Kes pääseb marjamaale, kes jääb karjamaale?

Igor Garšnek

Kultuuriministri Laine Jänese idee käibe­maksustada kõik etendusasutused ühtlase 18% määraga ning maksta aasta lõpus osale teatritele tagasi arvestuslikult 55 miljonit krooni on vallandanud meedias paraja poleemika. Siiani on tulipunktis olnud rohkem teatrite probleemide ring (vt Ingo Normeti „Paragrahvide muusika” Sirbis nr 4 ja Kaarel Tarandi „Las arvud kõnelevad” Sirbis nr 5). Viimati lisandus sellele Aivar Mäe pikk arvamusavaldus, kus ka muusikast juttu (vt eelmine Sirp). Kontsertide 18% käibemaksustamine on aga eraldi teema, mille spetsiifika erineb teatrite omast mitmes mõttes. Ent alustagem üldisemast. Kui riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsus sätestas mullu septembris, et kõik etendusasutused maksustatakse ühtlase 5% määraga, siis oli sellel ka vettpidav põhjendus (võrdseid tuleb seaduse järgi kohelda võrdselt). Kultuuriministri 18% idee pole võrdsuse põhimõttega näiliselt vastuolus, ent (hüpoteetiliste) miljonite tagasimaksega pääsevad mõned ometi marjamaale ning teised jäävad (muuseas, esimeste arvelt) karjamaale. Ühed on võrdsed, teised võrdsemad, ent mis kriteeriumidest lähtudes see nii peaks olema, mõistagi ei selgu. Niisugune sekeldamine paneb meenutama Giacomo Leopardi mõttetera, et mõni kipub kõike ümber tegema seepärast, et ta ei oska ise midagi teha.

Samas ilmnevad reformikast kultuuriministri idees kaks anakronistlikku mõttemalli, mis mõjuvad, paraku, tuttavana nõukogude ajast. Esimene on põhimõte, et „teeme ära, eks pärast vaatame, mis välja tuleb”. Kuigi kultuuriministril pole neid 55 miljonit, mida väljavalitutele kompensatsiooniks tagasi maksta, pole lisaeelarvetki, kust seda võtta, pole välja töötatud kriteeriume, mille alusel tagasi maksta, ning otsustajaid, kellele ja kui palju maksta. Aga mis siis – teeme ära, eks pärast vaatame!, Mäletatavasti laskis Nikita Hruštšov tundraaladele maisi külvata ning pärast imestas, et „nõukogudevastane mais” kasvada ei tahtnud.

Teine sovetiajast pärit mall jaotas kultuuri kahte lehte: üks oli n-ö tõsine, süvakultuur (vormilt rahvuslik, kuid sisult sotsialistlik) ning teine meelelahutuskultuur. Ehk muusikutel vene keeli muzõka serjoznaja ja muzõka estradnaja. Ning viimati nimetatu oli loomulikult midagi üsna labast ja alaväärtuslikku (kui tegemist polnud just Dunajevski või Aleksandrovi estraadilauludega).

Ma ei taha sellega öelda, et muusikakultuuri mõeldav jaotus väärt- ja meelelahutusmuusikaks peaks olema juba ette üdini vale. Kui räägime näiteks Veljo Tormise loomingust, siis ei peaks vist kellelgi tekkima kahtlust, et peame silmas meie (ja maailma) väärtkultuuri. Ning kui sinna kõrvale peaks n-ö must-valgel printsiibil võrdluseks panema suvalises pulmas „Valgeid roose” fonogrammilt markeeriva süldibändi, siis ilmselt on ka selge, et väärtkultuurist me seekord ei räägi.

Ent maailm meie ümber pole paraku nii lihtsalt must-valge. Kui väärtkultuuri ja kommertsliku meelahutusmuusika vahel jooksebki kuskil mingi eraldusjoon, siis pole esiteks üksüheselt teada, kustkohast see täpselt jookseb. Ja teiseks on ka selgusetu, kes või milline instants selle joone peaks tõmbama. Ja mis kriteeriumitest lähtudes? Kui näiteks Rein Rannap mängib Estonia kontserdisaalis Liszti klaverisonaati, siis on ilmselt tegemist väärtmuusika sündmusega. Aga kui Rannap improviseerib sealsamas Ruja lugude teemadel? Või kui ta mängib Liszti sonaati näiteks ööklubis Bonnie & Clyde, kas muudab siis too koht Liszti sonaadi automaatselt meelelahutuseks? Kui rock on kommerts ja jazz on süva, siis kuhu jazzrock peaks kuuluma? Niimoodi võib küsima jäädagi, sest küsimusi on rohkem kui vastuseid. Ning kui mõni kultuuriametnik peaks millegipärast arvama, et õigeid vastuseid teab vaid tema, siis on see pigem nutu- kui naeruväärne.

Aivar Mäe eelmainitud arvamuseavalduses on mitmeid huvitavaid (ja kindlasti õigeidki) seisukohti, mis lubavad ka huvitavaid järeldusi teha. Nii ütleb Mäe: „Ühetaoline maksustamine annab vähemasti võimaluse ministeeriumi ja nõunike kaudu teostada poliitikat, otsustada, kes saab toetust ja kes mitte.” Sellest võiks välja lugeda, et maksustamine (mitte kultuurielu edendamine) on eesmärk omaette ning käibemaksu tagasiarvutamine ongi kultuuripoliitika teostamine. Aga kes on ikkagi need, kes toetust saaksid? Aivar Mäe arvamuse kohaselt „võib minna nii, et ühel aastal toetame „Õllesummerit”, teisel aastal teatreid ja kolmandal hoopis kontserttegevust”. Paraku ongi selline variant väga tõenäoline, et raha läheb (kui üldse läheb!), kuhu jumal juhatab. Ainult et kui niisugust „kultuuriministeeriumi ruletti” peab keegi kultuuripoliitika teostamiseks, siis jääb üle talle soovitada veel ka „vene ruletti”. Samas ütleb Aivar Mäe väga õigesti, et „möödaniku mõtteviis on veel päris elujõuline, mistõttu mida vähem erisusi, seda parem Eestile”. Ent kultuuriminister ju tahabki (ilmselt möödaniku mõtteviisist tingituna) neid erisusi juurde tekitada.

Üks asi paistab olevat selge (samal seisukohal on ka Aivar Mäe): erinevalt teatrist on kontserttegevus väga laialivalguv mõiste, kuna sinna alla mahuvad oratooriumide ettekanded, jazziõhtud, muusikalised performance’id, laulupeod… ja mis kõik veel. Sellest johtuvalt peaks olema selge seegi, et pea võimatu on välja töötada vähegi objektiivseid kriteeriume, kellele kontserttegevuse vallas präänikut anda ja kellele mitte, keda lasta maksusoodustuse marjamaale ning keda jätta karjamaale. Rääkimata sellest, kui palju muusikutevahelisi hõõrumisi ja intriige sellised „kuidas jumal juhatab” stiilis toetused endaga kaasa toovad.

Viimane aeg on rääkida ka 18% käibemaksuga seonduvast piletihinna tõusust ning sellega seonduvast kontsertide külastatavusest. Mis seal salata: teatrid (kellele momendil justkui präänikut pakutakse) paistavad praegu olema mõnevõrra paremas seisus kui kontserdikorraldajad. Vähemalt Tallinna Linnateater ja Draamateater vaatajate puuduse üle ei kurda. Aga mida arvata kontsertide hinnatõusu tagajärgedest, kui hiljutise barokifestivali avakontserdil oli esinejaid laval rohkem kui publikut saalis ning ühel kammerkontserdil Kadrioru lossis oli vaid seitse (!) kuulajat! Kas mõni nn kultuuri-aparatšik on ka sellele mõelnud? Kahtlen sügavalt.

On üldteada tõsiasi, et kultuur areneb kõige paremini ja viljakamalt stabiilsuse tingimustes; siinkohal on selle all silmas peetud järjepidevust ning materiaalseid garantiisid. Kontserdikorralduse puhul tähendab see mingeidki vettpidavaid ühiskondlikke kokkuleppeid, aga mitte olukorda, et täna nii, homme naa ja ülehomme tont teab, kuidas. Minule on igatahes arusaamatu, kes võidavad ühtlasest 18% käibemaksustamisest ja sellele järgnevast ebaühtlasest 13% tagasimaksmisest tegelikult, peale kultuuriministeeriumi nõunike, kes mõttetut tööd juurde saavad.

Vägisi tikub pähe mõte, et mõned riigiametnikud saavad meie maksumaksjalt palka justkui selle eest, et nuputada välja, kuidas teha teiste inimeste elu võimalikult ebakindlaks ja ebamugavaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming