Klahvid Kadriorus

Toomas Velmet

Kontserdisarjas ?AKADEEMILINE KAMMERMUUSIKA? klaveriduo KAI RATASSEPP ja MATI MIKALAI ning ENE NAEL ja KRISTIINA ARE (klavessiin). Aprillikuu ?Akadeemiline kammermuusika? tihenes kahele järjestikusele pühapäevale ning keskendus klaverile neljal käel ja kahele klavessiinile. 10. IV oli Kadrioru lossi klaver Kai Ratassepa ja Mati Mikalai nelja käe all. Eesti klaveriduo ajalugu on pisut üle kuuekümne aasta vana ning meeldetuletust ei vaja, sest legendaarsed Klas-Lukk on niigi meeles ja Sakkos-Peäske tänaseni aktiivsed tegijad.

Ratassepp-Mikalai on aga esimesed, kes võitnud rahvusvahelise ARD konkursi ja seda aastal 2000 Münchenis. See konkurss on ainult pisut noorem kui meie klaveriduode traditsioon, s.t et esimene toimus 1952. aastal ja kestab tänaseni. Konkursi omapära on see, et ta on erialati hästi lai, alates traditsioonilistest klaverist, viiulist, t?ellost, laulust löökpillide ja kammeransambliteni välja. ARD võitjate hulgas on meilegi hästi tuntud interpreete nagu Natalia Gutman (1967), Bondurjanski Trio (1969), ?i?lovi Kvartett (1970), Frans Helmerson (1973), Juri Ba?met (1976) Thomas Indermühle (1976), Kim Kashkashian (1980) ning 1985. aastal meie päev Münchenis, kui võitis Kalle Randalu. Täienduseks niipalju, et Bondurjanski Triot tunneme kui Moskva Triot ning ?i?lovi Kvartetti kui ?ostakovit?i-nimelist.

Niisugune on duo Ratassepp-Mikalai rahvusvaheline taust. Konkursivõit avas duole selliste saalide uksed nagu Müncheni Herculese saal, Berliini kontserdimaja, Peterburi filharmoonia, Milano konservatoorium, partneriteks Kremerata Baltica, Maria teatri orkester, Deutsches Symphonie Orchester jne. Kaks pianisti ühel klaveril on hästi kodune musitseerimisviis olnud läbi aegade ning tõenäoliselt kestab sama kaua, kuni mängitakse klaverit. Soolopianistide eraklikus kontserdielus aga on see variant üks mõnus suhtlemine kolleegidega. Repertuaari leiab neljale käele müstiliselt palju, eriti kui sinna lisada ka orkestrimuusika seaded, mis sellisesse vormi valatuna olid aegu tagasi ainus informatiivne võimalus eneseharimiseks. Neid neljarealisi partituure oleks tänapäevalgi põnev kontsertesituses kuulata.

Duo Ratassepp-Mikalai Kadrioru kavas jäi minu pilk eelkõige Mendelssohn-Bartholdy teosele ?Andante tranquillo con Variazoni? B-duur op. 83a. Oopuse number vihjab, et teosel on olemas ka sugulane op. 83 näol ja nii see ongi. Op. 83 on siis ?normaalne? ühe pianisti rakendus, kuid 83a ei ole lihtsalt seade, vaid ainult baseerub eelnenul ning lisaks käte arvule on ka variatsioone lisandunud. Mulle on hästi meeltmööda interpreetide taastekkiv huvi Mendelssohni loomingu vastu, ühtlasi loodan, et huvitatuse lainehari on veel ees. Tagantjärele mõeldes ja hinnates Ratassepa-Mikalai kontserti, tundub, et võiks nii kaalutleda. Mozarti Sonaat C-duur KV 521: hea muusika, heas ettekandes. Debussy ?Èpigraphes antiques? (1914): eelnevale hinnangule võiks lisada artistidepoolse nautleva eneseimetluse, näete, mis me oskame (tõesti, nad oskavad) ning Mendelssohni puhul lisandus veel eriline esituslik hasart, mille tulemuseks tõeline kontserdi finaal. Selles meisterpaaris on suurepärases tasakaalus mehelik energeetika ja daamilik elegants, mida sarnane ?anr hästi eksponeerib.

17. IV toimus samas kella kuue tee, kus klavessinistid Ene Nael ja Kristiina Are koos tekstilugeja Tarmo Songiga esitasid seekord inglise klavessiinimuusikat ühele ja kahele klavessiinile XVI ? XVII sajandist ning sama ajastu tekste John Lylylt ja William Shakespeare?ilt vastavalt Artur Hone?i ja Harald Rajametsa tõlkes. Esitajad on kuulajatele tuttavad varasemast koostööst sama sarja möödunud hooaja programmist ?Väike Versailles?. Ettekandele tulid William Byrdi, John Dowlandi, Thomas Tomkinsi, Giles Farnaby, Orlando Gibbonsi, John Johnsoni, Thomas Robinsoni ja John Bulli teosed vaheldumisi ühele või kahele klavessiinile.

Austust väärib Naela ja Are süvenemine instrumendi ajaloolisse repertuaari ning koostöö humanitaarinstituudi kultuuriteaduse õppekava teatriõppe suuna lõpetanud Songiga. Klavessiinimuusika üks paljudest headest omadustest on see, et seda on võimalik nautida eriliselt detailidesse ning esituse finessidesse süvenemata, lastes sel lihtsalt rahulikult ja katkematult voolata. Ka etleja Tarmo Song oli sedapuhku talitsetuma liikumisega kui prantsuse kavas ja siia see sobis küll.

Jääb ainult ikka ja jälle imestada, miks küll mõned lapsevanemad oma imekenasid nukukesi piinavad, arvates, et need on suutelised tund aega vaikselt paigal püsima. Kümme minutit on suur kangelastegu ja sellega saadi suurepäraselt hakkama ning nad ei ole milleski süüdi. Kui esitajatesse ning esitatavasse tõsiselt suhtuda, siis see etendus oli rikutud. Mulle tundus, et Klassikaraadio salvestas kontserdi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming