud artist, kellele oli vaja leida uus suund, millega edasi minna. Artistiti on erinev ka mänedžeri ülesannete ja rollide hulk, mis sõltub sellest, kas ja kui palju artist ise loometegevusele pühendub ning kui palju koostööpartnereid on tarvis leida, kas ta esineb laval üksi, bändiga või mitme eri koosseisuga jne. Meie igapäevane töö hõlmab kõikvõimalikke ootamatusi ja nii võib end ööpäeva jooksul leida strateegi, stilisti, autojuhi, floristi, lavakujundaja ja muudes sellistes rollides.

Mänedžer on strateeg

Antsmaa: Kui artistiga suuri plaane teha, siis kas nad nõustuvad ja kõik toimib plaanipäraselt või artist otsustab ümber?

Sersant: Minu kogemus on selline, et artistid võivad ümber otsustada või loome­inimestena lihtsalt unustada, mida mis ajaks lubati ja milline oli algne kokku­lepe. Nii mõnigi kord on vaja kohustusi rohkem meelde tuletada, kui eelistaksin.

Alles muusikaturule sisenevad muusikud on tihti entusiasmi täis ja valmis tegema mida iganes, et pildis olla. See on mõnusalt värskendav uus energia. On ka hulk artiste, kes on saanud tänu mõnele telesaatele muusikakarjääris n-ö kiirendi ja niimoodi võib mõnikord reaalsustaju hägustuda: kõik sünnib justkui iseenesest ja seetõttu ei pruugita tajuda, kui suurt tööd on vaja teha, et saada karavan liikuma, kuhugi jõuda ja, mis peamine, tipus püsida.

Lillepalu: Tõsi. Kui artist on millegi kaudu nähtavaks saanud, seostatakse teda või neid kohe selle konkreetse teemaga. Sel juhul ei tohiks kohe oodata kontole kullakange ja ukse taha karikaid. Edasi on veel väga pikk tee minna. Milline täpselt on su muusika? Staarisaate puhul esitatakse kavereid ning esmalt on vaja leida oma käekiri. Mõni muusik on väga iseseisev, soovib kõike ise teha ja oma arvamust avaldada, aga mul on kogemusi ka inimestega, keda isegi ei huvita, mis miksimisest tulnud looga edasi saab.

Sersant: Jah, ka seda on juhtunud, et soov artistil on, aga tegutsemist ei ole. Tahaks plaati, uusi lugusid ja hitte ning siis arvatakse, et mänedžeri asi on see kõik ära teha.

Olljum: Tänapäeval on nõuded artistile kõrgemad kui kunagi varem. Artist peaks juhtima kogu loomingulisust. Mänedžer saab oma kogemuse põhjal anda hinnangu, kas ja mis aja jooksul on see plaan teostatav ning leida selleks võimalused. Artistil peab olema ambitsioon ja drive – ei pea ootama, et keegi tema eest midagi ära teeb. Artist on peale loomingulises mõttes tasemel olemise ka meedia- ja tehnoloogiaettevõte. Mitmed Eesti artistid, sh Liis Lemsalu, NOËP ja Tommy Cash, on mõistnud, et näiteks Instagram on nende enda meediakanal. Nad mõistavad, et peale muusika on võimalik toota ka muud sisu. Kui artist on võimeline sellel tasemel mõtlema, siis saab mänedžer appi tulla ja karjääri tagant tõugata. Kui artist kirjutab mulle, et tegin loo, mõtle, mida teha saab, hangi keikka’sid, tahaksin kunagi O2 Arenal mängida, siis see aeg on läbi. Artistidelt nõutakse aina enam.

Lillepalu: Plaadifirmade lepingutes öeldi kunagi artistile ette, mis plaanid on ja mida tegema hakatakse. Nüüd oodatakse aga artistilt ja mänedžerilt väga palju, et koos plaani pidada ja edasi minna. Üha vähem on artiste, kes tulevad suurte unistustega ja ootavad, et tema eest kõik ära tehakse. Et olla edukas, peab artist väga palju ka ise ära tegema.

Antsmaa: Kõik strateegiad peavad käima käsikäes – ühismeedia ja muud plaanid.

Lillepalu: Praegusel ajal ei teagi, kes ühismeedias postitusi teeb, aga fänn soovib ikkagi näha artisti ennast. Oleneb, mis eesmärgil platvorme kasutatakse, kas lihtsalt fotode ja info jagamiseks või muuks.

Olljum: Paljud plaadifirmad on mõistnud, et ainuüksi ägedast loost, mis lükatakse eri kanalitesse ja playlist’idesse, enam ei piisa. On tagasilööke. Kui Spotify ei lisa lugu playlist’idesse ning teist plaani ei ole, siis on lugu kohe surnud. Järjest enam mõistetakse, et inimene ootab siirast lugu: ta tahab teada, kes see artist on, mida ta teeb ja mõtleb. Sisu peabki olema selline, et praeguses müravoos ei oleks ainult like ja liigutakse edasi, vaid publik keskendub ja jälgib artisti. Seejärel kuulatakse ka muusikat. Tegevus peab olema mõtestatud ning see ei ole kerge ülesanne.

Lehtla: Originaalsus on oluline. Head muusikat võivad teha paljud, sest digitaalsed võimalused on nii head. Koduturul saab teha omakeelset poppi, aga rahvusvahelisel turul läbilöömiseks peab olema väga originaalne ja eriline moment juures. Tegutsen ise küll Eesti turul vähe, aga ka rahvusvahelisel turul tuleb välja see, et kui artistil on olnud üks suur leping, siis ta eeldab, et nüüd on kõik uksed valla. Mänedžeri asi on siis selgitada, et see on alles väike samm. Tajun oma rolli paljuski maa peale toojana. Ei tohi muidugi entusiasmi maha tõmmata, aga peab selgitama positsiooni, kus artist parasjagu turul asetseb. Eestis võib olla kõige parem laulja, kuid see ei tähenda veel palju.

Olljum: Kõik algab inimestevahelisest suhtlusest. Kõik algab sellest, et artist soovib, et inimestel oleks temaga ühes ruumis hea. Oluline on, et fännil silmad säraksid. Olen jälginud Rootsi artisti Håkan Hellströmi, kes tegi just eelmisel suvel kodumaal üheksa-kümne staadioni­kontserdiga tuuri ning müüs ainuüksi Göteborgis ja Stockholmis 140 000 piletit. Tihtipeale alahindame ka Eesti turgu. Meil on siin 1,3 miljonit elanikku. Kui mõni artist müüb 50 000 plaati või 150 000 piletit, siis alles saame mõelda, et lagi on käes. Brainstorm teeb suvel Lätis tuuri: produktsioon on maailmatasemel ning juba esimesele kontserdile müüdi 28 000 piletit. Terve tuuri jooksul müüvadki nad ilmselt 110 000 kuni 120 000 piletit. Kui minna inimeselt inimesele lauldes, neile silma vaadates, siis võib jõuda kaugele. Loomulikult, kui artist teeb spetsiifilist muusikastiili, siis ei ole see skeem reaalne, aga tihti on eesmärgid abstraktsed. Tegelikult soovitakse ju esineda inimestele. Lugesin mõni aeg tagasi Bruce Springsteeni autobiograafiat ning ta kirjutas, et teda võib ükskõik kus Ameerikas lennukist alla visata ja nii kaua, kui tal on kitarr, suudab ta seal inimesi kaasa haarata. See peakski olema artisti soov – inimestele hea tunde tekitamine, et kontserdil ei mõtleks nad tund-kaks mitte millelegi muule. Selle pinnalt saab edasi minna ning soovida seda sama tunnet tekitada Lätis, Soomes ja mujal.

Merli: Kui palju isemänedžeeriv bänd strateegiaid koostab ja sellele mõtleb?

Andre: Meil on kogu tegevus suunatud välismaale. Eestis ongi kuulajaskond paarsada inimest ja koduturul ei ole kuhugi areneda. Meie tegevus on plaatide väljaandmine, ansamblinänni printimine, tuuride korraldamine ja kõik sellised asjad. Ansambli pidepunkt on praegu ansambli välistuurid. Kuna album on mõned kuud vana, ei ole ma puhtfüüsiliselt jõudnud kõigega tegeleda. Kui oleks veel üks inimene kõrval, siis jõuaks rohkem. Soome ja Saksamaa on meie kõige suurem turg. Seal, kus on rohkem kontserte antud, tekib ka fänne juurde.

Merli: Mainisid, et ansamblil võiks olla ka mänedžer. Mis muutuks, kui ta teil oleks?

Andre: Sel juhul jääks rohkem aega mõelda muusika loomise ja muu sellise peale. Kõik toimuks kiiremini. On loogiline, et inimene, kel on selline soodumus ja teeb seda tööna, tuleb mänedžeerimine paremini välja. Jõudumööda oleme otsinud agente, aga see on suur töö ja võtab oma aja.

Igale artistile mänedžer?

Merli: Kui paljudele eesti artistidele, kes mänedžere otsivad, on neid tegelikult vaja? Äkki saaksid nad ise hakkama?

Lehtla: Eestis ei näe ma klassikalise muusika vallas vajadust mänedžeri järele. Muidugi on ikka proovitud ja mõeldud, kuid valdkond on nii väike, et mänedžerile protsendi andmine ei tasu ära. Artist saab ise hakkama. Kui on ansambel, duo või trio, siis võtab üks liige selle mänedžeerimise enda peale.

Andre: Oleneb ka mahust: millisel tasemel asju on vaja ajada.

Sersant: Üks asi on maht ja tase, aga alustaval artistil ei pruugi olla kontakte ning know-how’d, et kohe edukalt end ise mänedžeerida. Mänedžeril on kontaktid ja tihti rohkem võimalusi saada uuele singlile tähelepanu või artistile kas või promoesinemisi. Juba suurema koormusega tegutsedes on ühest hetkest kõrvaline abi igati mõistlik ning paremaks ja mugavamaks elukorralduseks vajalik. A-klassi artistidele on mänedžer tihti ka hea puhver ning nn halb politseinik, kes annab ei-vastuseid.

Lehtla: Ei tea, kui palju eesti klassika­artiste mänedžer peaks võtma, et ainult sellest ära elada?

Olljum: Artistid vajavad ideaaljuhul head partnerit – inimest, kes mõtleb kaasa, aitab näha uusi võimalusi ja ideid. Balanss peab olema, nii et artist on selleks valmis. Mänedžer peab ise tajuma, milleks teda vaja on.

Lillepalu: Mõnes mõttes on hea, kui artist on Eesti mastaabis ise asju ajanud ning teab, kuidas asjad käivad ja kui raske see on. Öeldakse ju, et kõige paremad restoranipidajad on need, kes on kunagi olnud ka nõudepesijad. Teisalt peaks management kaasa tulema, kui artist on selleks valmis.

Antsmaa: Kuidas üldse Eesti muusikamänedžeridel läheb? On neid palju?

Olljum: Minu arvates läheb hästi. Kümne aasta taguse ajaga võrreldes on paljugi muutunud. Vaatame kas või seda, et istume siin laua taga. Keegi on ka teist põlve mänedžer. Seda ametit on peetud edukalt ka tükk aega tagasi, kui eesti artistid lõid läbi suures Nõukogude Liidus.

Lillepalu: Mäletan, et vaatasin kõrvalt Toomast ja tahtsin ka ise mänedžeriks saada – läksingi ise Inglismaale artist management’i magistriõppesse. Meile on ka väga häid artiste juurde tulnud. Muutunud on ka artistide enda mõttelaad: kui varem arvati rohkem, et küll saab omapead hakkama, siis praegu otsitakse juba ise abi. Igal juhul on olukord läinud paremaks.

 

Lehtla: Mänedžeride töö on muutunud ka fokuseeritumaks. Varem korraldati ise palju üritusi, nüüd on aga mindud mänedžeritööga täpsemaks ja põhjalikumaks. Pigem püütakse ürituste korraldamiseks leida partnereid.

Antsmaa: Praegu jagub isehakanuid, kes täiendavad ennast, saavad kogemusi ja käivad messidel. Aga kuidas järelkasvu tekitada?

Olljum: Inimesel, kes selle töö ette võtab, on vaja sisemist põlemist. Nad jõuavad selleni. Samuti oleks hea, kui selle ametini jõuaksid inimesed, kes õpivad näiteks ettevõtlust või juurat. Kui vaadata edukaid mänedžere, siis neil on tihti majandus- või juurataust. Kindlasti peab olema sisemine tung seda teha. Ei ole etteantud mudeleid ja vastuseid, tuleb ise oma tee leida. Peab olema kursis sellega, mis oli enne sind, aga tuleb lisada oma nüansid. Peab julgema eksida ja riskida, otsuseid vastu võtta. Selle taustal tuleb veenda artisti, et see on hea mõte.

Lillepalu: Mina olen seotud üleeuroopalise programmiga Keychange, millega propageeritakse naiste osakaalu muusikas. Samuti suhtlen aktiivselt Music Estoniaga ja on kuulda, et noored soovivad üha enam saada artistimänedžeriks ning uuritakse, kuidas seda teed alustada. See on pannud mõtlema, et Eestis on puhtalt mänedžeerimisega seotud firmasid vähe. Olen ka otsinud assistenti, nii et lõpuks lõingi mitu kärbest ühe hoobiga: intervjueerisin Music Estonia kaudu praktikante ja juhtus, et kõik olid naised. Hea meelega panustan naismänedžeri arengusse. Mujal maa­ilmas suurte plaadifirmadega kohtudes näen tihti, et juhtivatel positsioonidel on ainult mehed. Paljuski toimib mehe ja naise koostöö, kus mõlemal on sellesse panustada. Minu assistent ei pruugi saada ise mänedžeriks, aga see on loodetavasti praegu minu panus meie ameti järelkasvu tekitamisse.

Mina jõudsin mänedžeriameti juurde väikese ringiga: kõigepealt töötasin kirjastuses, aga tundsin, et ei taha seda tööd kunagi teha, siis töötasin PR-firmades ja turunduses, seejärel plaadifirmas, lõpuks tundsin, et võiksin olla just mänedžer. Mõtlesin, et kõik see kokku oleks põnev. Seitse aastat tagasi tundsin, et Eestis on palju põnevaid artiste, läksin end veel kooli arendama ning tulingi tagasi. On vähe inimesi, kes teavad kohe pärast keskkooli, et soovivad saada artistimänedžeriks. Sel juhul peab olema muusikataust või perekondlik surve. Kõik tuleb loomulikult. Töö käigus kasvatakse iga päev. Oma uue assistendi Meiliiniga [Meiliin Soome] õpin ka iga päev. Mõnikord pean talle tunnistama, et ei tea küsimusele vastust ja siis peamegi koos õppima. Maailm muutub iga päev. Mänedžerina tulebki seda kõike hallata ja peab seda tegevust armastama.

Lehtla: Mina püüdsin sellest võimalikult kaua eemal olla. Olen 15 aastat valdkonnas olnud ning võimalused langevad sülle. Konkurents on metsik. Rahvusvahelises klassikalise muusika mänedžeride liidus on umbes 200 liiget, neist 150 on ühe inimese firmad. Juba see näitab, et raske on läbi lüüa ja firmat arendada. Nii et mänedžeritöö ei olnud mulle atraktiivne. Ma ei tea, kas sellest just saab kunagi mu põhisissetulek, kuid mingile tasemele ma seda arendan. Kasutan palju oma töötajate ja praktikantide abi, sest üksi ei jõuaks seda teha.

Sersant: Kuna mu isa on muusika­mänedžer ja pool suguvõsa on tegutsenud või tegutseb muusikavaldkonnas, siis hoidsin ka mina sellest teadlikult eemale. Ka mina olen hoopis turunduse ja ärijuhtimise hariduse ning sündmusturunduse taustaga. Jõudsin mänedžeerimiseni nii, et ühel muhedal ansamblil oli abi vaja. Lubasin aidata plaadi väljaandmise ja esitlusega ning sealt arenes kõik juba kuidagi automaatselt edasi. Mul olid oskused, mida artistil ei olnud – loomulikult ka vastupidi –, ja sain artisti aidata. See on suures osas üksteise täiendamine, et kokku oleks hea tiim. Kui peaksin omale assistendi valima, siis tal ei pea ilmtingimata olema muusika­haridus, vaid tema tee võib olla sarnaselt minule täiesti teine. Ühes olen kindel – mõistlik peab olema. Selles töös läheb vaja palju loogilist mõtlemist, tunnetamist ja arusaamist, uudishimu, laia maailmapilti jne.

Antsmaa: Kas oled mõelnud ka võtta endale assistent, kellest võiks saada mänedžer?

Andre: Pigem panustaksin sellele, et leida booking agent või mänedžer, kes saab aru, kus me turul asetseme, ning teab, kust tulevad edukad kontserdid, et bändile tulu teenida. Lihtsalt huvi juhtimist, nagu enne mainiti, me ei soovi. Kõik peabki olema balansis: sissetulek ja selle muusika skeene tunnetamine. Toon näite: meil oleks keeruline minna näiteks Metsatölluga tuurile, kuna oleme küll mõlemad raskemuusika bändid, kuid publik on meil kardinaalselt erinev. Mänedžer peaks aru saama, kuhu bänd kuulub.

Olljum: Sellega seoses tuleb meelde üks video mehest, kes otsustas, et läheb Pariisi moenädalale teksabrändiga, mille oli leidnud Londoni turult. See väärib vaatamist: me kõik alustame nullist, aga säravatel silmadel ja tahtejõul on võimu. Paljusid asju me ei teagi ja peab õppima, aga relvad on muud omadused. Videos tuleb hästi välja, kuidas ta lõi kontakte, hakkas brändi müüma ja kõige tähtsam oli veenmisoskus.

Antsmaa: See on hea näide, et Eesti turg on nagu väike konnatiik, aga selline suhtumine lööks kohe värskemaks ning paneks kõiki aktiivselt mõtlema.

Andre: Kas see mitte ei näita, et ei süveneta toote olemusse?

Olljum: Kui ma selle ära vaatasin, siis valdasid mind vastuolulised tunded – esimesena, et ei süveneta, aga teisalt, et nad on avatud. Nad on valmis avama end tundmatule inimesele, valmis tellima kelleltki uuelt. Võtame näiteks Tommy Cashi, kes on kogu aeg teinud oma asja, aga lõpuks vajutas õigele nupule ning inimesed leidsid ta üles.

Lillepalu: Ta leidis lõpuks oma niši. Brändi teemaga haakub, et sul peab olema oma lugu, mida rääkida. Inimesed haagivad end sellega. Muusika võib olla väga hea, kuid väga häid lugusid on nii palju. Suurte firmadega rääkima minnes peabki rõhuma just isikupärasele loole, mis jääb meelde.

Mänedžeri silm säragu

Andre: Huvitav on ka Soundcloudi-räpparite fenomen. Need kolmeteist-neljateistaastased panevad muusikapõhjad käima, pomisevad midagi mikrofoni ja neil on tohutult fänne. Olen kuulnud, et nad panevad kontserdile eelneval päeval uue loo üles ning järgmisel päeval teavad kõik sõnu peast. Ta tuleb eikuskilt, aga on suur asi. Praegu võib olla selle nähtuse lainehari, aga varsti võib see kaduda.

Sersant: See on näide sellest, et on vaja mänedžeri. Muidugi on tore, kui artist on ise selle haibi tekitanud, aga küsimus on selles, mis saab edasi.

Andre: Kas keegi Eesti mänedžeridest on mõelnud sellise internetipopi artistiga tegeleda? Neid tuleb juurde ja noored laigivad.

Lehtla: Niimoodi on keeruline öelda. Peab kokku saama ja nägema, kas vastastikune suhe toimib.

Sersant: Nõustun Leeloga. Sellist tööd on väga keeruline teha hingega ja südamest, kui artist ja/või tema muusika ei pane mänedžeril silma särama. Minuga on võtnud ühendust artistid, kellele olen eitava vastuse andnud just sellepärast, et töö maht ületab selle, mida suudan kvaliteedi hoidmise nimel pakkuda.

Lillepalu: Vaatasin kaua ringi, millise artistiga soovin koos töötada. Tolleks hetkeks oli Andres Kõpperil ilmunud lugu „Move“ ning mõtlesin, et sellega annab edasi minna. Suhe artisti ja mänedžeri vahel peab olema tõeline. Muusika peab meeldima ja sellesse tuleb täielikult uskuda. Mina läksin koostööpakkumisega Andrese juurde, aga on ka vastupidiseid näiteid. See on pigem tavatu, kui mänedžer ise läheb artisti jutule. Muidugi on end ise pakutud ning on ette tulnud, et muusika ei ole nii väga kõnetanud ja olen pidanud ei ütlema.

Sersant: Kui mänedžeril on mitu artisti, siis peab tekkima plaan, mida teatud artistiga teha ja kuhu edasi minna. Kui visiooni ja seda „klikki“ ei ole, siis pole ka põhjust koostööd teha.

Lehtla: Mul juhtus nii, et muusikute fondi PLMFi kaudu tuli Itaalia partnerilt info, et nad võiksid ühes talendi­programmis proovida Eesti bassi. Saatsin Pavlo Balakini. Kohe tuli leping ja ta asjad hakkasid hargnema. Maria teatri koori pakkus mulle vene kolleeg. Mehhiko bändi võtsin showcase’ilt, sest nad olid mu pahviks löönud. Postroki žanr oli veidi tundmatu, kuid mul on kontakte piisavalt, et pihta hakata. Nad olid oma linnas tegutsenud neli aastat, mänginud peamiselt pubides. Konkursi kaudu sai ansambel Mehhiko peamisele showcase-festivalile, mida peetakse juhuslikult nende kodulinnas Guadalajaras. Praegu plaanime esimest lühikest Euroopa turneed, pikemat aga 2019. aasta septembris. Muidugi on keeruline seda ohjata ja kontakte leida, aga aastate jooksul on neid kogunenud. Lepingute pool on huvitav, sest klassikalise muusika valdkonnas on need teistsugused. Uut arendasin tükk aega välja. Üha rohkem on levinud trend, et mänedžer võtab osalusprotsendi ka loomingust, mis on temaga sõlmitud lepingu ajal loodud. See on põnev, saan enda nahal läbi katsetada. Hiljem saan kogemusi teistega jagada.

Antsmaa: Kuidas saaksime mänedžeridena omavahelist suhtlust parandada?

Sersant: Me saame ühiseid lugusid välja anda! [Vihje NOËPi ja Liis Lemsalu loole, mõlema mänedžerid naeravad.]

Lillepalu: Nii on. Ega ma ju ei tea, kuidas täpselt Sandra asju ajab. Aga üldiselt, hea meelega jagaksin teiste mänedžeridega kogemusi ja annaksin abi. Hea oleks ka teada, kes kellega tegeleb. Kui saan aidata, siis ikka aitan. Kui Universalis töötasin, siis tuli ikka e-kirju ja küsiti selle ja tolle otsekontakti, kuid sellisel juhul ei saa anda. Kontaktide jagamine on hell teema. Suhteid peab ka hoidma ning oluline osa suhetest ongi kontaktid. Eestlaslik on muidugi ka see, et ei julgeta küsida. Kui mul on endal midagi vaja, siis alati mõtlen, keda ma tunnen, kes saab abistada. Küsija suu pihta ei lööda.

Olljum: Mul on tunne, et siin Eestis me kohtume, ajame juttu ja küsime. Oma­vaheline suhtlus on päris hea.

Sersant: Nõustun taas.

Lehtla: Mingil tasemel tundub, et tahtmist arutleda on palju – eriti muusikamänedžeride foorumi liikmeskonnale mõeldes. Vaja on, et inimesed saaksid tuttavaks ja arutleksid endale oluliste teemade üle.

Mitu vestlusringis osalejat tunnistab, et mänedžeritöö ei olnud neile algul ligitõmbav – sellest hoiti ennast lausa teadlikult eemale ja ligineti suure ringiga. Aga siin nad nüüd on: Leelo Lehtla, Thea Lillepalu, Toomas Olljum, Sandra Sersant, Magnus Andre ja Merli Antsmaa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht