Klasi kolm nädalat kolmeosalises vormis

Toomas Velmet

Muusikutele ei pea seletama, mis on kolmeosaline vorm – seda märgitakse ABA. On ju selge, et kahe sarnase teksti vahele jääb midagi märgatavalt erinevat. Kolm nädalat (25. I – 15. II) kulges maestro Eri Klasi olemine kolmeosalises vormis. 25. jaanuaril juhatas ta Estonia kontserdisaalis ooperigalakontserti, mille sisustasid ERSO ning solistid Estoniast, Viini Volksoperist, Soome Rahvusooperist ja Läti Rahvusooperist. Kavas kahe tähtpäevalise, ooperiheliloojate Richard Wagneri ja Giuseppe Verdi – nende sünnist möödub tänavu 200 aastat – teosed. Nii Wagneri kui Verdi puhul on, mille hulgast valida numbreid ühele galaüritusele ja Eri Klas kui meie kõigi aegade suurima ooperikogemusega dirigent oligi teinud suurepärase valiku. Orkestrimuusikast Wagnerilt „Nürbergi meisterlauljate” sissejuhtus ja „Valküürist” „Valküüride lend” ning sinna raami kolm „Wesendoncki laulu” viiest (Annely Peebo), Siegmundi kevadlaul „Valküürist” (Jyrki Anttila, tenor), Elisabethi aaria „Tannhäuserist” (Heli Veskus) ja siis Dalandi aaria „Lendavast Hollandlasest” Krišjānis Norvelise esituses. Wagneri kavapool kulges tõusvas joones, tähelepanu äratas ERSO tihe ja hästi kõlav Wagneri kvaliteet – ei mäletagi, et nad meid oleksid väga Wagneriga hellitanud, pole ju ooperihelindid nende ampluaa. Verdi poole avas Sinfonia „Saatuse jõust”, vokaaliga alustas nüüd Veskus Leonora kavatiiniga „Trubaduurist”, sealtsamast jätkas Manrico aariaga Jyrki Anttila. Peebo teine väljatulek tõi kaasa Eboli aaria „Don Carlost” ja siitki jätkas Philippi aariaga Krišjānis Norvelis. Kava lõpuks ka „Traviata” sissejuhatus ning päris finaalis loomulikult sealt „Joogilaul”, laval kõik neli külalist, ERSO ja maestro Klas. Keegi ei üllatu, kui ma ütlen, et galakontserdil oli menu – nii see ju peabki olema. Kuid mind üllatasid, nagu juba öeldud, ERSO ja maestro Klas Wagneriga. Ning üks oli selge – emotsionaalset defitsiiti ei siin- ega sealpool lava polnud küll täheldada. See oli siis vormiliselt esimene A.

B ütles aga hoopis vabariigi valitsus, kes päev enne maestro järgmist kontserti ERSOga teatas 14. veebruaril Eri Klasile antud elutööauhinnast. Maestro suhtus sellesse rahulikult, kuid siiski ilmse rahuloluga, laskmata end oma töös segada.

Järgmise õhtu sümfooniakontserdil „Parsifal” oli kavas Erkki-Sven Tüüri „Exodus” (1999), Robert Schumanni Kontsert tšellole ja orkestrile a-moll ning siis Richard Wagneri „Parsifal” Henk de Vliegeri seades žanrinimetusega „orkestriotsing”. Vliegeri teisedki Wagneri seaded on põnevad. Tuletame meelde, et Eri Klas on need kõik meil ette kandnud ja need on: orkestri austusavaldus „Nürnbergi meisterlauljad”, kirg „Tristan ja Isolde” ning seiklus „Niebelungi sõrmus”. Vlieger on teinud tohutu, aga seda tänuväärsema töö, et tuua Wagneri muusika kontserdilavale, ja Klas on sellega kõvasti haakunud. Üldse tundus selle kontserdi kava eriti klasilik. Peab ta ju eesti muusika austajana oma kohuseks teha kõik, et meie muusika saavutaks rahvusvahelise kõlapinna. Sellesse kavva valitud Tüüri „Exodus” on üks neid teoseid, mis ei peaks meie suurte orkestrite repertuaarist kunagi kaduma. Nii on teost hinnanud ka teised meie rahvusvahelised mehed Paavo Järvi, Olari Elts ja Vello Pähn. Klas, kes on viimase viiekümne aasta jooksul kokku kasvanud meie muusikakultuuri kaasaegsete nähtustega, tundis ja andis ERSO-le tunda, et siin ollakse kui kalad vees, ja tulemus oli väga efektne.

Tšello ja tšellistid on alati olnud Klasi lemmikud, ilmselt tulenevalt tšellistist isalt saadud geenidest. Seekord meile kutsutud Aleksandr Rudin on üks väheseid, kui mitte ainuke maailma tippklassi tšellist, kelle alaline elu- ja töökoht on veel Moskvas. Erakordne muusik valdab lisaks tšellole veel klaverimängu ning on Moskva konservatooriumis gradueeritud ka kui dirigent. Samuti on ta ühtmoodi kodus nii kaasaegsel pillil kui viola da gamba’l ja barokktšellol – tema salvestatud Johann Sebastian Bachi süidid soolotšellole on kujunenud omas valdkonnas etaloniks. Kui meenutada olnut, siis võitis 16aastane Rudin suveräänselt Bachi konkursi Leipzigis 1976. aastal. Tema Schumanni-interpretatsioon oli oodatult omanäoline. Äärmiselt täpne tekstiandmine, mille järgi saaks taastada partituuri – ja see pole nimetatud kontserdi esitustel sugugi trafaretne. Pigem püüavad esitajad siin anda enamasti suurema omapoolse panuse, kui tekst seda nõuab. Paljud on veendunud, et Schumann on selle teose orkestreerimisega küll kõvasti mööda pannud. Nii kõvasti, et Rostropovitš tellis Šostakovitšilt uue orkestratsiooni, mis pole ka paha, kuid Rudin demonstreeris ilmekalt originaali domineerimist. Esiletõstmist väärib muidugi Pärt Tarvase duo solistiga Kontserdi teises osas. Koostöö Klasiga oli filigraanne ja tulemus 153 aastat pärast esiettekannet kõlas värskelt. Schumanni Kontsert on omamoodi lakmuspaber solistide hindamisel: kui keegi üllatab mõne teise kontserdi esitusega, siis öeldakse kerge skepsisega, et näis, kuidas ta Schumanniga hakkama saab …

Veebruari algus oli tšellomuusika sõpradele ootamatult tihe: Miša Maiski ja Rudin on nimed, kelle pärast kadestavad Estonia kontserdisaali kõik ümberkaudsed suurlinnad. Seega teine A selles kolmeosalises vormis oli pisut teiselaadne, kuid suubus samuti Wagnerisse, nagu esimene oli alanud. Tänapäeval on neidki, kes ütlevad Wagneri muusika kohta „pikk ja igav”. See on nende probleem. Soovitaksin küll pigem lõdvestuda ning nautida seda kirglikku ja rikast muusikat. Ikkagi peab veel kord tänama Hollandi Raadio orkestri löökpillimängijat Henk de Vliegerit tema Wagneri austusavalduse, kire, seikluse ja otsingu eest ning Eri Klasi nende põnevuste maaletoomise eest. ERSO oli Wagneri tasemel iga orkestrandiga, kuigi erilist tänu väärivad vased ja neist trompetid.

See ABA vorm on lõpetatud, kuid miski ütleb mulle, et rondos jätkamine pole võimatu – selleks maestro Klasile tervist ja jõudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming