Kodune kontsert Kumus

Virve Normet

  MARGO KÕLARI autoriõhtu: Vambola Krigul (löökpillid), Monika Mattiesen (flööt), Liis Jürgens (harf), Liisa Hirsch (süntesaator) jt Mihhail Gertsi dirigeerimisel Kumu auditooriumis 17. X.

 

Eesti Interpreetide Liidu ja Kumu ühine kontserdisari “Kunst ja muusika Kumus”, mis pakkus kevadhooajal neli väga omanäolist multimeediaprogrammi, jätkub nüüd sügiselgi. 17. X oli Kumu auditooriumis helilooja Margo Kõlari autoriõhtu.

Kui meie interpreetidest teatakse üsnagi paljusid, siis heliloojatega on umbes nii nagu anekdoodis Beethoveni sümfooniatega, neid olevat tal kolm – Kolmas, Viies ja Üheksas! Heliloojaid on meil Eestis justkui samuti kolm: Pärt, Tormis ja Tamberg. Ometi on Eesti Heliloojate Liidu andmetel tegevheliloojaid saja ringis. Tervitan soojalt kohtumisõhtuid heliloojatega ja kõnealune Margo Kõlariga õigustas igati žanri kui sellist.

Margo Kõlar (1961) on lõpetanud EMTA doktorantuuri (professor Eino Tambergi juures), ta õpetab heliloomingut ning juhatab EMTA elektronmuusikastuudiot. Sakraalmuusika ansambli Heinavanker kunstiline juht on ta 1996. aastast, ka autoriõhtu esinejad olid suures osas ansamblikaaslased.

Autoriõhtul kõlasid “Jakobi nägemus” (solist Kadri Hunt), “Ristpiste”, “Martale”, “Öölaul” (solist Tui Hirv), “Kolli tuba”, “Tandaradei” (solist Taniel Kirikal), “Õhtujutt” (vokaal kõik kolm).

Kui välisest küljest rääkida, siis ei olnud tehniliste vahenditega liialdamist. Muusikat ilmestas prožektorite värviline valgustaust, meeldivaks leiuks oli “Öölaulus” lauljat saatva kitarristi projitseerimine lava tagaseinale väga suures plaanis: kitarrist Jüri Vaino istus ise publiku keskel, silmsides laulusolistiga ja publiku poole muidu seljaga. Teda suures pildis mängimas näha oli väga meeleolukas.

Võib-olla lugeda väliseks, täpsemalt muusikaväliseks ka helilooja enda selgitusi iga pala ees. Oleme üpriski harjunud kuulma kätteharjutatud, tüdimuseni trafaretseid (pro professionaalseid?) teadustamisvõtteid. Margo Kõlari etteasteid nendega võrrelda pole võimalik. Tema esimene lause aga ütles kõik: aitäh tulemast, see on meil siin üks kodune kontsert.

Nii oligi. See kodusus oli nii Margo jutustamislaadis kui sisus, ta avaldas päris igapäevaseid asju, kuidas või miks üks ehk teine lugu on sündinud. See kodusus ilmnes ka poeg Johan-Eriku kaasamises klaverimängijana. (Olgu öeldud, et kuni paariaastase pisipõnnini olid vist kõik kuus last koos muusikapedagoogist ema Anuga saalis kuulamas!) Kodusus domineeris ka selle tunniajalise kava palade valikus. Muusikalisest kodust pärit Margo Kõlari pere näib käsitavat muusikat kui igapäevast leiba ja loomulikku elu osa. Sellist olemuslikkust kiirgus kogu autoriõhtust. Vaimukad, kauneid ja kujundlikke leide tulvil väiketeosed ei kandnud mitte “lasteni laskumise” pitserit, vaid olid üllatavad kunstiküpsed miniatuurid, seda eriti “Ristpiste” oma kõlaleidudega. Muusika tuli kuidagi väga lähedale. Armas mõte oli ka panna Indrek Hirve luulele loodud “Öölaulu” esitama luuletaja tütar Tui Hirv.

Margo Kõlar on loonud palju filmi- ja lavamuusikat, on töödelnud – vastavalt käepärast olevatele koosseisudele – nii vaimulikku kui ilmalikku laulu ja instrumentaalmuusikat. Vallates elektronmuusika tänapäevaselt ammendamatuid võimalusi, on ta jäänud selle tegelikus kasutamises äärmiselt diskreetseks ja maitsekaks, alandades või ülendades selle peaaegu nagu naturaalpillide “sõsaraks”. Kuid annet ei saa peita ja kõigest kumab läbi Margo Kõlar kui kolorist! Kolorist ja leidlike kujundite meister.

Selle õhtu suurelamus, mis ühendas helilooja ja laulja kõiki andeid, oli aga Taniel Kirikali esitatud “Tandaradei” XIII sajandi saksa minnesingeri Walther von der Vogelweide sõnadele. Nagu ka Kadri Hunt, on Taniel Kirikal oma loomulikult kõlava kauni häälega ise õhtu tõmbenumbreid. Kuid see laul on täiuslik ka heliloomingu aspektist, hapra ja stiilse saateansambli iga heli tasandini. Sõnad selle kirjeldamiseks tunduvad mannetud.

Pole just väikese tähtsusega ka kogu autoriõhtu laval olnud saateansambli professionaalne suutlikkus, mõnus kaasaelamine esitatavale ja nüansipeenus igas palas, mis ju Margo Kõlari muusikale nii omane ja vajalik.

Helilooja ise ütles ühe loo ees üsna kelmika vahemõttena, et mõnikord, asudes uut teost kirjutama, püüab ta luua sedamoodi, et teiste ees mitte lolliks jääda, mõnikord aga loob ta nii, et tahaks ka ise seda kuulata. Tollest õhtust tuli kaasa igatsus “Tandaradei’d” kuulata veel ja veel – ja ikka just samas ettekandes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht