Keskmes on siirdevormiline laul

Kanni Labi

Ingrid Rüütel, Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Toimetaja Kanni Labi, muusikatoimetaja Tiiu Otsus, Edna Tuvi noodigraafika, kujundaja ja küljendaja Pille Niin. EKM Teaduskirjastus, 2012. 648 lk. Seni trükis ilmumata Ingrid Rüütli kandidaadiväitekiri „Eesti uuema rahvalaulu kujunemine” on valminud aastal 1969 ja asetub kronoloogiliselt tema teadlasetee algusjärku. Masinakirjas 747-l leheküljel väitekirjas koos 247-l leheküljel lisaga on keskendutud uuema rahvalaulu algusfaasile, nn siirdevormilisele laulule. See sisaldab palju detailseid andmeid nii uuema rahvalaulu uurimisloo kui laulude kohta, rohkesti nii teksti- kui viisinäiteid eri aegadest, matemaatiliste meetoditega leitud seaduspärasusi poeetikavõtete muutumise kohta rahvalauludes, XIX sajandi esimesel poolel kirja pandud uuemate rahvalaulude registri ning mitmesuguste analüüsitud nähtuste 48 levikukaarti. Tegu on infoga, mis peale teadlaste ja üliõpilaste võiks kindlasti köita ka esinejatest praktikute ja lihtsalt huviliste tähelepanu. Rahvusliku liikumise tõusulainel vaimustuti regilaulust kui eestlaste isikupära poeetilisest võrdkujust ja hoopis „uuema aja luuletused” tundusid meie folkloristika esimestele suurkujudele Jakob Hurdale ja Matthias Johann Eisenile paljalt võõramaisel eeskujul loodud maitselageda ajaviitena, mis tõsist uurimist ei vääri. Esimene, kes ka riimilises laulus taas väärtuslikku märkas, oli Friedebert Tuglas XX sajandi alguses ning rahvusülikooli algusaegadel hakati sellele üha enam tähelepanu pöörama. Teise maailmasõja järel see suund jätkus. Muusikalise küljega polnud aga tollal õieti keegi tegelnud, nii soovitasid õppejõud Eduard Laugaste ja Udo Kolk Ingrid Rüütlile just seda seni uurimata valdkonda. Esimestest omakogutud materjali analüüsivatest kursusetöödest saigi alguse tulevane kandidaaditöö. Sama teema jätku kujutavad endast „Eesti uuemate laulumängude” kogumikud aastatest 1980–1983.

Võimalik, et folkloristide tagasihoidliku huvi uuemate rahvalaulude vastu on tinginud kõikjal korratud tõdemus, et kunstiliselt tasemelt on need regilaulust palju madalamal. Kuigi tollased lauljad ise regilaulu kunstipärasust niimoodi selgitada poleks osanud nagu tänapäeva folkloristid, kandsid nad seda traditsioonis ometi veel tükk aega edasi. Regilaulu kõrval hakkasid nad aga järjest enam hindama ka teistsuguseid poeetilisi võimalusi. Ingrid Rüütli sõnadega: „Samasugune tung uue, uhkema, kirevama ja mitmekesisema poole, mida riietuses tähistasid näiteks kirju triibuseelik või siidist peakatted ja põlled, avaldus teisel moel ka uues laulustiilis ja viisitraditsioonis. Siit saab ka mõistetavaks teatud ilutsev maneer mõnes laululiigis ning vastuvõtlikkus võõra päritoluga romantilis-sentimentaalsele ainesele.” Nii hakkas pikapeale vana näima igav ja üksluine ning regilaul vajus üha enam unustusse, saades aga see-eest folkloristide imetlusobjektiks.

Rahvas on riimilisi rahvalaule armastanud tänapäevani, muutunud on ainult nende kontekst ja osaliselt kaasajastunud ka sisu: sellesse ritta kuuluvad noorte sepitsetud malevalaulud ja nüüd juba oma arhailisusega võluvate riimiliste rahvalaulude uusinterpretatsioonid Marko Matverelt ja teistelt populaarsetelt muusikutelt.

Teine küsimus, mis 40 aastat tagasi kaitstud väitekirja trükki toimetades tekkis, puudutab tolleaegset teaduselu. Rüütli meenutuste järgi oli 1960. aastate lõpp teadustööks siiski soodne. Uuemat väliskirjandust küll peale üksikute juhuleidude tõesti kätte ei saanud, kuid varem ilmunu oli raamatukogus olemas ning väga tihe oli koostöö nn idabloki kolleegidega. Vabamad tuuled ühiskonnaelus olid kaotanud nõudmise, et humanitaarala teadustöö peab tingimata olema poliitiline (näiteks Veera Pino kaitses 1953. aastal kandidaaditöö pealkirjaga „Sotsiaalsed vastuolud eesti külaühiskonnas rahvalaulu andmete põhjal”, Ülo Tedre 1955. aastal „Klassivõitluse kajastumine XIX sajandi eesti lõppriimilises rahvalaulus”).

Kõnesoleva uurimuse materjalist kõige põnevam osa olid regilaulude ümberkujundused riimilisteks lauludeks. See oli nähtus, mida keegi varem ei olnud avastanud: mitmest regilaulutüübist on saanud uued versioonid, seostunult uue viisi ja ringmängufunktsiooniga. Materjal tuli kätte ekspeditsioonidel ja äratas huvi vaadata läbi ka arhiiviallikad. Töö sisaldabki „Loomislaulu” põhjaliku analüüsi ning seda huvitavat uurimistööd sai Rüütel jätkata ka hiljem, „Eesti uuemate laulumängude” kogumikke koostades.

Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse, ütleb rahvasuu. Mis puutub eestlaste laululoomingusse läbi aegade, siis võib öelda, et sealt leiab igaühele midagi. Selle ühe osa lugejateni toomise eest oleme tänu võlgu ka Ingrid Rüütlile – „Eesti uuema rahvalaulu kujunemine” on senisele oluline täiendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming