Kiirteel ja võsas

Jaan-Eik Tulve: „Muusika kaudu väljendame ju alati sõnumit ning selle sõnumiga peame ise nõus olema.”

Sakarias Jaan Leppik

Sulle otsa vaadates – ja asi ei puuduta teadagi üksnes habet –, on ju teada, et sammud jõudsate sammudega oma juubeli suunas. Kui sa nüüd vaatad tagasi oma tegevusele muusikuna, siis kas oled selle tööga lõpmata rahul olnud? Või on okkaid ka?

Jaan-Eik Tulve: Ma pean alguseks muidugi täpsustama, et lugejad millestki valesti aru ei saaks. On mitmeid juubeleid, aga see, millest sina arvatavasti mõtled, on ikka veel paari aasta kaugusel.

Jaan-Eik Tulve (sünd 1967) on 1991. aastal lõpetanud Eesti muusikaakadeemia (Ants Sootsi klassis) koorijuhina, ent sai kõigepealt tuntuks ansambli Vennaskond basskitarristina (1984–1986). 1990ndatel jätkusid tema õpingud gregooriuse laulu dirigeerimise erialal Pariisis, kus temast sai peatselt oma professori Vigne’i assistent. Paralleelselt hakkas ta aastast 1992 juhatama Pariisi gregoriaani koori (Le Chaeur Grégorien de Paris), kellega koos on lauldud üle kogu Euroopa, aga ka Liibanonis ja Marokos ning saadud mitmeid plaadiauhindu. Järgmisel aastal pani ta Pariisis aluse ansamblile Lac et Mel, mis viljeleb gregoriaani kõrval ka varast polüfooniat, ning asutas 1996. aastal Tallinnas ansambli Vox Clamantis. Aktiivne muusikas ja elus, on ta muusikamaailma panustanud pedagoogi, festivalikorraldaja, muusikapublitsisti ja arvamusliidrina, pälvinud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2006, 2011 koos Vox Clamantisega), Valgetähe V klassi teenetemärgi (2007), Belgia kuningriigi Leopoldi ordeni (2008) ja Prantsuse vabariigi kunstide ja kirjanduse ordeni  (Ordre des Arts et des Lettres, 2012).

Jaan-Eik Tulve (sünd 1967) on 1991. aastal lõpetanud Eesti muusikaakadeemia (Ants Sootsi klassis) koorijuhina, ent sai kõigepealt tuntuks ansambli Vennaskond basskitarristina (1984–1986). 1990ndatel jätkusid tema õpingud gregooriuse laulu dirigeerimise erialal Pariisis, kus temast sai peatselt oma professori Vigne’i assistent. Paralleelselt hakkas ta aastast 1992 juhatama Pariisi gregoriaani koori (Le Chaeur Grégorien de Paris), kellega koos on lauldud üle kogu Euroopa, aga ka Liibanonis ja Marokos ning saadud mitmeid plaadiauhindu. Järgmisel aastal pani ta Pariisis aluse ansamblile Lac et Mel, mis viljeleb gregoriaani kõrval ka varast polüfooniat, ning asutas 1996. aastal Tallinnas ansambli Vox Clamantis. Aktiivne muusikas ja elus, on ta muusikamaailma panustanud pedagoogi, festivalikorraldaja, muusikapublitsisti ja arvamusliidrina, pälvinud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2006, 2011 koos Vox Clamantisega), Valgetähe V klassi teenetemärgi (2007), Belgia kuningriigi Leopoldi ordeni (2008) ja Prantsuse vabariigi kunstide ja kirjanduse ordeni (Ordre des Arts et des Lettres, 2012).

Piia Ruber

Meie ajalises maailmas on võimalusi möödunule tagasi vaadata ning sellega koos ka asju uuesti hinnata, mõtiskleda, et kas oleks võinud teha midagi teisiti, paremini. Ning olen mõistnud, et tagantjärele tarkus ei maksa siin elus eriti midagi, vaid kõige eest tuleb alati tänulik olla. Nõnda olengi ma püüdnud olla tänulik iga hetke eest ning kui muusikast rääkida, siis ka siin on põhjust olla ääretult tänulik nende võimaluste eest, mis mulle muusikuna osaks on langenud. Alustame kas või sellest, et mind on viidud kokku selliste imeliste inimestega, kes meie ansamblis laulavad (Vox Clamantis – S. L.) – sina üks nende seast. Ansambliga oleme saanud koostööd teha eriliste heliloojate ning muusikutega siin Eestis ja üle kogu maailma. Ning ansamblitee on kestnud nüüd juba 18 aastat. Kui alustasime, siis eks meil kõigil oli mingisugune visioon, kuhu edasi liikuda, kuhu esimesed sammud seada. Aga ma arvan samuti, et mitte kellelgi meist ei olnud tol hetkel nii pika perspektiiviga nägemust selle 18 aasta peale, et mida me siis teeme ja millise muusikaga kokku puutume. Kui siin ei oskaks olla tänulik, õnnelik ja rõõmus, siis tuleks seda asjaolu võtta juba kui mingit kerget häiret … psüühilist häiret.

Ma tulen Vox Clamantise juurde hiljem tagasi. Sa oma iseloomult, ega – ei ole ju ometigi fatalist? Arvates, et kõik ongi niimoodi sulle ette seatud, nagu need aastate kaupa on läinud? Ega ju?

Kuidas seda nüüd käsitleda … Muidugi ei saa me jääda, käed rüpes, ootama, et kõik kukuks sülle meist endist sõltumata: on oluline, et me endast väga palju välja annaksime. Kuid oluline on ka see, millise suuna me oma tegudele valime. Mõttetust rahmeldamisest on lauldud juba 3000 aastat tagasi seoses kojaehitajate ja linnavalvuritega. Siiski juhtub tihti nii, et töö ja otsingute tõttu leitakse ka õige suund, ning kui siis tekib kontakt, hakkavad asjad väga kiiresti liikuma. Sellist suhtumist olen ma püüdnud hoida ka ansambli töös, et see ei taanduks mitte lihtsalt ilusa muusika tegemiseks, vaid eelkõige oleks sõnum, loomulikult hästi välja öeldud sõnum.

Läheme praegu, arengu mõttes, tagasi aega, mil naasid Pariisist. Kas mäletad veel, millised olid sulle siis, kui jõudsid Pariisi õpingutelt koju tagasi, need kolm tähtsaimat asja, millele elus toetuda?

Ma pole nüüd otseselt nii konkreetsete punktide järgi elus juhindunud. Päevaplaani pole mul kunagi seinal olnud ja võib-olla annab see väike korrapäratus vahel ka tunda. Loomulikult on alati olnud olulised teatud asjad, aga ma ei ole neid sättinud nii, et kõige tähtsam on see, siis on see ja siis see

Aa, sa ei ole tahtnud neid järjestada?

Jah, ma pole nii konkreetselt seda sättinud. Kardan, et minusugusel kahtlejal võiks nõnda tekkida väga raskeid olukordi, kus ma ei suudaks otsustada, kas mingi konkreetne situatsioon läheks nüüd selle kõige tähtsama alla või oleks järjekorras alles number neli või viis. Püüan oma elus säilitada teatud spontaansust, aga elada kindlate väärtushinnangute järgi – ja need on kõik ühtviisi olulised.

Tahtsin selle eelmise küsimusega teada seda, millised olid sulle need asjad, millega kohe tuleb tegeleda või mille puhul tundsid, et need annavad sulle arenguks piisavalt motiive ja piisavalt motivatsiooni ka?

Esimesed kaks on kindlasti religioon ja perekond. Kolmandat on sinna raske lisada, sest kõik ülejäänu on nende kahega omavahel seotud: muusika ja igasugune muu tegevus ei ole sellest kahest lahus.

Ja nüüd, 20 aastat hiljem, kui Dumas’d parafraseerida, on need jäänud samaks?

Need on jäänud samaks. Sa räägid siin ajast kakskümmend aastat tagasi, kui oma ansambliga alustasime … ja sellele eelnenud natuke üle kahekümnest aastast. Eks need olid ka liikumised samas suunas. Kui võtame religiooni, siis inimlik religioosne vajadus on ju igaühel olemas. Küsimus on üksnes selles, kuidas keegi seda mõtestab, kuidas ta sellele tähenduse annab, seda sõnastab, näeb ja tunneb. Siinjuures lähevad mu mõtted kohe paar päeva tagasi nähtud Theatrumi lavastusele „Joobnud”. Seal üks tegelane purupurjus seltskonnast ütleb, et on tundnud Jumala puudutust või tasast hingust oma südames.

Ning siis selgub, et kõik sellest seltskonnast on sellist hingust oma südames tundnud, aga ütlevad selle välja ainult siis, kui igasugused piirid on kadunud. See tähendab – purjus peaga. Need otsingud ja mõtted on täiesti loomulikud ning kindlasti igat inimest puudutanud. Ka neid, kes seda täiel rinnal eitavad.

Teismeeas on sellised eksistentsiaalsed otsingud tavalised ning nüüd tagantjärele vaadates olen rõõmus, et ma pungi juurde sattusin. Punk oli tollal igas mõttes vastuvoolu ujumine ning lisaks kõigele oli ta muidugi ametlikult kuulutatud ka nõukogudevastaseks tegevuseks. Seetõttu tuli mulgi kätte saada see ainulaadne kogemus KGB psühhoterrorist, mis tänastele samas eas noortele võib tunduda ehk kergelt närve kõditav seiklus, kuid mida kellelegi siiski soovitada ei taha. Enamik punkareid reageerib siiani rahulollu uppumise või sellesse uinumise vastu ning seetõttu on punk ka tänapäeval aktuaalne. Ma arvan, et gregooriuse lauluga tegelemine praeguses ülimateriaalses ning edukust idealiseerivas maailmas on täpselt sama­sugune punk. Muusikalised otsingud ja avastused viisid mu tollal tasapisi pungi juurest sellise muusikani, mis nõuab rohkem süvenemist, aega ja vaikust. Aga iseenesest ei ole need maailmad üksteisest väga kaugel.

Kui mõtled ennast tagasi pungiajastusse, kas olid siis spontaansem kui praegu? Kas praegu planeerid rohkem ja kaalutled rohkem?

Mingis mõttes olin kindlasti spontaansem, aga arvan, et ega ma praegugi sellest murettekitavalt palju kaotanud ei ole. Seoses pere ja ansambliga on mul aga kindlasti välja arenenud küllaltki mõistlikul määral kohusetunnet ning ekstreemset spontaansust see muidugi kärbib. Asi on lihtsalt selles, et teismelisena on inimene tavaliselt peaaegu et sõltumatu igasugustest ühiskondlikest sidemetest, kuid perekond ja töö lisavad sellele spontaanselt juurde ka mõningaid kohustusi omalt poolt. Eks see olegi ühiskonnaga kohanemine, nagu noortel see arengus välja näeb. Aga ma arvan, et väga jäik ma siiski ei ole, et

et tuleb siiski selliseid hetki, kus ütled Helenale õhtul, et lööme autole hääled sisse ja põrutame kohe minema? Ilma seda täiesti plaanimata?

Selliseid plaanimatuid asju tuleb ju iga päev ette. Juba ainuüksi seetõttu, et minu suures osas vabakutseline muusikuelu ongi spontaanne. Isegi need asjad, mis on ette planeeritud, võivad muutuda. Võivad igal inimesel muutuda. Ka siis, kui inimene käib tööl kuskil büroos. Ansambliga möödunud kevadel Jaapanis olles elasime üle päris korraliku maavärina. Sain sellest väga selgelt aru, et peab olema usaldus hoituse vastu. Kindlustunne tekib ju tänu sellele hoitusele. Aga mingit absoluutset turvaelementi ei olegi võimalik omada. Ja selle – täiusliku turvalisuse puudumisest ning jumalikust hoitusest arusaamise poole ma olengi püüdnud liikuda.

Sind tuntakse avalikkuses peaasjalikult kui ansambli Vox Clamantis loojat ja juhti. Aga veel kord ansambli alguse juurde tulles – mis sind Vox Clamantise juures vaimustas? Millised olid need ahhaa-hetked, kus tabasid end mõttelt, et üks või teine asi on midagi, mida tuleb arendada, või panid tähele asju, mida ei osanud oodatagi?

Ehkki ma mainisin eespool, et me ei osanud ette näha, kuhu jõuame 18 aastaga, oli mul ometigi juba siis üldisem visioon, tunnetus ja teadmine, kuhu üldse peame minema hakkama. Kui räägime otseselt muusikast, siis oli mul väga täpselt kõrvus kõlakultuur, kuhu pürgida, ning selle kõrval vaimne tugipunkt, millele toetuda. Need kaks asja. Nende puhul ei saa rääkida, nagu oleksime hakanud midagi avastama, et vaatame, mis välja tuleb, ehk see suund, mida mööda praegu kõnnime, ei ole muutunud. Alustasime gregooriuse lauluga ning aastate vältel oleme hakanud laulma palju nüüdismuusikat, ühendama oma laulu teiste traditsioonidega. Kõik viimati nimetatu on tulnud aja jooksul juurde. Ent kõlakultuur ja muusikalise tunnetuse taotlus on jäänud väga selgelt … ma ütleksin isegi täpselt samasuguseks. Ja kui küsid, mis mind vaimustas, siis vaimustav on ju see, kui oled oma soovides ja mõtetes midagi ette kujutanud ning see järjest rohkem ja rohkem realiseerub.

Pitsimustrid avarduvad?

Mul on olnud huvitav näha, kuidas meie ansamblile omase muusikalise väljenduse ja hääletekitamisega hakkab kõnelema igasugune muusika. Mitte ainult gregooriuse laul ja vanamuusika, vaid ka meie kaasaegne ja klassikaline muusika. Nüüdseks oleme esitanud Liszti, XX sajandi prantsuse muusikat, praegu valmistame ette Bachi kava. Lisaks kõigele sellele oleme laulnud koos Dhafer Youssefiga tema lugusid ning Yair Dalaliga juudi rahvamuusikat. Ning kõige selle juures püüdnud alati säilitada oma näo ja musikaalsuse, sest muusika kaudu väljendame ju alati mingit sõnumit ning selle sõnumiga peame me ise nõus olema ja seda uskuma. Ja siis oma väljenduse, oma hääle, oma tunnetuse sellega kokku sobitama.

Valdava osa Vox Clamantise tegutsemise ajal on moodustanud sakraalmuusika, vaimulik muusika. Küllap iga ansambli liige mõtleb omi mõtteid. Ja sellelt taustalt küsin sinu käest: kas inimene, kellel puudub teadlik usuline maailmapilt, kas ta on üldse võimeline tajuma otseselt religioossel motiivil kirjutatud vaimulikku muusikat? Sellist, nagu kirjutab näiteks Arvo Pärt?

Ma ei mäletagi, et me oleksime mingit muud muusikat üldse laulnud kui sakraalmuusika, see on olnud meie teadlik valik. Ning kui inimene oma otsingutes on jõudnud selleni, et tahab seda muusikat laulda, siis ei ole minu arvates õige hakata talt enne proovi veel usu­tunnistuse lausumist nõudma.

Esitan küsimuse teise nurga alt, et asi ei oleks nii lihtne: kas jumala­eitaja üleüldse mõistab või suudab aru saada inimhinge ja Jumala vahelisest igatsuslikust sidemest, mis on alati kahepoolne, mis on alati dialoogis? Suudab ta seda tasandit üldse puudutada?

Jaan-Eik Tulve Tōkyō rahvusvahelises keskuses Forum, mai 2014.

Jaan-Eik Tulve Tōkyō rahvusvahelises keskuses Forum, mai 2014.

Taniel Kirikal

Rääkisime eespoolgi sellest pisut, et jumalaeitaja, kes teadlikult Jumalat eitab – tal on juba oma hinges tekkinud küsimus. Järelikult ta teab ka, et selle eituse tarvis otsib ta lihtsalt põhjendusi ning ta on ikkagi religioossel teel, mis igal inimesel on erinev. Mina arvan, et see side, millest sa räägid, on kõigi puhul väga intiimne asi, mida kellegi teisega mõõta on keeruline. Iga inimese teed ja rännakud siin ilmas on ikka niivõrd isiklikud ja meile endalegi arusaamatud – tihti viime otsad kokku alles hiljem. Aga kui ma lähen kontserdile, siis ma soovin, et muusikul oleks selle muusikaga, mida ta esitab, ikkagi ka mingi suhe.

Aga ikkagi, selle muusika sõnumi mõistmine on ilmselt palju lihtsam paksu kristliku kultuurkihiga kristlikus läänes ja kristlikus oriendis kui peamiselt agnostilises Eestis?

Kui oleks võimalik liigelda ainult kiirteel, võiks tõesti öelda nii, et kellel sõiduriist vajalikku kiirust välja ei võta, mingu võssa tagasi ja ärgu segagu teisi. Õnneks on aga meie mõistmine niivõrd piiratud, et ka kõige suuremas ummikus ei oska me ette näha seda pääseteed, mis meid lõpuks välja tõmbab. Kui inimene jääb oma teadmistega mingite eelarvamuste külge väga kindlalt kinni, ei ole ta enam nii vastuvõtlik teatud õrnale emotsionaalsele puudutusele, milleks jumalik hingus kindlasti on.

Käisime kunagi esinemas Marokos. Pärast kontserti tulid inimesed rääkima, et nad ei saanud aru ei keelest, milles me laulsime, tekstist ega sõnumist, kuid olid sellest siiski puudutatud millegagi, mida nad isegi sõnutsi ei osanud kirjeldada. Kui jõuad inimhingele muusikaga nii lähedale, et see saab mingi võnke, siis tajud seda ka ise. Sama oleme tundnud Jaapanis, kus inimestel on hoopis teistsugune taust.

Loomulikult saab inimene, kes on selles kultuuris sündinud ja kasvanud, mõistab teksti ning selle asetust ja päritolu, enesele palju enam ammutada. Tema intellekt oskab sellest rohkem välja võtta. Kuid usun, et inimene, kes pole mitte millegagi vaimuliku teose kuulamiseks ette valmistatud, võib saada kogemuse, mis on tohutult võimas. Seda nimetatakse ilmutuseks, mida saab kogeda ükskõik, millisel hetkel ning millises vormis. Tahame või ei taha, sakraalsetel tekstidel, mida kasutatakse kõikides traditsioonilistes ühiskondades, on siiski oma toime. Ja muusikal, mis need tekstid omal moel kuuldavale toob, on samuti toime. Kahjuks meie nahk aga pakseneb mingisuguses uinutavas pseudoturvalisuse keskkonnas, kuhu meie ühiskond on jõudnud. Olen kuulnud, et vanad elektrikud katsuvad palja käega, kas on vool sees või mitte.

Arvo Pärdi ja ka mitmete teiste selgelt ja avalikult usku tunnistavate inimeste, ka heliloojate puhul püütakse nende usk maha vaikida ja sellest mitte rääkida. Kas sinu hinnangul on muusika mingi abstraktne iseolev nähtus või on see helilooja maailmapildiga seotud?

Jah, kummalisel kombel peetakse usklikke tänapäevases Euroopas kergelt ullikesteks. Seepärast püütakse tuntud inimeste puhul nende veidrus varju jätta, kuna meedia soovib näidata ju täiuslikke ja eluterveid inimesi, kes mingisuguse jampsiga ei tegele. Mis aga muusikasse enesesse puutub, siis ega seal ei pea näpuga näitama, sest helilooja mõte jõuab kohale ka ilma selleta ning puudutab seal, kus me seda oodatagi ei oska.

Kas sind midagi üldse heidutab Eesti praeguse muusikaelu juures?

Ma ei vaataks muusikaelu eraldi muust ümbritsevast. Oleme sellest juba eelmiste küsimuste juures rääkinud, aga kõige rohkem häirib mind see aasta läbi kestev vahetpidamatu jõulutrall, mis kätkeb endasse kõiksugu valimised, meediafiguuride ülistamise, hiljem nende samade jalgade alla trampimise jne, jne. Kogu aeg peab olema väga lõbus. Kes juhtub mingi tugevama pinna peal seisma, suudab end üleüldisest eufooriast välja lülitada, teistel on aga oht langeda depressiooni, sest paratamatult ei ole ju võimalik kogu aeg ülevoolavas tujus olla. Kui jõutakse sellisele äratundmisele, hakkab enesehinnang langema, kuna norm on teine.

Muusikaelu näen siiski küllalt positiivselt, kuna heade ideedega tegusaid inimesi on palju. Mulle iseenesest meeldib selline väike ühiskond, nagu meil Eestis on, ning mul on tunne, et paljud asjad on just siin võimalikud ja mitte kuskil raskes hiigelkehas, kus hoovad liiguvad suure inertsiga. Meie ärksus aga kahaneb seda enam, mida bürokraatlikumaks ühiskond muutub. Bürokraatia on nagu mingi unesegane dinosaurus, kes hakkab end liigutama alles tõelise maavärina olukorras.

Oleks viimane aeg midagi kardinaalset ette võtta loominguliste valdkondade rahastamise osas. Muusikaelus oleme ühe jalaga alles nõukogude ajas, kuna riiklikul rahastamisel on ainult need kollektiivid, kes juba tol ajal ENSV Riikliku Filharmoonia rüppe varjule pääsesid. See oli tollal teatud kvaliteedi märk, et kes ikka tublilt pingutas ja hästi oma tööd tegid, need lõpuks rahastuse ka said. Uuel eesti ajal ei ole riiklikule reale saanud mitte ükski kollektiiv. Seejuures aina räägitakse, kuidas eesti muusika maailmas laineid lööb. Need asjad ei ole omavahel õiges vahekorras. Kui riiklik rahastus on kultuuripoliitikas tabu, tuleks välja mõelda mingid muud põhimõtted, aga praegusest seisust, kus mitteriiklikud kollektiivid ja heliloojad elavad ikka väga täbaras olukorras, tuleb välja saada.

Seda juttu on niivõrd palju räägitud, aga on ilmselge, et Eesti iseseisvus ning kaitsevõime ja -tahe ei sõltu mitte lahingumasinate kvantiteedist, vaid meie rahva vaimsest kvaliteedist. Vabadus­sõda toetus ju tohutule vaimsele taassünnile.

Tulen tagasi Vox Clamantise juurde … Kes on tähele pannud ja kuulanud, mõistab, et gregoriaani koori staatusest on ansambel nüüdseks välja kasvanud ja võtab mõne projekti puhul juba kammerkoori mõõdu. Mida on see muutus su muusikalistes otsingutes muutnud?

Ma ei usu, et see otseselt muusikalistes otsingutes mind palju muutnud on, sest ma ei arva, et ühehäälne muusika oleks mingilgi moel piiratum kui mitmehäälne muusika. Pigem vastupidi, ühehäälne laul nõuab väga sügavat muusikalist väljendust, peent kuulmist, ansamblitunnetust, häälevalitsemist ja veel palju muud. Mitmehäälsuse puhul võib juhtuda, et faktuur on niivõrd tihe, et mõne inimese tuim fraseerimine võib jääda märkamatuks. See tähendab, et mitmehäälne muusika oma kõlarikkuses ja läbipõimumises võib mõningal juhul olla kui ilusad riided, mis võivad midagi kinni katta. Ühehäälsus jätab aga alasti, või veel rohkem – me näeme inimese sisse. Kui seal sees midagi ei ole, on ka muusika tühi.

Kas Vox Clamantisel ongi perspektiiv kujuneda kammerkooriks või rahuldab sind pigem ansambli vokaal­esteetika?

Kunagi ei tea ju, milline hullus võib vanuigi meid tabada. Aga praegu mulle meeldib küll väikse ansambli läbipaistev pind väga ning ma arvan, et ka meie lauljatele pakub rohkem selline koosseis, kus kõik persoonid on ühtviisi olulised ning saavad seetõttu ka rohkem panustada. Meie koosseis on praegu optimaalne, et saaks laulda kogu seda repertuaari, mida me laulame. Ehk kõige kõlamahukam selles on Arvo Pärdi „Patukahetsuskaanon”, millega me saame viieteistkümnekesi kenasti hakkama.

Mida sa muusikas otsid? Kas nüüd juba, elukogenuna, täiuslikku vaikust?

Ma arvan, et vaikust tasub tõepoolest otsida. Siis alles tekib selline olukord, kus sa ei tegele enam ainuüksi oma mõtete arendamisega, vaid oled ka vastuvõtja rollis. Jääb üle tähele panna ja selle järgi samme seada. Vaikusega on aga olukord küllalt kehv, sest nagu kõik teavad, ei leia me avalikus ruumis naljalt sellist paika, kus vaikus saaks kõnelda.

Millised tööriistad ja vahendid aitavad sul muusikas seda otsida?

Üheks vahendiks on meie maakodu Setomaa paksude metsade vahel, kus vaikuse sees hakkad tasapisi ära tundma looduse kuuldavaid ja kuuldamatuid hääli. Teine on mulle sülle langenud õnn käia küllalt tihti gregooriuse laulu õpetamas umbes tosinas Prantsusmaa kloostris. Enamik inimesi vist ei kujuta ettegi sellist eluviisi, nagu see kontemplatiivsetes kloostrites on. Seal on tõesti vaikus elunormiks ning kuna kõik teenistused käivad lauldes ja neid on päevas kokku umbes 4-5 tundi, siis kindlasti lauldakse seal rohkem kui räägitakse.

Milliste kultuuride muusika on sinu interpretatsiooni enim mõjutanud?

Pean tunnistama, et ma ei ole ohjeldamatu muusikakuulaja. Mulle meeldib käia kontsertidel ning kuulata elavat musitseerimist, kuid aparaadi vahendusel teen seda haruharva. Üldse ei talu ma taustamuusikat, mis kõlab mingi muu tegevuse varjus. Seetõttu naudin väga, kui teatris või filmis on muusikat kasutatud oskuslikult ja tundlikult.

Kui rääkida erinevatest kultuuridest, siis maailma eri paigus mitmesugustel festivalidel olen kokku sattunud ja avastanud väga palju muusikatraditsioone, mis kõik kannavad endas teatud kultuurilist sõnumit. Liibanonis puutusin kokku maroniitide kirikulauluga, Marokos kuulsin esimest korda üht imelist sufilauljat, Jaapanis andsime kord kontserdi koos zen-munkadega, Iisraeli eri traditsioonidega sünagoogides olen kogenud selle maailma muusikalist rikkust ning Setomaal seto leelot. Seda loetelu võiks muidugi veel omajagu jätkata. Isegi meie Pariisi gregoriaani kooris oli üks noormees Kamerunist, kes pidevalt laulis ja tantsis oma hõimu lugusid. On olnud tõesti väga suur õnn kõike seda kogeda ja vähemal või rohkemal määral ka muusikutega suhelda ning ma arvan, et eks kõik kokku ongi üks suur mõjutaja. Kui kedagi sellest kirevast selts­konnast välja tuua, siis kindlasti on need juba eespool mainitud prantsuse nunnad ja mungad, kelle laulmine on pigem elamise vorm ja seetõttu muusikaline väljendus nõnda loomulik kui emakeel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming