Klišee-rock, rock ja mitte-rock

Kaur Garšnek

Mida lähemale nähtusele liikuda, seda hoomamatuks muutub olemuslik. Veetnud paar päeva tiheda programmiga rock-festivalil, hakkavad viimaks hajuma ka mugavad ettekujutused rock-muusikast kui sellisest. Olemuslik võib hajuda kahel eri juhul ja tähenduses. Esiteks siis, kui vaadeldav nähtus koosneb lõpuks vaid ülevõetud kanoonilistest stampidest, millest edasi ei mõelda. Sellisel juhul on asja olemus kivistatud, suretatatud, kusjuures ontoloogiline puudujääk ning kaasuv ülemääratlemine seisavad “muna ja kana” suhtes.

Teiseks tulevad paratamatult mängu mitmesugused välised mõjutused, nähtudes viimaks ise essentsiaalseina. Nii muutub kujutlus kindlapiirilisest olemusest mõttetuks abstraktsiooniks. Esimest tüüpi identiteediloomet võiks nimetada vertikaalseks, kuivõrd siin leidub sarnasusi sakraalsete-autoritaarsete võimusuhetega, teist aga horisontaalseks, maiseks, valgustuslikuks. Kuivõrd minul puudus vajalik joobumusseisund saamaks osadust vertikaalseist dimensioonidest, olin sunnitud enam väärtustama horisontaalsust, teisisõnu – seda, mis üllatades ja erinedes end kuulavale kõrvale pakkus.

 

Üldmulje

Minnes konkreetsemaks, “Rabarockil” esines ühtekokku 18 artisti Eestist, Soomest, Norrast, Uus-Meremaalt, USAst ja Sloveeniast. Nimistut vaadates võiks esinejate erisusi mõttes kokku liites kujutleda heterogeenselt kokkutoimivat tervikut. Tundub ju Agent M üsna erinev Dagöst, Shelton San Apoptygma Berzerkist jne. Reaalselt hakkas ent ürituse edenedes järjest rohkem paistma ebakriitiline mallide kopeerimine ning enam kui kord kerkis minus üles küsimus: “On’s rock tõesti surnud?” Individuaalse kõla kaotamiseni ületüüritud kitarrid, viimaks lausa askeetlikuna mõjuv kvintakordide paraad, valdavalt loomulik minoor ja muud klišeed tekitasid pideva déjà-vu seisundi. Vaimusilma ette tõusis kaemuspilt kollitavast rock-muumiast, kes kõigi tümitamiste kiuste tõstab pead siin-seal ning püüab sind haarata oma kangestunud käppadega. Edutult, ent tuima järjekindlusega.

Eeskätt ilmnesid selletaolised uiud muidugi festivali teisel päeval, kui esmamulje värskus juba lahtunud ning ootused vastavalt kõrgemad. Niisiis ei käi eelnev norimine ainuliselt esinejate vaid ka ürituse konteksti pihta. Sest rock või mitte, suvefestivali formaat on paraku üldrahvaliku mentaliteediga, tuleb vastu n-ö keskmise rock’i-sõbra huvidele – mis omakorda määratletud taolistest masskultuurinähtustest. Nii ei tähista “rock” üldse mitte midagi alternatiivset või seikluslikku, vaid kujutab endast üht kaubamärki teiste seas.

Eredamaid välgatusi leidus küll mitmete ansamblite puhul, kuid tervikuna pääsesid minu kui kuulaja jaoks siiski mõjule vähesed. Peaesinejate kõrval osutus teise pika festivalipäeva lõpus üheks tervitatavaks erandiks Mr Lawrence, kes tehnilistest viperustest hoolimata suutis pakkuda hingekosutust. Ei ülemäärast kitarriraginat, puust ja punaseks ette tehtud skeeme ega dionüüsoslikku jauramist. Selle asemel ilusad kooskõlad, läbikumav intellekt, täpne tunnetus ja poeesia. Seejuures rokkis Mr Lawrence oma ballaadidega tunduvalt rohkem kui mõni kisakõride bänd. Väljenduslik ampluaa oli lihtsalt palju laiem, mistõttu ka psühholoogiline mõjujõud suurem.

Välgatusena tõusis esile ka The Datsunsi psühhedeelne jämmimine etteaste lõpul. Koduselt mõjusid Metsatölli folkmõjutused ja arhaismid. Meeldivaks vahelduseks oli Electric Sixi funk ning humoorikas, vabam lähenemine, nagu ka mitmekesisem kõlakujundus. Kui jätta kõrvale talupojapungi elemendid, tõusis paistvusse ka Nick Oliveri and The Mondo Generatori imposantselt tuigerdav stoner-rock. Need on kõik siiski detailid. Tervikuna mõjusid hästi mõlema päeva peaesinejad.

 

Peaesinejad

Täiesti ilmselt leidus üritusel hulgaliselt rumalpäid, kellele Clawfinger ja Laibach on mõlemad natsibändid ning just seetõttu vinged tegijad. Iroonilisel kombel ei saaks nähtavasti kumbki ansambel ilma selle sihtgrupita eksisteerida, kuna just inimlik tumedus on mõlema pilkeobjektiks, eluõigustuseks ja tuluallikaks.

Mis puutub Clawfingerisse, siis näeb ansambel muidugi juba ise välja nagu kamp skinhead’e, mis tekitab assotsiatsioone paremäärmusluse, töölisklassi eetose ning igasuguse purismiga (küll mitte paratamatult, kuivõrd esineb ka vasakpoolseid, antirassistlikke jms nahkpäid). Ka ei aita macho’lik käitumine ning sõjakalt sammuv industriaalne metal-räpp tavakujutluse järgi rahumeelse sõnumi levitamisele kaasa. Kuid paradoksaalsel kombel oli just sellega tegemist. Pea kõikide lugude sõnum oli sotsiaalkriitiline, suunatud selliste nähete vastu nagu militarism, rassism, meesšovinism ja homofoobia. Seejuures katkestati esinemine hoobilt, kui tekkis rüselus turvateenistuse ja esirea fännide vahel. Järgnes vägivallatust kuulutav protestikõne, mille lõpuks suudeti kehutada publik turvatöö tunnustuseks aplodeerima.

Clawfingeri muusika iseenesest ei hiilga mitmeplaanilisusega, ent kombinatsioonis festivali olustikuga ning ülimalt elavas esituses mõjus algupärasena nagu rusikas silmaauku. Suudeti tekitada väga hea live-energia, mis rahuldas mässumeelsete vastandumisvajadust soovitavaimal viisil, kandes tungide sublimeerimise elujõulist sõnumit. Kontakt publikuga oli suurepärane. Muidugi eeldas ansambli tähenduslikkuse tajumine vastuvõtjalt huumorimeelt ja vaimuselgust, mida USA lõunaosariikide konföderatsiooni lipu ja Totenkopf’iga lehvitavatel fännidel ilmselt polnud.

Mis puutub Laibachisse, siis nende suhe natsismiga paistab olevat flirtiv ja irooniline samaaegselt, pigem dekonstrueeriv kui vastanduv. Igal juhul on neil oma eripärane roll, millest seegi kord välja ei langetud. Festivali lõpetanud etteaste algas irvitavate sõjaväemarsside ja üllatusliku Eesti hümniga, misjärel tuli ettekandmisele ansambli viimane album “Volk”: riigihümnide töötlused rahvusromantilises industrial-võtmes. Võrdluses kõige eelnevaga mõjus Laibach nii muusikalisest, visuaalsest kui ideoloogilisest küljest nagu jääauku hüppamine pärast sauna! Rock’ist ei õhkagi – ükskõik millises tähenduses. Esialgne šokk muutus aga tõeliseks esteetiliseks naudinguks niipea, kui jõudis kohale, et esitus on täielik Gesamtkunstwerk – audiovisuaalne kunstiteos, terviklik ja eneseküllane omaenda sugestiivses hiilguses, võimas, kohatu, käsitamatu, nõiduslik, intelligentne, emotsionaalne ja lihtsalt äärmiselt ilus. Samalaadse mulje jättis Kraftwerki etendus mõned aastad tagasi. Muidugi, enamik publikust oli seks ajaks juba ürituselt lahkunud või lahkus niipea, kui ilmnes, et tantsida ja jaurata enam ei saagi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming