Klavessiinipäevad näitasid arengusuundi ja maitsemuutusi

Maris Valk-Falk

VIII klavessiinipäevad: Gorka Hermosa (akordion, Hispaania), Irén Lill (klavessiin) ja Sofia Maltizova (barokktšello, Eesti), Silvia Márquez Chulilla (klavessiin, Hispaania), Béatrice Martin (klavessiin, Prantsusmaa), Andrei Rešetin (barokkviiul, Venemaa), Imbi Tarum (klavessiin, Eesti) ning klavessiiniõpilased. 12. – 15. IV Tallinnas. Kontserte korraldas Eesti Klavessiinisõprade Tsunft (EKST) koostöös Eesti Kontserdi (EK) ja Eesti Interpreetide Liiduga (EIL). Muusikafestivalide peamisi eesmärke peaks olema kavatsus tutvustada muusikastiile ja esitajaid ning luua kunstiline tervik koos piduliku õhkkonnaga, mis toob publiku saali. Regulaarsed festivalid, nagu seda on klavessiinipäevad iga kahe aasta järel, näitavad ajapikku ka üldisi arengusuundi ja maitsemuutusi. Tõdegem, et kontsertidel esitatav muusika on siiski vahetult kõlav substants. Just ses mõttes pakkusid mõtteainet klavessiinipäevad, kus esinejad olid huviäratavalt erinevad isiksused. Neid kuulates tahtnuks vahetult tabada, milline võiks olla kunstniku elutunnetus ja suhtumine mängitavasse muusikasse. Lisaks torkas silma habras võimalus otsida eesti ja hispaania-prantsuse esituskunstist ebamäärastki ühisosa ehk ekvivalenti. Kui eesti esituskunst, eriti klavessiinikultuur on verinoor ega lähtu ka siinsest orelitraditsioonist, siis hispaania klahvpillikultuurist õhkub religiooni ja õukonna ajalugu. Kõigis XVI sajandi hispaania muusikatraktaatides (neid võib vabalt ka õpikuteks nimetada) kirjeldatakse üksikasjalikult kaasaegset klahvpillimängu. Irén Lille kontserdikavas kehastasid seda kaudset sidusust Domenico Scarlatti Hispaanias loodud klavessiinisonaadid. Teatavasti elas see itaalia helilooja peaaegu kolmandiku oma elust kuninganna Maria Barbara de Braganza õuemuusikuna Madridis. Irén Lille tänapäevane klavessinism on aga hiljuti ammutatud saksa moodsast kultuurist (klavessiiniõpingutest Kölni muusikakõrgkoolis). Kontserdi kavas oli ka saksa muusika, J. S. Bachi „Clavierübung II”. Võib-olla moodustab Lille kultuuritaust tema nauditava hoiaku musitseerimises. Kui seni olen klavessinisti mängule iseloomulikuks pidanud uusasjalikku ratsionaalsust, siis aastatega on märgatavalt lisandunud isiklikku emotsionaalset suhet esitatavasse. Tavaliselt seda interpreedilt oodataksegi.

Trio Baltic Baroque koosseisus Andrei Rešetin, Imbi Tarum ja Sofia Maltizova on pidevalt kokku mängiv kooslus, mille kõik liikmed on meisterlikud ansamblistid. Trio muusikalis-vaimseks liidriks oli selles kavas Rešetin, tänu XVII sajandi helilooja Ignaz Biberi sonaatidele „Roosikrantsi” tsüklist viiulile ja continuo-rühmale. Tarumi continuo-rolli nauditav virtuooslik tõlgendus ja vilumus aitas esile tõusta „pehmekõlaliste” barokk-keelpillide stilisatsiooni võluvõimul tänapäeval. Tema esitusstiilile isikuomast intensiivsust pakkus aga samuti XVII sajandi helilooja Georg Muffati saksapärase (g-moll) passakalja muljetavaldav sooloesitus klavessiinil. Taas võis rahulolevalt nautida Suurgildi hoone võlvsaali kui parimat kammermuusika esituspaika Tallinnas.

Tutvumine hispaania kunstnike Silvia Márquez Chulilla ja Gorka Hermosa duoga Fantangueando Väravatornis viis nüüdismuusika maailma. Fandango on teatavasti hispaaniakeelsetes maades tantsitud ja lauldud küllalt hiline XVIII sajandi stiilis lugu, milles end meeleliselt välja elatakse. Nüüdishelikeelega kunstmuusikas pole fandango kaotanud oma põhiväärtusi (sh tujukat rütmi, käte- või kastanjettide plaginat ja varieerimist vormiga), vaid on neid isegi tihendanud: fandango kuulaja kontserdisaalis ei saa tingimata kaasa tantsida, ent ei jää ka ilma oodatavast joobumusest! Tahan märkida üht huvitavat seika: Aragoonias Saragossas sündinud Silvia Márquese klavessiini- ja oreliõpetaja on olnud José Luis González Uriol, kelle juures on Saragossas õppinud ka eesti organist Toomas Trass. Akordionist Gorka Hermosa on tavalisest laiema haardega muusik. Sündinud Baskimaal, on ta tegutsenud akordionivirtuoosina, heliloojana, akordionialaste raamatute autori ja kirjastajana ning pedagoogina. Kontsert ise pani huviga jälgima teistsugust, kuivakõlalist klavessinismi, kus tõepoolest valitseb klavessiinitooni jõuline lühike atakk, mitte aga ülemtoonide mäng omaette. Ühtlasi sai lõdvestuda artistliku mänguvabaduse mõjul, mis meenutab kontseptsioonilt Eesti seto etnopop-ansambleid. Võimalik, et ühisosa seisneb „nuppakordioni” koloriidis.

Prantsuse klavessinisti Béatrice Martini soolokontsert Tallinna raekojas oli kahtlemata festivali varase muusika klassikalise tõlgenduse kõrghetki. Tegemist on peene mängulaadiga, kus interpreet kasutab peaaegu täiuslikult prantsuse klavessiinimuusikas XVIII sajandil iseloomulikku registrikultuuri kahemanuaalisel klavessiinil, kõigutades tänapäeval sageli korratud dogmasid klavessiinitooni lühidusest, jõuetusest või ühetaolisusest. Kaunis oli kuulata detailitundlikku ehedat prantsusepärast häältejuhtimist François Couperini allemande’i „L’Exquise” ebaühtlase rütmiga esituses (pr inégalité), õukonnas levinud hiina iluasjade moe mänglevust (pr chinoiserie) Rameau’ süidiosades ja klavessiini täiskõlalist faktuuri näiteks Pancrace Royer’ „Sküütide marsis”. Tallinna kontserdil mängis Béatrice Martin Samuli Siponmaa 1994. aastal valmistatud Blanchet’ kahemanuaalise prantsuse pilli koopial.

Klavessiiniõpilaste esinemine „Kodumaine viis” eesti muusikaga lastekirjanduse keskuses üllatas nii laste klavessiinimängu stiilsuse kui ka tõdemusega, et paljud tänapäeva klaveriteosed sobivad esitamiseks klavessiinil (autorid Silja Aavik, René Eespere, Olav Ehala, Raimo Kangro, Leelo Kõlar, Margo Kõlar, Urmas Lattikas, Ester Mägi, Riine Pajusaar, Katri Rebane, Mirjam Tally, Eino Tamberg ja Liis Viira). Tekkis ülevaade klavessiiniõpetuse ulatusest: esinesid Tallinna muusikakeskkooli, Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi ning Viljandi muusikakooli ja Rakvere Kaurikooli õpilased. Eesti klavessiinimuusikaga seoses oleks autoritega kokkuleppel mõttekas panna kokku valikkogu, redigeerida seda klavessiini väljendusvahendite seisukohast ning trükkida vähemalt kakskeelsena kõigi huviliste jaoks üle maailma. Olen veendunud, et vähemalt Vahemere maade klavessiiniõpetuses tuntaks selle vastu kohe huvi. Eesti klavessiinimuusika enamiku kohta leiab praeguseks andmeid Imbi Tarumi Eesti muusika- ja teatriakadeemias vahetult enne klavessiinpäevade algust kaitstud doktoritööst „Klavessiinikäsitlusest tänapäeva eesti heliloojate teoste näitel”.

Viie kontserdiga keelpillide ja akordioni osavõtul märkisid seekordsed suhteliselt tagasihoidlikud klavessiinipäevad varase klahvpillimuusika äkktõusu vaibumist. Kavaraamatus toodud loetelu põhjal võib tagasi igatseda varasemate klavessiinipäevade kohatist hiilgust. Eesti esituskunstile üldiselt omane vaoshoitud mõistuspärasus, mängutehnika lihvimise eelistamine muusika subjektiivsemate temporaalsete ja kõlaliste vahendite otsingute ees, on end maksma pannud ka siinses klavessiinikoolkonnas. Nukrat tühikut jättes on lahkunud Euroopa varase klahvpillimuusika klassikalise esitusstiili patriarh Gustav Leonhardt (1928–2012), viies enesega kaasa elutarkuse ja osa tänapäevasest kõrgklavessinismist, mis on olnud üks olulisi tähiseid eesti klavessinistidele. Gustav Leonhardt on ühel korral olnud ka Tallinna barokkmuusika päevade külaline ja andnud soolokontserdi raekojas 1996. aastal ning avaldanud siinses ajakirjanduses mõtteid varase muusika interpretatsiooni kohta XX sajandi lõpus (vastates Imbi Tarumi küsimustele). Lõppenud VIII klavessiinimuusika festivali kontserdid peegeldasid järjekindlat traditsiooni, mis aga on vastuvõtlik tänapäevale iseloomulikele suundadele klavessiinimuusikas ja esituskunstis üldisemalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming