Kitarristiilipidu laienes konkursi võrra

Peale eri stiilides kontserdikavade meistritelt ja ansamblitelt korraldati Tallinna kitarrifestivalil sel aastal esimest korda rahvusvaheline kitarrikonkurss.

MIRJE MÄNDLA

XIII Tallinna kitarrifestival 9. – 15. VI, kunstiline juht Tiit Peterson.

Tallinna kitarrifestival oli seekord tõepoolest väga mahukas, otsekui oleks tähistatud ümmargust sünnipäeva, kuigi selleni on veel mitu aastat. Peale Tallinna toimusid kontserdid Tartus, Jõhvis, Rakveres, Pärnus ja Keila-Joa mõisas. Tunnustada tuleb festivali kunstilise juhi head esteetilist tunnetust ja fantaasiaküllast esinejate valikut nii klassikalise kitarrimuusika korüfeede pärlite kui ka stilistilise külluse osas.

Tänavune kitarrifestival oli kui kitarrile pühendatud rõõmus pidustus. Oluliseks kohtumiseks kujunes Brasiilias sündinud vendade Sérgio ja Odair Assadi kontsert Mustpeade majas. Nende tohutult musikaalse ning orgaanilise oleku taga on varasest lapsepõlvest alguse saanud kitarriõpingud ja koosmäng. Assadid on õppinud Andres Segovia õpilase Monina Tavora käe all ning võitnud 1979. aastal Bratislava noorte interpreetide konkursi, samuti teinud koostööd selliste nimekate heliloojatega nagu Ástor Piazzolla ja Terry Riley. Tallinnas sai legendidega kohtuda ääretult meeldivas ja soojas õhkkonnas. Mustpeade majas olid Assadid paigutatud platvormile ning publik sai neid silmitseda ka tagumisest reast. Sérgio Assad suhtles publikuga, lisades muusikale värvikaid infokilde Hispaania ning Brasiilia kitarri ja kitarrimuusika kohta. Publik oli vendade mängust täiesti põhjendatult lummatud.

Hoopis teistsuguse sissevaate kitarrimuusikasse pakkus Kanada kitarrist Don Alder, kes lükkis oma laulude ja palade vahele vaimukaid seikluslikke lugusid, viiteid teda inspireerinud zombiteleseriaalile või isiklikele ja tundelistele kogemustele. Don Alderi musitseerimislaad on väga temperamentne ja fookustatud, rütmirõõmus ning tehniliselt meisterlik. Don Alderi vokaalne tämber ja esitusviis on kaasahaaravalt paeluv.

Kitarrimuusika varasemat kihistust esindas poola ansambel Jacaras, kes pakkus kuulamiseks valiku laule ja tantse XVIII sajandist. Ansambli eestvedaja on Wrocławi muusikaakadeemia kitarri­professor Piotr Zaleski, kes mängib barokk-kitarridele kõige lähedasemat instrumenti, imetillukeses formaadis timple canario’t. Ansamblis on veel neli kitarristi ja löökpillimängija ning traditsioonitruult laulab Mehhiko päritolu ja Poolas elav lauljatar Julieta González-Springer. Kontsert anti delikaatse võimendusega Kumu auditooriumis ning muusikud lisasid meeleolukale muusikale piisaval määral asjatundlikke sissejuhatavaid selgitusi.

Meeldiva elamuse garanteeris ka eesti ansambel Weekend Guitar Trio, kes tähistas keskendunud ja ühtse ansamblitunnetusega ning improvisatsioonirohkelt Niguliste kiriku kontserdiga oma XXV tegevusaastat.

Tallinna kitarrifestival on varasemate aastatega võrreldes laienenud jõudsalt üle Eesti ning peale läbitunnetatud eri stiilides kontserdikavade meistritelt ja ansamblitelt peeti sel aastal esimest korda rahvusvaheline kitarrikonkurss. Finaali jõudis 18 osalejat 12 riigist. Eestit esindasid Agni-Sandia Hallik ja Saskia Kiting, veel osalesid noored muusikud Leedust, Šveitsist, Soomest, Venemaalt, Lätist, Poolast, Itaaliast, Rumeeniast, Portugalist, Saksamaalt ning kõige kaugem koht, kust konkursile tuldi, oli Kanada. Finalistide kontserdil Kadrioru lossis esinesid Niels Pfeffer Saksamaalt, Carlo Curatolo Itaaliast, Tomasz Radziszewski Poolast (esimeses voorus esitas ta Michael Prae­toriuse courante’e ning Joaquin Rodrigo loo „Kutse tantsule“), Rebeca Oliveira Portugalist ja Bogdan Michailescu Rumeeniast.

Osalejatel tuli esimeses voorus mängida 10–12minutiline ning finaalis 25minutiline kava, kusjuures viimane pidi sisaldama teoseid vähemalt kahest ajastust. Osalejad võisid olla kuni 35aastased. Esialgu oli plaanitud, et finaali valitakse neli kitarristi, aga osalejate suure arvu ning kõrge taseme tõttu esines neid finaalis viis. Konkursi võitja pälvis võimaluse osaleda Euroopa turneel kuni üheksal rahvusvahelisel festivalil nii solisti kui ka ansamblipartnerina ning järgmiste kohtade võitjad said rahalise preemia. Kahtlemata on just esikohaga kaasnev võimalus esineda ja ennast kontsertidel tutvustada noorele muusikule parim auhind. Rahvusvahelise kitarrikonkursi võitja saab omakorda osaleda 2019. aasta suvel Londonis rahvusvahelisel konkursil „Eurostrings“, kus on samuti rahalised auhinnad ja mille võitja saab osaleda Põhja-Ameerika ja Aasia kontserditurneel.

Finaalis pälvis publikupreemia ning üldarvestuses II koha Carlo Curatolo, itaalia päritolu ning Vahemere maade kultuurikihistust esindav kütkestav muusik, kelle puhul tuleb eriti esile tuua Domenico Scarlatti sonaadi K 491 siiras ja musikaalne esitus. Konkursi võitis Poolast pärit Tomasz Radziszewski, kes esitas finaalis virtuoosse kava erakordse enesekindluse ja filigraansusega. Muusik suutis ennast laval kehtestada: tegemist on tähelepanuväärselt andeka, energilise ja jõulise persooniga. Finaali kava oli tal üles ehitatud mitmekülgselt: kõlasid Michael Praetoriuse palad, Heitor Villa-Lobosi prelüüd nr 3 ja etüüd nr 7 ning Mauro Giuliani „Rossiniana“ nr 4, mis võimaldas Radziszewskil näidata ennast säravast ja virtuoossest küljest. Pariisi konservatooriumis Olivier Chassaini ja Laurent Blanquart’i juures õppinud Bogdan Mihailescu, kellel on ette näidata kuus konkursivõitu, pälvis Tallinnas III koha ja tõi muu hulgas ettekandele serbia päritolu ja Ameerikas tegutseva kitarristi-helilooja Dušan Bogdanovići sonaadi nr 2. Tallinna konkursi tase oli erakordselt kõrge, kui mujal juba hulga esikohti pälvinud muusik jäi siin üldarvestuses kolmandale kohale. Huvitav ja värvikas oli ka diplomi pälvinud Portugali kitarristi Rebeca Oliveira kava. Oliveira oli kitarrile õnnestunult seadnud Carlos Seixase sonaadi nr 23. Diplomi sai ka Saksamaa muusik Niels Pfeffer, kes esitas kitarril Johann Sebastian Bachi loomingut. Tema mängus oli tunda head maitset ning mõtte­sügavust, ent paraku tuli ette ka väikeseid eksimusi.

Žürii oli muljetavaldavalt prestiižne. Kohal oli Eesti publikule tuttav ja siin mitmel korral käinud kitarrivirtuoos Rémi Boucher Kanadast. Noorte kitarristide esinemist hindas ka festivalil soolokontserdiga üles astunud särav ja virtuooslik meister Carlo Marchione Itaaliast. Mulle meeldis, et konkursi žürii oli mitmekülgne: kahele kitarrivirtuoosile oli lisaks kaasatud helilooja. Žüriis osales palju kitarrimuusikat kirjutanud René Eespere, kelle kaudu oli žüriis esindatud konkursi korraldajamaana ka Eesti. Toon esile ka konkursi finaali meeldiva õhkkonna: noored muusikud kuulasid suure huvi ja kaasaelamisega üksteise esinemist.

Rahvusvahelise kitarrikonkursi algatamine Eestis on äärmiselt vajalik. See andis publikule võimaluse kohtuda finaalis viie väga sümpaatse muusikunatuuriga ja kuulata väga eriilmelist kitarrimuusikat, elada kaasa klassikalisele kitarrimuusikale akustiliselt ning ka atmosfääri mõttes ideaalses keskkonnas – Kadrioru lossi saalis. Meeldiv on see, et Eestis toimunud kitarrikonkursist võtsid osa eesti muusikud. Ka meie noored kitarristid vajavad väljundeid ja väljakutseid. Üle aasta peetaval Eesti muusikakoolide liidu üleriigilisel noorte instrumentalistide konkursil on alati olnud väga värvikaid noori muusikuid, kellest mitmed üllatavad erakordse musikaalsuse ja oma nägemusega. Usun, et nende noorte muusikute arengu huvides on hädavajalik, et rahvusvaheline kitarrikonkurss tuleb n-ö koju kätte, et seda saab käia kuulamas ja mõtteid kogumas, saab jälgida oma põlvkonnakaaslaste mängutehnilist taset ja nende muusikalisi ideid. Muidugi oleksin soovinud lõppkontserdil tutvuda noorte muusikute andmetega, aga küllap saab kitarrikonkurss järgmisteks aastateks piisavalt ressurssi, et selline mahukas töö ja materjali trükkimine enda kanda võtta.