Klaverisümfooniad õrnas raamis

Leelo Kõlar

Kontserdisari „Eesti muusikud”: Age Juurikas (klaver) 17. II Mederi saalis.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõu ja doktorandi Age Juurika kontserdikava pearõhk oli kahel erineva mõttemaailmaga suurteosel: Aleksandr Skrjabini ja Sergei Prokofjevi klaverisonaatidel vastavalt nr 3 op. 23 fis-moll „Hingeseisundid” ja nr 6 op. 82  A-duur. Formaalselt oli neil mõndagi ühist: neljaosalisus raskuspunktiga I ja IV osal, mõlemal sonaadil keeruline faktuur, mis nõuab mängijalt suurt vaimupinget ja kõrget pianistlikku kultuuri. Sisuliselt on ühine nende dramaatilisus, meeleolude kontrastsus, sisemine rahulolematus ja pikk arengujoon. Kumbki helilooja on aga käinud oma teed ja näinud oma maailma hoopis erinevas valguses.

Millises valguses nägi seda muusikat Age  Juurikas? Hea idee oli puhastada kontserdi algul kõrvad Skrjabini cis-moll prelüüdiga, mis täitis oma ülesande täiel määral. Skrjabini 3. sonaadi ettekanne oli terviklik, hästi ehitatud, heade proportsioonidega, loogilise arenguga, hea materjali- ja klaverivaldamisega – seega huviga jälgitav. I osa peateema kõlas raevuka tahtelisusega ja kirglikult. Kõrvalteemas oli Skrjabinile nii omane salapärane improvisatsiooniline rubato asendunud veidi kainema ja  vähem laulva episoodiga, mis mõjus peateema suhtes siiski küllalt kontrastselt. II osa akordid ja madala registri oktaavid ahvatlevad kõlalisele avarusele, mis Mederi saali akustikas teevad väikese karuteene – pärast suurejoonelist I osa võiks otsida kokkuhoidlikumaid ja nõtkemaid kõlavariante.

Skrjabini lüürilisemate lõikude akvarelne või siis graafiline kõlapalett tahab ridade vahelt väljakuulamist ja nn tämbrilise pedalisatsiooni abi. Mõtlemis- ja kuulamisainet  on eriti III osas, kui märgata, et muusika kulgeb valdavalt piano’s, ja kui tulebki forte, siis ainult üks f ! IV osa dramaatiline hingeldav tunglemine lõpu suunas kõlas suurepäraselt ja tuli hästi välja. Prokofjevi 6. sonaat kuulub tema nn vägevate sonaatide (6.–8.) gruppi. Need, küll teineteisest täiesti erinevad dramaatilised epopöad, on rikkad oma muusikalis-emotsionaalse materjali poolest. Age Juurika mängus on mastaapsust, suurest haardest ja kiirest reaktsioonist tal puudu ei tule. Sonaadi ehitus oli väga selge. Mõjus teadlik enesekindlus ja hea faktuurivaldamine, s.t kogu orkestratsioon läbivalt teose lõpparenduseni välja. Uhkelt kõlasid kellad mehiselt tormakas I osas. Seal oli pinget ja energiat. Ilus kõrvalteema flöödipartii!

Saali akustikat arvestades võinuks kasutada vähem pedaali ja taotleda kohati isegi kuivemat või teravamat kõla, seda eriti viimases osas, kus peateema ei  tohiks mõjuda nii libedana. Prokofjevil on mitmeid kuulsaid valsse (nt „Tuhkatriinus”, 7. sümfoonias, „Sõjas ja rahus”), selle sonaadi III osas ei olnud valsilikku sisehõljumist tunda. Küll aga oli väga ilus sellele õhtule seekord ainuomane kantileenne joon. Hea kingituse valmistas esineja lisapalaga – Rahmaninovi prelüüdiga gis-moll. See esitus oli üllatavalt õhuline ja meeliülendav, vastandina selle tavapärasele, meil juba harjumuseks saanud  kujundile. Nii moodustus ava- ja lõpupalast kontserdile kena raam.

Ma ei oska arvata, kuidas Mederi saalis peaks mängima. Age Juurikas väitis, et tal oli seal hea esineda. Aga kui olen selles saalis klaverit kuulanud, on see alati probleemne. Sama ju ka Kadrioru lossis, Nigulistega nuriseme samuti. Mida me siis lõpuks tahame? Kenad armsad saalid kõik, aga akustika pianiste ei abista, vaid teeb oma vigureid. Kas ootame ära muusikaakadeemia  uue kontserdisaali valmimise? Kokkuvõttes olnuks parem kuulata seda kontserti Estonia kontserdisaalis, sest Age Juurikas on pigem suure kui kammersaali mängija.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming